4 min
Jõudsin Erasmuseni üle kuue aasta tagasi. Ma ei teadnud sellest tol hetkel peaaegu mitte midagi, kuid mind julgustati osalema noortevahetuses Prantsusmaal ning olen selle eest väga tänulik. See kogemus avas mulle täiesti uue maailma.
Mõni aasta hiljem sattusin taas ühele noortevahetusele, seekord Ungaris. See oli meeldiv kogemus – kahe aasta jooksul osalesin veel kolmes projektis, kus kohtusin vabatahtlikega, kes tutvustasid mulle Euroopa Solidaarsuskorpust ning jagasid oma kogemusi.
Tänu sellele hakkasin mõtlema, et äkki peaksin ka ise midagi sellist proovima. See otsus ei tulnud kindlasti kergelt – kaalusin seda mitu aastat. Eestis olin töötanud kolm aastat õpetajana, kui tundsin, et mul on vaja aega endale, et mõelda ning tuua oma ellu muutusi. See oligi viimane tõuge, mida vajasin, et vabatahtlikuks kandideerida.
Oma vabatahtliku teenistuse läbisin Ungaris, organisatsiooni Európa Ifjúsága Egyesület juures – sama organisatsiooni, kelle projektides olin ka varem osalenud. Teenistus kestis kokku kümme ja pool kuud. Organisatsioon võttis igal aastal vastu üheksa vabatahtlikku (kolmes grupis), seega oli mul palju võimalusi töötada ja koos teistega aega veeta.
Enamasti töötasin koos kahe vabatahtlikuga, kellest üks oli pärit Rumeeniast ja teine Prantsusmaalt. Meie peamisteks ülesanneteks oli korraldada üritusi noortekeskuses (nt kõrvitsapäev lastele, Halloweeni pidu noortele, lauamänguõhtud). Kord nädalas käisime kohalikus algkoolis inglise keele huviringi läbi viimas ning mitmel korral külastasime keskkoolide õpilasi, kellele tutvustasime oma riike ja Erasmus+ võimalusi. Lisaks saime osaleda ka mitmel noortevahetusel, kus aitasime korraldusliku poolega ja kajastasime projekte sotsiaalmeedias.
Selle aja jooksul tundsin ma iga päevaga üha enam, et olen osa Ungarist ja sealsest kultuuriruumist. Näiteks tähistasime Farsangi (karnevali), detsembris riietusime krampusteks (väiksed kuradilaadsed tegelased) ja käisime jõuluvanaga lasteaedades ringi. Samuti külastasime üht küla, kus mõningate tegelaste ainsaks ülesandeks tol päeval oli veenduda, et kõik külastajad saavad söega kokku määritud.
Organisatsioon korraldas meile ka tiimiüritusi, et tugevdada meievahelist sidet. Minu lemmikmälestus ongi ilmselt just see, kui ühe ürituse ajal olid kõik teised juba magama läinud, kuid mina, üks saksa vabatahtlik ja meie koordinaator olime veel ärkvel. Siis otsustasime kottpimedas, kilekotid käes, minna eemal asuvale naabrite põllule sparglit korjama – naabrid olid meile selleks varem loa andnud. Selle aja jooksul oli mul palju erilisi kogemusi, kuid kõige enam jäävad südamesse just sellised lihtsad hetked: sõpruste tugevdamine ja üksteisega aja veetmine.
Tööalaselt oli minu jaoks parim kogemus meie vabatahtliku aja viimane ülesanne – nädalane lastelaager. Veetsime viis päeva järjest 30 ungari lapsega. Olin selleks ajaks küll juba ungari keelt õppinud ja sain lihtsamates olukordades päris hästi hakkama, kuid sellises olukorras tegutsemine oli tõeline katsumus. Laagri ajal panin ennast tõsiselt proovile ning tegin lastele Eesti kohta ungari keeles esitluse.
Tänu kogu sellele kogemusele olen veel kindlam, et olen valinud õige karjääri. Peaaegu aastaks “tavaelust” eemaldumine andis mulle võimaluse päriselt järele mõelda ning oma otsustes selgusele jõuda.
Elu vabatahtlikuna ei ole kindlasti kerge. Sa lähed eemale kohast, mida tunned, ja seisad silmitsi uute katsumustega. Ka minul, kes olen muidu väga rahumeelne ja leplik, tekkis aeg-ajalt lahkhelisid ja raskemaid hetki, kuid see kõik möödub. Isegi pärast keerulisi olukordi võin sajaprotsendilise kindlusega öelda, et see kogemus on väärt proovimist.
Olen tänulik oma organisatsioonile, et nad mulle sellise imelise võimaluse pakkusid. Samuti olen väga õnnelik, et kohtusin inimestega nii paljudest erinevatest riikidest ning saan öelda, et mul on sõpru üle kogu Euroopa.