Viis aastat tagasi, kui kogu maailm oli COVID-19 tõttu lukus ning inimestega näost-näkku ei olnud võimalik suhelda, veetsin enamus oma ajast vaadates backpackerite (seljakotireisijate) reisi-vloge. Unistasin, et saaksin kunagi sama teha. Nüüd, viis aastat hiljem, saan öelda, et tänu DiscoverEU-le on mul olnud võimalus olla teisel pool ekraani see backpacker, kes jäädvustab kõiki oma naljakaid ja kurbi hetki. DiscoverEU passi võites olin kindel, et minu reis peab tulema unustamatu. Lühidalt öeldes, täpselt nii juhtuski.
Ma võtsin ette minna riikidesse, kuhu enamik naisi esimest korda üksinda reisides ei läheks. Käisin seitsmes riigis: Ungaris, Rumeenias, Serbias, Horvaatias, Sloveenias, Šveitsis ja Saksamaal.
Kas planeerida ette või olla spontaanne?
Plaanisin kogu oma reisi ette. Broneerisin ööbimispaigad ning samuti planeerisin ette ka kogu marsruudi kuupäevalise ja kellaajalise täpsusega. Hiljem maksis see mulle kätte. Siit ka soovitus: ära planeeri kõike ette, eriti kui sulle meeldib spontaansus, vaid lase asjadel minna oma kulgu pidi.
Mul tekkis mitu olukorda, kus oleksin tahtnud mingis riigis kauem või vähem olla, kuid ette planeeritud ja broneeritud asjad seda ei lubanud. See mind kahjuks või õnneks ei peatanud ning “rikkusin” korduvalt oma esialgseid plaane. Kaotasin sellega palju raha, kuid võitsin mälestusi, mis kestavad igavesti.
Kui planeerida, siis targalt
Minu reis algas Budapestis, Ungari pealinnas, kuhu ma lendasin 5. augustil. Mul oli kaasas kaks kotti, üks 65-liitrine matkakott ning väiksem seljakott, kus oli kõik lennuks vajalik (dokumendid, rahakott, akupank jms).
Budapestis toimus samal ajal, kui ma seal olin, festival, mis tegi mu kogemuse juba väga palju toredamaks. Sain näha ja kuulda üht oma lemmikartisti. Samuti käisin palju muuseumides ja vaatasin erinevaid tähtsaid ehitisi. Tuleb ka ära mainida, et käisin ka erinevates baarides ehk sain kogeda nii seda kultuurilist kui ka ööelu poolt.
Ungaris olin ma lausa nädal aega ning seetõttu minu DiscoverEU reis tehniliselt algas alles 11. augustil. Kui plaanid alustada oma reisi mujalt kui Eestist, siis märgi ära, et su DiscoverEU reis algab päeval, kus sa esmakordselt rongi kasutad. Samuti, kasuta oma reisipäeval võimalikult palju ronge, aga ära sõida suurema ringiga, kui vaja. Näiteks planeeri enda päev nii, et oma sihtpunkti jõudes sa ei hakka kohe ümbrust avastama, vaid hoopiski külasta rongiga mingit lähedal asuvat väiksemat linna või küla. Nii saad oma rongipassist viimast võtta.
Huvitavatest kohtumistest puudust ei ole
Edasi läksin Rumeeniasse ühe väga vana rongiga, mis sõitis 30 km/h. Kuna see oli üleöö rong, siis veetsin ma selles ilusad 15 tundi, samal ajal kui väljas oli 35 kraadi sooja. Aknad seal lahti ei käinud, ventilatsiooni olemasolust rääkimata. Ehk kõik ei ole alati lilleline. Vähemalt tüdrukud, kellega seal kohtusin, olid väga lahedad ning igav mul igatahes ei hakanud. Peale seda väsitavat rongireisi otsustasin, et terve ülejäänud päeva võtan vabalt.
Läksin siis Euroopa suurimasse veekeskusesse, veetsin seal mõned tunnid ning peale seda läksin taksoga hostelisse. Kahjuks sai see takso minu rahakotile saatuslikuks. Ma ei olnud eelnevalt taksojuhiga hinna osas kokku leppinud ning sain petta. Sõidu lõpus küsis juht 15-eurose sõidu eest hoopis 100 eurot. Mul jäi suu ammuli lahti ning oleksin tahtnud vastu vaielda, kuid sain aru, et üksi reisiva naisena ei ole see mulle ilmselt turvaline. Seega, alati kasutage taksorakendusi nagu Bolt või leppige juhiga eelnevalt hinna osas kokku.
Rumeenias avastasin tasuta giidituuride võlu. See on hea ja odav viis õppida külastatava riigi ajalugu ning näha tähtsamaid kohti. Samuti kohtusin ma seal alati sarnaselt mõtlevate inimestega. Näiteks tasuta giidituuril Rumeenias kohtusin ühe poisi ja tüdrukuga, kellega siiamaani suhtlen.
Peale Rumeeniat seadsin suuna Serbia poole. Sinna kahjuks rongiga ei saanud ehk kasutasin Flixbusi, mis maksis umbes 20 eurot. Flixbusid on alati väga elamusrohked. Näiteks minu buss suutis teha avarii ning pidin koos teiste reisijatega 2 tundi kiirtee ääres ootama. Õnneks sain jälle uute tutvuste võrra rikkamaks.
Serbias käisin mitmes erinevas muuseumis ning veetsin palju aega looduses. Otsustasin ka võtta ühe riski ning läksin juuksurisse juukseid värvima. Lõpptulemus oli nii ilus ja ma olin mega rahul. See läks maksma ainult 30 eurot!
Spontaansus võib luua ägedaid mälestusi
Sealt edasi läksin Horvaatiasse, samuti Flixbusiga. Seal rääkisin juttu 50-aastase kokaga, kes jagas mulle enda tehtud pirukaid ning lubas mul oma õlal magada. Horvaatias matkasin pikalt looduskaitsealal ning nautisin ilusat ilma. Oma hostelis kohtusin ühe poisiga, kes kutsus mind endaga Rijekasse, Horvaatia mereäärsesse linna. Kuna mulle meeldib olla spontaanne ning usaldan oma kõhutunnet, siis läksin temaga kaasa ning veetsime koos kaks toredat päeva. Sain käia rannas ning nautisin hostelis mitte ööbimist. Kindlasti ma ei ütle, et igaüks peaks minema võõrastega kaasa, aga see võib osutuda lahedaks kogemuseks.
Edasi läksin rongiga Sloveeniasse. Sealsed baarid on nii mõnusad ning sloveenlased on kõige toredamad inimesed üldse. Samuti käisin ma väikeses linnas nimega Bled, kus oli minu reisi kõige parem kogemus. Kui plaanite minna Sloveeniasse, siis Bled on koht, mida tuleb kindlasti külastada. Seal on nii palju teha: matkata, ujuda, päevitada, vaatamisväärsusi nautida. Seda kõike sain teha ainult paari päevaga. Kui mul oleks võimalus olnud, oleksin sinna kindlasti kauemaks jäänud.
Soovisin, et reis oleks veelgi kauem kestnud
Peale Serbiat läksin ma Šveitsi, Euroopa kõige kallimasse riiki. Seal ma olin kahjuks enamus ajast üksi, kuna oli juba septembri algus ning see pole rahakotile just kõige reisijasõbralikum koht. Sellegipoolest oli mul väga tore ning sain enda energia seal ilusti täis laadida. Matkasin esimest korda mäe otsa, mis on muide peaaegu 5x suurem kui Munamägi.
Kogu oma reisi vältel polnud ma kordagi tundnud end ohustatult. Kuid Šveitsis kahjuks juhtus see esimest korda. Olin rongil, mis viis mind Berni ning minu kõrvale istus härrasmees, kes käitus väga kahtlaselt. Kuna mul oli sihtpunkt, kuhu pidin jõudma, ei saanud ma lihtsalt rongilt maha hüpata. Otsustasin, et lihtsalt kannatan selle välja, olen temaga võimalikult sõbralik ja proovin jääda rahulikuks. Rääkisime omavahel ning ta jagas mulle oma elulugu ja tuli välja, et ta oli millegi halva eest vangis istunud. Lõpuks sain rongilt minema, kuid see seik õpetas mulle nii mõndagi. Edaspidigi proovin hirmsas olukorras rahulikuks jääda ja kaine mõistusega lahenduseni jõuda.
Šveitsist liikusin rongiga edasi Saksamaale. Saksamaale jõudes hakkas mul juba raha vaikselt otsa saama, kuid soov reisida siiani jätkus. Sinna minnes mul ei olnud eelnevalt hostel broneeritud ja tegin seda alles rongil. Berliinis sain nii palju uut teada ning avastasin erinevaid linnaosi. Oli huvitav ja samas ka kahju näha, kuidas ühes linnaosas elavad hipid, teises rikkurid ja kolmandas oli vaesus.
Tagasilennupäeval magasin kohutavalt sisse ning pidin öösel kell viis emale helistama ja paluma, et ta saadaks mulle veidi raha, et saaksin taksoga lennujaama minna. Lennuk läks 6.15 ning minu hostelist lennujaama oli pooletunnine sõit. Lõpuks jõudsin siiski õnnelikult koju.
DiscoverEU kaudu õppisin end paremini tundma
Reisile minnes polnud ma eriti kindel, miks ma midagi teen, miks ma sellel reisil olen ja mida sellega saavutada üritan. Kuid juba teisel päeval sai mulle selgeks, et mulle meeldib kohtuda uute inimestega ning nendega erinevate teemade üle arutleda. Samal ajal sain avastada uusi kohti ja kultuure ning elada oma mugavustsoonist väljas. Enne reisi olin ma kindel, et olen introvert, aga avastasin, et tegelikult ma olen kõige ekstravertsem inimene üldse.
Reisimisega avastasin ka seda, et tähtis pole mitte sihtpunkt, vaid teekond – mida seal koged ja kellega kohtud. See on kogemus kogu eluks, mis kasvatab inimest. Kui plaanid minna üksinda reisima ja kardad, et sa ei kohtu mitte kellegagi ja oled terve aeg üksi, siis tegelikult see nii pole. Ma küll reisisin üksinda, kuid päris ausalt öeldes polnud ma kunagi üksi. Mu ümber olid alati väga lahedad ja toredad inimesed, kelle seltskonda ma nautisin. Ja kui oligi hetki, kus olin üksi, siis nautisin ka neid. Mu reis kestis lõpuks kokku rohkem kui kuu aega. Need olid minu elu parimad 40 päeva!