Viljandi Avatud Noortetoa noorsootöötaja Merlin Pulk osales õpirändel Sitsiilias, Itaalias, et võtta osa koolitusest „A Blink on an I“. Koolitusel keskenduti sellele, kuidas noorsootöötajad välisvabatahtlikke nende teenistuse jooksul paremini aktiivselt toetada saaksid ja seda eriti just projekti lõpufaasis, mil noored hakkavad kodumaale naasma. Järgnevalt saad lugeda Merlini kogemuslugu.
Jõudsin Sitsiiliasse, Catania kesklinna, pärast kümmet tundi taevas, kolme erineva lennukiga, ihuüksinda, üritades leida õiget bussipeatust, olles sealjuures ka navigeerimisrakendust kasutades pigem ebakindel. Paremas käes telefon, mis teatas, et akut on veel viis protsenti, vasakus käes kampsun ja jakk, sest olin tulnud Eesti külmast aprillist. Ees seisis suur ringtee, millel reeglid ei kehtinud ja siis olin mina, kes pidi kolme tunnise une pealt selle kaose keskelt läbi jooksma. Esimesed pool tundi oma unistuste sihtpunktis möödusid ümbruskonda isegi mitte tähele pannes. Siis aga avastasin, et olin kogu selle aja sammunud ringi ümber bussipeatuse, mida otsisin.
Kui olin lõpuks leidnud õige transpordivahendi ja isegi selle juhi, küsisin, kas ta räägib inglise keelt. Vastuseks sain: „Si, si!“ Kuid kui uurisin, kas sõit Nicolisisse algab kell viis, kehitas ta ainult õlgu ja ütles: „Non capisco.“ Otsustasin, et ootan temaga koos, kuniks kell viis saab, et oma küsimusele vastus saada. Juba üsna peagi hakkasidki peatusesse kogunema ka teised inimesed, kellega sain nädala koos veeta. Alles siis, kui bussijuht meid lõpuks sõidule kutsus, märkasin ma kus viibin ja sain aru, et olen päriselt kohal.
Järgmine päev algas varakult, sest koolitajad Roberta, Denise ja Anthony ootasid meid hotelli alumisel korrusel, et alustada koolitusprogrammiga „A Blink on an I“. Kui arvestada, et koolitusel osales 28 inimest 14 erinevast Euroopa riigist, siis võisin salamisi aimata, et esimese päeva fookuses on kindlasti loomingulised viisid üksteise nimede meelde jätmiseks. Mina, kellel on alati raskusi olnud nime ja näo seostamisel, ei pidanud pettuma – just seda esimene päev pakkuski.
Pärast mõnetunnist tutvumist ja grupidünaamika tajumist lõpetasime päeva esimese refleksiooniringiga. Roberta ja Denise jagasid meile, et nädala jooksul võivad meist läbi käia mõtted nagu „Miks ma siin olen?“ ja „Miks me selliseid ülesandeid teeme?“ või „Ma ei saa üldse aru, mida me siin teeme,” kuid nad lubasid, et koolituse viimasel päeval tekib meis kindel arusaam, et miks see nädal just nii möödus. Spoiler alert: neil oli õigus.
Kui välisvabatahtlik kogeb oma projekti perioodil, mis kestab kaks kuni kaksteist kuud, nelja faasi – mesinädalad, kultuurišokk, kohanemine ja kojuminek – siis mina kogesin kõiki neid tundeid ühe nädalaga. See pani mind tuutorina noori välisvabatahtlikke palju paremini mõistma.
Mesimagus faas algas minu jaoks hetkest, mil mõistsin, et olin terve elu unistanud Itaalia mägedest ja nüüd ma olin seal koos 28 võõraga, kelle erinevad iseloomud mõjusid väga värskendavalt. Mõte, et saan seitse päeva end täiendada ja rahvusvahelisel tasandil võrgustuda, pani minu tulevikuplaanid üsna loominguliselt peas liikuma.
Kultuurišoki faas jõudis minuni, kui taipasin, kui kiiresti mu sotsiaalne patarei tühjeneb. Pean end ambivertseks eestlaseks, kes saab hakkama ka sotsiaalselt keerulistes olukordades. Kuid veetes päevad ninapidi koos lõunariikide temperamentsete inimestega, tundsin, et ei saa päris hästi grupi dünaamikast aru ega leia enda kohta. Grupitööd, mille saime päeva jooksul ümbrikus (koos hoiatusega infot mitte jagada teistele gruppidele), tekitasid lahkhelisid nii suurtes kui ka väiksemates gruppides. Samas andsid need väärtusliku võimaluse arendada konfliktide lahendamise oskusi.
Kohanemisfaasis paluti meil vaadata tagasi oma viimasele viiele aastale nii töö- kui ka isiklikus elus. See tõi esile hulganisti emotsioone – tänulikkust ja rõõmu, aga ka kurbust. Kõik need tunded sundisid mind reflekteerima, et mis minus ebamugavust tekitab. Endaga jutuajamised tehtud, sundisin end sõbralikult nende ebamugavustega silmitsi seisma, sest leian, et just seal toimubki areng. Tulemuseks arenesid mu julgus olla rohkem mina ise, avaldada valjema häälega oma mõtteid, ning mu võime teisi mõista ja seda ka siis, kui nende arvamused minu omadega ei kattu. Lisaks sain selgemaks isegi itaalia keele. Endalegi märkamatult ei tellinud ma pärast kella 11 enam cappuccino’t, vaid espressot.
Nagu eelnevalt mainisin, lubasid koolitajad juba esimesel päeval, et nädal lõpeb äratundmisega ja neil oli õigus. Iga koolituspäeva temaatika lähtus ühest Rooma mütoloogia tegelasest ja viimasel päeval veetsime aega Orpheuse eeskujul. Mõistsin, et olin seitse päeva pimesi usaldanud nii koolitajaid, grupikaaslasi kui ka iseennast, kuid erinevalt Orpheusest ei olnud mul kordagi vaja tagasi vaadata. Noored, kes suunduvad ihuüksinda välisriiki vabatahtlikku teenistust tegema, usaldavad samuti kogu süsteemi, meeskonda ja keskkonda, kuhu nad lähevad. Meie vastutus on tagada, et nad tunneksid end toetatuna ega peaks kordagi tagasi vaatama.
Sitsiilias õpitu tekitas minus üüratut uhkust ja tänulikkust, sest paljud tööriistad, mida Roberta ja Denise mulle justkui seljakotti kaasa pakkisid, on mul tegelikult igapäevaselt juba kasutusel, kuid see ei tähenda, et ma neid tööriistu ei lihvinud. Mõistsin ka, kui privilegeeritud ma Eestis tuutorina tegelikult olen, et mul on võimalus osaleda koolitustel, coaching’utel ja erinevatel kohtumistel, kuna see pole kaugeltki kõikjal Euroopas tavapärane.
Kõige sügavamalt jäi mulle südamesse teadmine, et kuigi mina pesitsen siin, pisikeses Viljandis, oma unistusega, et maailmas võiks olla rohkem empaatiat, hoolivust ja mõistmist, siis ma ei ole selles unistuses üksi. Ma tean, et üle Euroopa on vähemalt veel 28 inimest, kellel on sama soov ja kes iga päev annavad endast tükikese, et see teoks saaks.
Aitäh Eesti Avatud Noortekeskuste Ühendusele, kes võimaldas mul osa saada Erasmus+ õpirände projektist ning kallid-paid oma toetavale meeskonnale koduses Viljandis, et te lasite mul kiirest töötempost hoolimata maailma ja iseennast avastada.