Emma Noreen Harris saabus Iirimaalt Eestisse augustis. Ta oli äsja lõpetanud kunstikolledži ja otsis midagi, mis hoiaks seoks teda kunstikogukonnaga ja pakuks samas töökogemust õpingutega seotud valdkonnas. Ja ta leidis ideaalse lahenduse – Tartus.
“Suvel rändasin veidi Ida-Euroopas, kuigi mitte konkreetselt Eestis, ja armusin siinsesse piirkonda,” meenutab ta. Emma uuris praktikakohtade ja kunstiorganisatsioonides vabatahtlikuna tegutsemise kohta, kuid Trüki- ja paberikunstikeskus TYPA Tartus oli esimene ja ainuke koht, kuhu ta Erasmus+ ja Euroopa solidaarsuskorpuse toel ka kandideeris. “See tundus mulle täiuslik ja TYPA pakkus kiiresti ka kohta.”
TYPA on töötav muuseum, mis tähendab, et sealseid ajaloolisi masinaid ja tööriistu kasutavad nii töötajad kui külastavad kunstnikud ja residendid. “Enamasti töötan raamatuköitjana, aga teen ka mõnda trükki ja aitan korraldada töötubasid. See on olnud tõeliselt huvitav, sest mul on olnud võimalus palju õppida raamatuköite, paberivalmistamise ja erinevate trükimasinate kasutamise kohta.”
Emmal jagub kiidusõnu ka Tartu linna suhtes. “Olen õnnelik, sest elan südalinnas ning mu lemmikkoht siin linnas, vanalinn, on vaid lühikese jalutuskäigu kaugusel.” Ta kirjeldab linna kui kaunist ja maagilist ning talle tundus suisa uskumatu, kui palju kunsti nii väiksesse linna mahub. “Minu kodulinn on ligikaudu sama suur, kuid seal pole pooltki nii palju galeriisid, muuseume ega stuudioid.” Emma on ootusärev ka selle suhtes, mis põnevaid sündmuseid pakub linn uuel aastal, kui Tartust saab Euroopa kultuuripealinn.
Küsimusele, milliseid kultuurišokke on ta seni kogenud, teab ta vastust: “Eestis on okei olla vaikne.” Ta lisab, et Iirimaal ollakse pidevalt jutukad, kuid Eestis ei tee inimesed võõrastega väga palju juttu ega tervita möödujaid tänaval. Ööelu on samuti üsna erinev ja ta igatseb pisut Iiri pubikultuuri. “Kodus käivad inimesed tavaliselt pärast tööd või ülikooli väljas, istuvad ja lobisevad, kuulavad ehk elavat muusikat, ja enamus kohad sulguvad südaööl. Siin on palju hilisemaid baare ja klubisid ning inimesed ei lähe välja enne hilisemat aega.”
Millist nõu annaks ta neile, kes kõhklevad, kas võtta ette vabatahtliku tee? “Ütleksin, et kui soovid seiklust, kuid pelgad reisimist või üksi välismaale kolimist, siis solidaarsuskorpus on suurepärane koht alustamiseks. Saad vabatahtlikuna palju tuge, ei pea muretsema oma reisi korraldamise või elamiskoha leidmise pärast, sul on mentor, kes tutvustab sulle piirkonda ja on vastuvõttev ja saatev organisatsioon, kes toetavad üleminekuperioodi. Lisaks on terve võrgustik vabatahtlikke, kes on sinuga samas paadis.”
Emma arvab, et praegustest kogemustest jääb talle ilmselt kõige elavamalt meelde suve lõpus telkimine Lõuna-Eesti soos ning päikeseloojang metsa vaatlustornist. “Me eksisime sel ööl ka metsas ära, mis jääb mulle samuti meelde. Ehkki võib-olla teistel põhjustel.”
Euroopa solidaarsuskorpuse ning vabatahtliku teenistuse kohta saab pikemalt lugeda siit.
Et olla kursis taotlusvoorude, koolituste ning üritustega, saab liituda Erasmus+ ja Euroopa solidaarsuskorpuse uudikirjaga siin.