Ma olin 15-aastane, kui esmakordselt lennukisse istusin ning sammud tundmatuse poole seadsin. Mind ootas ees kümnepäevane noortevahetus Lõuna-Hispaanias, mis kandis nime „Discovering EU together”. Kogemus, mis avas mu silmad iseenda ning ümbritseva maailma kohta.
Soe Hispaania päike, täiesti tundmatu kultuur, uued inimesed ning avastused oli just see, mida toona vajasin. Enne lennukisse astumist ei osanud ma aga oodata, milliseks seikluseks ning arenguvõimaluseks see kogemus olema saab. Juba esimesest hetkest, kui Hispaanias maandusime, olin lummatud sellest, kui erinev keskkond mind ümbritses. Kõik oli kuidagi värvilisem ja justkui kutsus avastama ning seda ma ka tegin. Hotelli sisse sättimise hetkest kuni reisi lõpuni nautisin vaateid, maitseid ja inimesi.
Projekti eesmärgiks oli meile, noortele, kes tulid kokku kuuest riigist, tutvustada Euroopa Liitu ning sellega seonduvat. Kümne päeva jooksul ootasid meid ees nn õpiblokid, kus meid hariti, kasutades mitteformaalseid õppemeetodeid. Käsitlesime teemasid nagu tulevased Europarlamendi valimised, EL kodanike õigused ja kohustused, EL väärtused, võimalused noortele jms. Õppisime läbi ühiste tegevuste, plakatite valmistamisest näidenditeni välja. Kõik omandatud teadmised on äärmiselt kasulikud tulevases elus, sest elame Euroopas ning puutume EL-i aspektidega kokku igapäevaselt.
Suur osa Erasmus+ projektidest on iga osaleva riigi kultuuri avastamine. Selleks, et iga riigi tiim saaks oma kultuuri tutvustada, toimusid iga päev kultuuriõhtud. Tiimid esitlesid meile oma riigi tantse, snäkke, traditsioone ning muusikat. Sain ühe noortevahetuse raames avastada viie riigi erilist kultuuri.
Minu jaoks tuli suur osa projekt kogemustest üllatusena. Enne minekut ootasin seda, et õpin tundma Euroopa Liitu ning äkki saan ka mõne uue inimesega sõbraks. Ma ei osanud ette kujutatagi, millised elamused mind ees ootasid. Noortevahetuse raames õppisin tiimitööd, sest enamik tegevusi toimusid gruppides. Ma sain võimaluse ennast avada ning suheldes proovile panna. Avastasin enda jaoks peaaegu et iga päev midagi uut suhtlemise kohta. Ei jäänud vähe ka elamustest. Proovisin haikala liha, ujusin esimest korda ookeanis ning õppisin ära piisavalt hispaania keelt, et poes hakkama saada, sest kohalikud ei rääkinud sõnakestki inglise keelt.
Tulin Hispaaniast tagasi rikkamana. Ma olin täis uusi kogemusi, tutvusi ning teadmisi, mida ilma selle projektita mul kunagi poleks. Juba tagasilennul teadsin, et see kogemus ei jää minu viimaseks, sest tundsin, et minu süda ihaldab seda tunnet, kui olen ümbritsetud kõigega, mida veel ei tunne, aga tean, et mul on selle tundmaõppimiseks võimalus.
Kaks kuud hiljem olin taas lennukis, teel uue tundmatuse poole. Seekord aga olin täiesti üksi, suundumas kohta, kus iga inimene oli minu jaoks veel teadmatu. Sloveenias leidis aset noortevahetus nimega „Building Bridges”, mille raames veetsin kümme päeva maisipõllu keskel ilma internetita. Koos neljakümne inimesega seitsmest eri riigist käsitlesin diskrimineerimist, vabatahtliku tööd ja inimeste ühendamist läbi kunsti.
Looduse keskel elamine ilma telefonide kasutamiseta oli selle projekti kõige parem osa. Osalistena saime täielikult keskenduda avastamisele, suhtlemisele ning õppimisele. Ma võin kindlalt öelda, et need kümme päeva, alguses täiesti võõraste ringis, muutsid täielikult minu arvamust inimestevahelistest suhetest. Ma mõistsin oma elus vist esimest korda, et oleme kõik lihtsalt inimesed, vaatamata rollidele, mis meil ühiskonnas on, ning oleme võimelised omavahel suhtlema ning üksteist mõistma.
Ma õppisin selle projekti ajal inimestega tõeliselt suhtlema ning see kogemus on minuga kogu ülejäänud elu. Suhtlesime osalistega omavahel nii õppides kui ka vabal ajal, vaatamata keelebarjäärile ning kultuurilistele erinevustele. Minu südames on alati kohta mängudele ja väljendile, mida mulle õpetati, lugudele, mida jagati ning naljadele, mille üle pikalt naersime.
Läbi arutelude ning koostöö omandasin teadmisi vähemuste, vabatahtliku töö ja diskrimineerimise kohta. Selleks, et õpitut kinnitada, külastasime vanadekodu ja romade raadiot ning tegime ise vabatahtlikku tööd. Vanadekodus tutvustas iga riik oma kultuuri läbi tantsu või laulu ning hiljem saime ka võimaluse vanadekodu elanikega käevõrusid teha. Ikka veel meenub mulle, kuidas sakslasest vanaproua mulle oma elust lugusid jutustas. Romade raadios tutvusin romade kultuuri ning ajalooga, mis oli minu jaoks täiesti uus. Samuti oli mul võimalus anda raadiole intervjuu Erasmus+ võimaluste kohta.
Tänu noortevahetusele sain katsetada enda kätega millegi valmistamist. Üheks suureks projekti osaks oli loovuse töötuba, mille raames pidi igaüks midagi valmistama. Mina otsustasin õmblemise kasuks ning veetsin projekti viimased päevad usinalt kangaga pusides. Õmblemiseks taaskasutasime vanu riideid, millega enam midagi teha polnud.
Sloveenia õpetas mulle palju ning lahkusin sealt rohkem iseendana kui kunagi varem. Mängud, koosviibimised, konfliktid, naljad ja avastused, tegid sellest projektist millegi, mida vajasin. Ma jään veel pikalt meenutama seal saadud õppetunde ning tõelisi sõpru.
