Loo on kirjutanud 15aastane Europeers võrgustiku liige Elisabeth.
Kui ma esmakordselt leidsin selle projekti “The Eye of the Wood” Seiklejate Vennaskonna veebilehelt, tundsin end põnevil ja valmis uutele väljakutsetele vastu astuma. Mulle oli suur rõõm, kui mind vastu võeti, ja ma ei suutnud ära oodata, milline seiklus mind ees ootab.
Projekti teema oli huvitav: “The Eye of the Wood”. See tähendas metsas telkimist ja elamist looduses, kus kõik toimingud toimusid õues, isegi toidu valmistamine. Esimene päev oli üsna rahulik – kõik olid kohale jõudnud, tutvunud ning meie seltskond oli rahvusvaheline kooslus, kus osalesid itaallased, eestlased ja belglased. Kõik olid äärmiselt sõbralikud ja vastutulelikud.
Kuid teisel päeval tabas meid ootamatu katastroof – Belgias möllas torm, mis meie telgid üle ujutas. Magamine oli võimatu, kuna kõikjal olid märjad riided ja asjad, magamisasjad ning isegi toidutelk oli tormi poolt kannatada saanud. Minu vähesed kaasavõetud riided olid samuti läbimärjad ning olukord oli üsna väljakutsuv. Õnneks leidsime peavarju ühest majast Zilvermeeri ääres, ehkki see oli kõike muud kui luksuslik – tolmune, kõledavõitu ja elektrita.
Ometi, just sellel õhtul, kus olime sunnitud kokku suruma end kitsasse ja veidi hirmutavasse ruumi, sündis midagi imelist. Itaallaste ja belglastega veetsime õhtu sügavate vestluste ja jalutuskäikudega, mis aitasid meil üksteist palju paremini mõista ja lähemale kasvada. Võimalus jagada mõtteid ja emotsioone tõi meid kõiki omavahel lähemale.
Hiljem saime endale uue ööbimiskoha Leuvenis, tänu ühele grupiliikme sõbrale, kelle kodu oli tühi ja kasutamata. See oli nagu pääsemine, saime olla koos, jagada kogemusi ja toetada üksteist. Kuid mitte kõik ei olnud nii roosiline. Projekti käigus kerkisid esile ka väljakutsed, näiteks suhtlemisraskused Sardiinia osalejatega, kellel oli raskuseid tegevustest osavõtmisega ning nende algelisem keeleoskus seadis takistusi samale lainele jõudmisel. Kuigi tekkis ka mõningaid erimeelsusi, oli projekti üldine õhkkond siiski positiivne ja sõbralik.
Mis puutub projektijuhtidesse, siis pean tõdema, et nende korraldusoskus ja loovus olid imetlusväärsed. Nad suutsid keerulises olukorras leida lahendusi ja muuta kogu kogemuse meeldejäävaks ning nauditavaks. Nende panus oli hindamatu ning nende suutlikkus keerata olukord ümber 180 kraadi ilma pikema jututa, teenis suurt tunnustust meie kõigi poolt.
Lisaks mainimist väärib ka asjaolu, et meie peale kutsuti politsei koguni kolmel korral. Esimene kord oli siis, kui jõudsime Leuvenisse ja asusime majutuma tühja majja. Naabrid olid mures ja kutsusid politsei, kuna pidasid meid ekslikult võõrasteks, kes murdsit majja sisse. Teine kord juhtus meil mänguga, kus üks belgia grupijuhtidest, kes oli väga suur ja kõhna seltskonna ees kargas ringi nagu mängukirvega kohmakas metslane. Kohalikud arvasid, et see oli tõeline ohuolukord ning kutsusid taas politsei. Kolmas kord oli Leuveni Yellow Castle’i lähedal, kus meie lõpupidu põhjustas naabrite kaebusi valju müra tõttu, ehkki me rääkisime vaid normaalse häälega.
Kokkuvõttes oli see Erasmus noortevahetus Belgias tõeline seiklus, millest jäi meelde nii raskused kui ka rõõmud, ning mis aitas meil avastada nii enda kui ka teiste kultuuride rikkust. See oli kogemus, mida ma ei unusta kunagi ning mis jättis minu ellu sügava jälje.
