2 min
23-aastane Arseny Yurlov on olnud vabatahtlikuna Lõuna-Prantsusmaal juba üle poole aasta ning järgnevalt saab lugeda tema kogemuslugu.
Projekt, kus osalen, leiab aset Prantsusmaa väikelinnas Frontignanis. Siin töötan meeskonnas, kuhu kuuluvad minu ülemus ja kuus vabatahtlikku erinevatest riikidest (Saksamaalt, Itaaliast, Portugalist, Bosnia ja Hertsegoviinast, Ukrainast ja mina Eestist). Koos on meil ühine ülesanne, milleks on pakkuda noortele võimalust osaleda Erasmus+ ja ESC vabatahtlike projektides, kuid meil on ka isiklikud ülesanded, näiteks käin kohalikus noortekeskuses, kus aitan animaatoril lastele tegevusi ette valmistada ning suvel töötasin mereteenistuses rannas. Ja töö ise on piisavalt lihtne, et meil jaguks ka vaba aega.
Minu jaoks on kõige suurem väljakutse prantsuse keel. Kui ma saabusin, ei osanud ma prantsuse keelt ja inglise keele tase jättis soovida, kuid sellegipoolest läbisin tõlkijate ja venekeelse kolleegi abiga selle kõige raskema etapi, mille käigus tuli õppida, mida tegema pean hakkama. Nüüdseks on parananenud nii minu suhtlemise kui ka finantskirjaoskus. Sest ehkki me saame toetust majutuse-toidu eest tasumiseks ning ka taskuraha, tuleb sellega mõistlikult ümber käia, et jaguks ka teiste kohtade külastamiseks.
Ootused ja reaalsus
Kui aus olla, siis Prantsusmaal ei olegi kõik nii muinasjutuline, lisaks maitsvale toidule, ilusatele kohtadele, mägedele, vaatamisväärsustele, soojale merele ja väga soojale ilmale, võib siin leida ka koerakakat kõnniteedel, tänaval magavaid inimesi ja kõrgeid hindu poodides. Ehkki üldiselt on prantslased väga seltskondlikud inimesed, võib vahel olla siiski raske leida ühist keelt.
Töö käigus olen paremini tundma õppinud lapsi ja kui erinevad nad kõik on. Tuli ette tunde, kus lapsed olid väga huvitatud meie vabatahtliku töö lugudest, nad kuulasid ja esitasid küsimusi, ent on olnud ka selliseid, kes püüavad pidevalt nalja teha ja parandavad pidevalt meie keelekasutust. Tänu sellele kogemusele tean nüüd kindlalt, et õpetamine ei ole minu jaoks.
Olgu kuidas on, see on tõesti ainulaadne kogemus ning parim võimalus proovida elada teistsuguses kultuuris ning kohtuda paljude huvitavate inimestega. Vabatahtliku kogemus on eriti kasulik nende jaoks, kes ei tea täpselt, mida tahavad eluga edasi teha. Nagu minagi olin. Olen väga tänulik, et selle teekonna ette võtsin.