Selleks et kõik ausalt ära rääkida, pean ma alustama sellest kuidas ma alustasin oma vabatahtlikku teenistust Agueda linnas Portugalis. Algselt oli mul kindel plaan veeta seal kuus kuud, millest sai kokku 11 kuud – aeg, mis kujunes mu elu üheks kõige õpetlikumaks ja seiklusrikkamaks perioodiks.
Esimesed nädalad olid täis elevust ja avastamist, kuid ka kultuurišokki. Arvasin, et ei hakka Eesti toitu igatsema, aga juba paari nädala pärast palusin kodust pakki tatra ja mannaga. Portugali toit, inimesed, ilm ja riik üleüldse olid suurepärased, aga koduigatsus oli suurem. Kohanemine võttis aega, kuid peagi tundsin end vägagi koduselt. Pärast paari kuud ma oskasin piisavalt palju keelt, et poes ja kohvikus hakkama saada, sõbrustasin nii teiste vabatahtlike kui ka kohalikega.
Peamiselt tegutsesin kohalikus noortekeskuses, kus viisin läbi töötubasid ja tunde erinevates koolides, käsitledes teemasid alates erinevatest võimalustest noortele Euroopas kuni vaimse terviseni. Väljaspool koole ja noortekeskust tegutsesime ka erinevate partneritega – oli see siis vanadekodus jutustamine või puude maha saagimine mägedes.
See kogemus andis mulle enesekindlust, õpetas tiimitööd ja aitas mul leida suuna tulevikuks. Tagasi vaadates ei suuda ma uskuda, kui palju olen kasvanud. Kui kunagi kahtled, kas astuda tundmatusse – lihtsalt tee seda. Mu elu parim otsus algas hetkest, kui ma saatsin ära enda ankeedi, olles kindel, et mind nagunii ei valita.
Kas sina oled valmis oma elu seikluseks?