2024. aasta suvel võtsin osa Tallinnas toimunud noortevahetusest nimega ,,Bright Colors”, mis keskendus peamiselt tänavakunstile. Olin varem küll noortevahetustel käinud, kuid kodumaal toimuv projekt oli minu jaoks esmakordne. Leidsin projekti kohta infot Instagramist ning otsustasin sinna suve algul kandideerida.
Juulikuuks olin kandideerimise juba unustanud, kuid siis tuli e-kiri, et olen osalejaks valitud. Eks see tuli mulle üsna üllatusena, kuna olin juba projekti toimumisajaks endale muid tegevusi planeerinud. Võtsin endale natukene aega, et mõelda, mida ja kuidas teha. Tegelikult oli mul vastus kiirelt olemas – tühistan muud plaanid ja võtan pakkumise vastu. Sel ajal oli projektini jäänud pisut üle kahe nädala ning tuli hakata kärmelt ettevalmistusi tegema.
Ettevalmistused tehtud, kott pakitud ning rongipilet Tallinna ostetud, võiski mu seiklus alata. Kohale jõudes oli natuke veider olla – kõik juba tundsid kõiki ja olid ringi askeldamas, kuid mina nägin neid esimest korda. Tegelikult oli Eesti tiimil ka enne projekti tutvustav koosolek, kus tutvuti ja asju arutati, kuid minul olid selleks kuupäevaks plaanid tehtud ning koosolekule ei jõudnudki. Seega ei tundnud ma ei välismaalasi ega eestlasi ja kõik oli väga uus. Varsti hakkasid aga peale tegevused ning sain kärmelt kõigiga tuttavaks. Esimene päev sujus üle ootuste hästi ja juba õhtul olime terve grupiga Tallinna tänavatel käimas, poode külastamas ja jäätist söömas. Olin tõsiselt üllatunud, et juba esimesel õhtul olime kõik nii lähedaseks ja ühtseks saanud, keegi polnud üksi või eraldi, vaid nautisime aega just kõik koos.
Ka järgnevad päevad sujusid sarnaselt – päeval olime kõik koos tegevustes ja õhtul kas siis jalutamas, kinos, ujumas või hostelis aega veetmas. Kahjuks eestlastele ööbimist polnud ette nähtud ning pidime ööseks kõik oma kodudesse minema. See aga ei takistanud meid õhtuid ja vahel ka öötunde koos veetmast. Polnud just eriline juhus, kui vahel jõudsin koju alles peale keskööd, sest kõigiga koos aja veetmine oli alati nii tore ning nii keeruline oli sealt lahkuda. Hommikuti 6 ajal käisime ka tihtipeale koos meres ujumas, nautisime päikesetõusu ja vingusime eesti rohke sääsearvu üle. Unetunde oli projekti ajal küll vähe, kuid see eest lõime mälestusi, mida saame siiani nägu naerul meenutada.
Kui pool projekti oli läbi saanud, hakkasime tööle just praktilisema poolega ning hakkasime oma kunstiteoseid looma. Projekti alguses oli meile räägitud selgeks tänavakunsti teoreetiline pool ning nüüd oli aeg praktikaks. Saime ise valida oma töö disainid ning meile anti võimalus need ka ellu viia. Projekti lõpuks valmis mitu teost ühe Tallinna kooli seinale, kus valgetest ning igavatest seintest oli loodud midagi ilusat ja värvilist. Projekti lõpus oli meil kõigil veel üks viimane õhtusöök ja oligi aeg kõigil oma teed minna.
Lahkumine oli kõige raskem osa tervest projektist, nii nagu see alati on. Peale projekti lõppu tundsin end tühjalt ja igatsevalt, kuid olin lõpmatult tänulik, et mulle oli selline võimalus antud. Viimasel õhtul sain paarilt lähedasemaks saanud sõbralt ka kingitusi, mida siiani kapi peal tähtsal kohal hoian. Neid nähes saan alati kogetud mälestusi ja kohatud inimesi meenutada. See projekt muutis mind väga, õppisin tundma nii kunstimaailma, erinevaid kultuure ning lõin sõprussuhteid kogu eluks. Kui keegi peaks minu käest küsima, kas soovitan neil mõnest Erasmus+ projektist osa võtta oleks mu vastus kiire tulema – jah, jah ja veel kord jah. Isegi kui mõte sellest võib alguses tunduda hirmsana, siis luban, et see on kogemus mida soovitan kõigile ja midagi, mis avab teile erinevaid uksi ja aknaid, mis muudavad teie elu.