See aasta on olnud võimalusterohke. Olin olnud noorsootöötaja rollis alles kuus kuud, kui läbi kolleegi avanes võimalus minna saatjana Erasmus+ noortevahetusele. Mõtlesin juba, et milline äge kogemus see saab olema. Natuke lõin kõhklema, aga otsustasin ikkagi “jah” öelda.
Ausalt öeldes polnud mul aimugi, mis minu roll täpselt olema saab. Lennujaamas sain nendega alles esimest korda tuttavaks, aga lennukis tegin märkmeid ja püüdsin nimed võimalikult kiiresti pähe õppida, et nende poole pöördudes oleks juba natuke tuttav tunne.
Olen noorena ise varem noortevahetuses käinud, seega aimasin veidi, mida on oodata noore pilgu läbi. Aga kuidas olla kaasas saatjana? Seda ei osanud kuidagi ette kujutada. Ainus võrdlus, mis pähe tuli, oli suvine malevarühma juhi roll olla olemas, kuulata, hoida, vajadusel piire seada. Mõtlesingi, et võtan selle energia kaasa. Olla toetav, arutlev ja vajadusel turvaline täiskasvanu.
Kuigi olen noorsootöös veel uus, oli see projekt tohutult arendav. Päevad olid täis tegevusi ja suhtlemist. Kohati nii intensiivsed, et eestlastena väsisime päris ära. Samas oli see kõik nii huvitav. Leidsin end kogu aeg mõtlemast: mis on selle harjutuse õpiväljund? miks just see meetod? kuidas ma seda ise kasutada saaksin? Ja iga sellise mõtte järel tundsin, kuidas olen sammukese võrra teadlikuma mõtlemisega. Enesehoidu pikkade päevade vahel tegime noortega koos tihti looduses. Jalutasime, hingasime, otsisime ilusaid kive ja rannakarpe, lasime mõtetel rahuneda. Need olid hetked, kus tekkisid kõige siiramad vestlused: kultuurierinevustest, kohanemisest, ootustest ja sellest, kuidas keegi end päriselt tunneb.
Väga põnev oli näha ka, kuidas teistes riikides noori toetatakse. Mõnel pool olid saatjateks vabatahtlikud, ja nende lähenemine oli täiesti teistsuguse energiaga – vabam, mängulisem, mõnes mõttes isegi muretum. Eestis oleme harjunud olema pigem mentorid: jälgime, toetame, laseme noortel ise proovida ja väärtustame refleksiooni. Need erinevused panid mind mõtlema, kui kirju ja paindlik võib noorsootöö olla. Ja kui palju meil tegelikult üksteiselt õppida on.
See nädal kinnitas mulle väga selgelt, et noortevahetused ei arenda ainult osalejaid, vaid ka juhendajaid. Iga päev pakkus hetki, kus sain õppida, kohaneda ja kõrvalt näha, kuidas noored samm-sammult avanesid. Ja see sära nende silmades… see hetk, kui nad ISE saavad aru, et nad saavad hakkama rohkemaga, kui nad arvasid – see teeb kogu teekonna väärtuslikuks.
Kevadel on toimumas selle noortevahetuse teine osa. Kui enne projekti mõtlesin, et äkki peaksin andma võimaluse kellelegi teisele ja ise projektist mitte osa võtma, siis nüüd tunnen vastupidist. Nüüd tahan olla isekas – heas mõttes. Tahan kogeda ise kogu projekti algusest lõpuni, täisväärtuslikult, saatjana. Mitte ainult pool kogemusest, vaid kogu tervik. Kontakti loomine on tehtud, usaldus olemas, meeskond moodustunud. Ma tahan näha, kuhu see teekond edasi viib, ja olla nende noortega koos lõpuni.
Jäin projekti jooksul mõtlema ka sellele, et noored ise ei pruugi selle kogemuse tegelikku väärtust veel mõista. Mitte selle nädala jooksul, ega järgmise kuu jooksul. Aga aastate pärast küll. Nii nagu ka mina olen alles hiljem mõistnud, kui palju mu enda noortevahetuse kogemused mind mõjutanud on –enesekindluse, julguse ja maailma avastamise poolelt. Ja võib-olla just sellepärast tundub ka see kord nii oluline – sest näen kõrvalt, milline mõju on sellisel nädalal mitte ainult praegu, vaid kaugele tulevikku.