AUTOR: Janika Koppel
Möödunud sügisel ja tänavu juunis viis Flying Cow Teater ja Stuudio läbi kaks omavahel seotud Erasmus+ projekti: “Sustainability as an Attitude” – koolitus noorsootöötajatele ja “Sustainability as a Way of Thinking” – rahvusvaheline noortevahetus. Need eraldiseisvad tegevused sündisid ühest mõttest – kuidas liita teater ja ökoloogia nii, et tekiks tõeline muutus selles, kuidas me maailma näeme, temaga suhestume ja tema eest hoolitseme.
Kas on võimalik kujundada oma maailmavaadet nii, et hoolimine loodusest ja tulevastest põlvedest ei oleks ainult unistus, vaid loomulik ja rõõmu pakkuv osa elust – nii täiskasvanutele kui ka eriti noortele, kes on harjunud linnakeskkonnaga ja kelle jaoks sõna “permakultuur” kõlab millegi “aianduse või pensionäride hobiga” seotuna?
I vaatus – Täiskasvanud õppimas
Selleks et noorteni jõuda, otsustasime esmalt teemat uurida nende seas, kelle töö on noori juhendada ja inspireerida. Nii algas rännak noorsootöötajate koolitusega maagilises Algallika paigas, mida ümbritseb müstiline loodus ja meri.
Osalejate seas olid nii teatrihariduse juhendajad kui ka ökokogukondade eestvedajad ja permakultuuri praktikud. See kahe maailma kohtumine – nende, kes töötavad maaga, ja nende, kes töötavad hingega – osutus tõeliseks aardeks.
„Meie töö on ilus, aga rutiinne ja raske. Teater toob tagasi mängu ja rõõmu – ja kui see ei ole lõbus, siis see ei ole kestlik,“ ütles üks ökoaktivist. See lause, mis pärineb Dragon Dreaming meetodist, mida me projektis kasutasime, võttis suurepäraselt kokku kogu koolituse vaimu – mõtestatud tegutsemine peab tooma rõõmu, sest ainult rõõm on tõeliselt kestlik.
Teatritöötajatele omakorda avanes uus allikas – teadmised ja oskused inimestelt, kes elavad iga päev kooskõlas loodusega. Leidsime palju ühist permakultuuri 12 printsiibi ja draamakunsti seaduste vahel. Näiteks nagu looduses – kui torgata pulk ühtlasesse pinnasesse, hakkab just seal sündima elu; draamas loob sündmus liikumise ja toob ellu tunde.
Üks liigutavamaid ja meeldejäävamaid kogemusi oli „Council of All Beings“ – maailmakuulsa ökoaktivisti Joanna Macy loodud praktika, mida viis läbi Toomas Trapido, tuntud ökoaktiivist ja haridustegelane Eestis.
See töötoa vorm on ühtaegu sügav ja mänguline: osalejad kehastuvad looduse eri olenditeks – puudeks, loomadeks, jõgedeks, mägedeks, tuuleks, vihmaks või isegi kivideks – kõigeks peale inimese. Enne “suurt koosolekut” valmistab igaüks endale maski ja väikese kostüümi, et oma valitud olendit kehastada. Kui kõik on valmis, kogunevad nad ringi – see on maailma olendite nõukogu. Ringis istuvad kõik olendid, kes jagavad oma häält ja tunnet, samal ajal kui mõned inimesed jäävad ringi keskele kuulajatena – neil on lubatud ainult kuulata, mitte vastata.
Kõik osalejad elasid sellesse sügavalt sisse ja kogesid praktikat väga emotsionaalselt: mõni naeris, mõni vaikis, mõni nuttis liigutusest. Paljud kirjeldasid hiljem, et tundsid esimest korda tõeliselt, kui tihedalt on inimene seotud kõige elavaga.
See kogemus pani meid mõistma, et teater ja ökoloogiline teadlikkus on tegelikult sama keele kaks murret – mõlemad kutsuvad esile empaatiat, mis on tõeline muutuse algus.
Lõpuks tõdesime kõik: me vajame loodust, aga loodus vajab ka meid — esmalt kuulamise, ja alles seejärel tegutsemise kaudu.
Koolituse lõpuks mõistsime, et teater on üks võimsamaid tööriistu keskkonnateadlikkuse kasvatamiseks, sest see kõnetab esmalt südant, mitte pead.
Ja siis ootas meid ees tõeline ime – just nagu kangelased oma rännaku lõpus saime ka meie oma kingituse. Nimelt jõudis sel hetkel Eestisse John Croft, Dragon Dreaming süsteemi looja, kes tuli Austraaliast rahvusvahelisele tippkohtumisele, kus arutati selle meetodi tulevikku. Meil oli uskumatult suur au temaga kohtuda, vestelda ja esitada küsimusi, mis olid kaheksa päeva jooksul meis küpsenud. See hetk tundus kui kingitus universumilt – sügav ja inspireeriv, täiuslik lõpetus meie ühisele rännakule.
II vaatus – Teatepulk noortele
Juunis kogunesid mitmed samad koolitajad ja noorsootöötajad taas – seekord Pikasilla koolituskeskuses, et koos noortega ellu viia projekt “Sustainability as a Way of Thinking”. Projekti ettevalmistus oli ühine – tegevusi ja töötube kavandasid nii noorsootöötajad kui ka noored ise, kasutades teadmisi ja meetodeid, mis saadi eelmise sügise koolituselt. Projekti läbiviimise ajal võtsid noored aga juhtrolli: nemad olid loojad ja tegutsejad, samas kui noorsootöötajad jäid pigem vaatlejate ja toetajate rolli, andes noortele ruumi vastutuseks ja iseseisvuseks.
Nüüd oli eesmärgiks suunata noori kogema kestlikkust läbi loovuse ja tegutsemise.
Kasutati Dragon Dreaming meetodit, mis toetab unistuste elluviimist ja koostööl põhinevat kogukonna loomist.
Töötoad toimusid metsas, jõe ääres ja järve kaldal. Alguses küsisid mõned noored naerdes: „Miks me teeme teatrit metsas, kui meil on suur saal?“ Kuid projekti lõpuks valisid kõik rahvusvahelised grupid oma lõpuetenduste toimumispaigaks looduse – metsa, järvekaldad, niidud.
Iga päev töötasid Service & Care meeskonnad – aias, köögis, meediarühmas või teistele tuge pakkudes. Peaaegu kõik sessioonid olid seotud loodusega ja toimusid vabas õhus – metsas, järve ääres või aias. Lisaks viisid rahvusvahelised grupid läbi meisterklasse, kus uuriti ja kogeti, kuidas ühendada teatri meetodid ja loodus – kuidas liikumine, keha ja ruumitaju võivad peegeldada looduse rütmi ja õpetada inimesi kuulama ümbritsevat keskkonda.
Just see igapäevane kokkupuude looduse ja loomingulise tegutsemisega aitas noortel mõista, et kestlik mõtteviis ei ole teooria, vaid elustiil. Paljud tundsid, kuidas nende suhtumine muutus – algne uudishimu või ettevaatlikkus asendus sügavama sideme ja vastutustundega kõige elava vastu.
Eriti meeldejäävaks hetkeks sai Jaanipäeva tähistamine: kreeklaste jutuvestmine, tšehhide ja austerlaste rahvamängud, leedu tantsud ja eestlaste väike tuleshow. Ühiselt mõistsime, et kõigis meie kultuurides on looduse austamine sügaval juurtes.
Suur üllatus ja kingitus oli ka meie kokk Jean, pärit Prantsusmaalt, kuid juba üheksa aastat Eestis elanud permakultuuri aktivist. Tema loengud ja vestlused toidust, taimedest ja teadlikust toitumisest olid nii innustavad, et köögis abistamisest sai noorte lemmiktegevus. Tema juhendatud rõõmus töötuba permakultuuri 12 printsiibist tõi kõigile uusi mõtteid – ja palju naeru.Üks osaleja ütles: „Köögis abistades tundsin, et me õppisime ja lõime koos – see oli päriselt elus.“
Mõlemad projektid olid kui kaks osa ühest rännakust, mis tõid meieni lihtsa, kuid sügava tõdemuse: kestlikkus on selline hool loodusest, kus peamist rolli ei mängi mitte mõistus, vaid empaatia, suhted ja rõõm. Ja see on hool ka inimese enda eest, sest inimene on ju samamoodi osa loodusest.
Teater annab meile vahendid tunda ja mõista, ökoloogia aga põhjuse ja suuna. Koos loovad nad teadliku eluviisi – elu teatri, kus iga hooliv tegu on osa suuremast loost, sest kui õpime maailmaga koos mängima, mitte tema vastu, muutub kestlikkus eluviisiks, mitte kohustuseks.
