Mais avanes mulle võimalus osaleda projektis, mis muutis minu elu ja seal kohatud inimesi kõige paremas mõttes. Loomulikult olin kohe nõus ning vähem kui kahe nädala pärast astusin julgelt välja oma mugavustsoonist. Lendasin Lõuna-Hispaaniasse koos nelja eestlasega, kellega ma varem eriti tuttav ei olnud, et osaleda rahvusvahelises noortevahetuses Jerez de la Fronteras. Alguses ootasin sellest nädalast ja poolest vaid toredat vaheldust kiirele gümnaasiumielule, kuid peagi tekkis osalejatega imeline klapp,
Juba lennukist väljudes tervitas meid soe tuul ja särav Hispaania päike. Meie koduks sai väike, kuid hubane hotell, kus jagasime igapäevaelu noortega viiest eri riigist ehk Leedust, Poolast, Itaaliast, Türgist ja Hispaaniast. Esimesel õhtul oli kõik uus ja veidi harjumatu, kuid probleemid keelebarjääri ja suhtlusega kadusid kiiresti, sest meid ühendas rohkem, kui eristas – eelkõige avatus, õpihimu ja soov luua uusi ning kestvaid sõprussuhteid.
Päevad möödusid kiiresti ja sisukalt. Hommikuti sukeldusime koolitustesse ja aruteludesse, mis avardasid meie maailmapilti ning panid mõtlema olulistele teemadele – kultuuridevahelisele suhtlusele, sallivusele ja koostööle. Projekti üldisteks teemadeks osutusid Euroopa Liit ja Euroopa parlamendi valimised. Loomulikult ei puudunud ka mängud ja praktilised tegevused, mis muutsid õppeprotsessi lõbusaks ja kaasahaaravaks.
Õhtud olid aga täiesti omanäolised. Iga päev tutvustas üks riik oma kultuuri – tantsisime, laulsime, õppisime uusi väljendeid ja maitsesime eksootilisi snäkke. Eestit esindades õpetasime teistele kaerajaani ning pakkusime kodumaiseid maiustusi, mis osutusid suureks hitiks. Vaieldamatuks lemmikuks said kõik Mesikäpa tooted!
Kuid kõige olulisemad polnud mitte ainult õpitud oskused või uued teadmised erinevatest kultuuridest, vaid just inimesed. Ma poleks eales arvanud, et vaid kümne päevaga on võimalik luua nii tugevaid sidemeid. Tüdrukud, kellega Eestist Hispaaniasse lendasin ja kellega alguses olin vaid põgusalt tuttav, said mulle justkui teiseks pereks. Hetked, mil naersin Türgi tüdrukutega pisarateni keset tänavat, arutasin oma toakaaslasega öösiti kõige sügavamate teemade üle või lihtsalt jalutasin itaallastega Jerezi kaunitel tänavatel, jäävad mulle alatiseks südamesse.
Kui keegi küsib, kas tasub minna noortevahetusele, on mu vastus alati üks ja selge – absoluutselt! See on võimalus avastada maailma, iseennast ja leida sõpru, kes võivad alles jääda terveks eluks. Kui otsid kogemust, mis paneb sind tundma, et oled osa millestki suuremast, siis haara võimalusest kinni ja mine – usu mind, sa ei kahetse!