Kristina Birk-Vellemaa
Ebamugavustunne, mis seksuaalhariduse pakkumisega sageli kaasas käib, pole märk isiklikust ebaõnnestumisest. Me oleme selle tunde omandanud, kasvades ühiskonnas, kus seksuaalsus on korraga kõikjal ja mitte kusagil. Sellest tundest ei saa mööda hiilida, kuid sellega on võimalik teadlikult suhestuda.
Kõhus keerab ja lõug tõmbab pingesse. Käed on rasked ja kehas on värin. See on kehastunud ebamugavus, mille puhul keha hakkab otsima viisi, kuidas seda vältida. Äkki jätta see teema vahele? Äkki keegi teine räägib? Äkki pole praegu õige hetk?
Kui minult küsitakse, kuidas „nendest“ teemadest rääkides ebamugavusest üle saada, et see ei tunduks piinlik ei endale ega teistele, on mul sellele … ebamugav vastus: me ei saagi seda vältida, sest ebamugavus on keha viis öelda, et mängus on midagi olulist. Evolutsiooniliselt on tegu hoiatussignaaliga, kultuuriliselt aga õpitud reaktsiooniga laetud teemale. Mõlemal juhul tekib ebamugavus põhjusega. Sellest ei saa üle ega ümber. Kui püüame, muutub see vaid suuremaks. Saame aga ebamugavusest teadlikult läbi minna ning õppida sellega täitsa muhedalt elama ja koos olema.
Noorsootöötajate ja õpetajatega vesteldes kerkivad korduvalt esile samad mured: teadmisi on vähe, julgusest jääb puudu ja lapsevanemate reaktsioonid hirmutavad. Need hirmud on mõistetavad, need ei ole isiklikud puudujäägid. Hirmud on loomulik reaktsioon teemale, mis on olnud varjatud, häbistatud ja vaigistatud, ning märk meie kasvamisest selliseid hinnanguid täis ruumis.
Seksuaalsus puudutab meid kõiki isiklikult. Meie kehasid, kogemusi, piire, naudinguid, häbisid, fantaasiaid. Ja kui hakkad sellest rääkima, võid avastada, et miski sinus reageerib.
Antropoloogina vaatan tundeid, sealhulgas ebamugavust kui kultuurinähtust. Pinge, mida me tunneme seksuaalsusest rääkides, ei tekkinud tühjusest, vaid on meisse istutatud. Igas tabus on varjul ühiskonna ajalugu, igas kultuuris on oma tabud. See teadmine ei kaota ebamugavust ära ega vabasta meid sellega tegelemisest, aga ta võib aidata näha oma kogemust väljastpoolt. Mitte kui enda viga, vaid kui kultuurilist jälge, millega saab teadlikult suhestuda ja ka teadlikult tegeleda.
Hirm, mida me tunneme
Tundub, et ebamugavus seksuaalhariduse ees koondub kolme peamisse sõlmpunkti.
Esiteks hirm eksida. „Kindlasti olen natuke ebakindel nendest teemadest rääkides, sest tunnen, et ma kindlasti ei tea piisavalt,“ kirjutas üks noorsootöötaja eelmisel kevadel korraldatud küsitluses. See hirm on väga aus ja tuleb kuskilt – sageli oma kogemusest ja kasvamisest. Sellest, et seksuaalsusest ei ole räägitud, või hirmust, et ütled midagi valesti ja keegi saab haiget. Need on mõistetavad hirmud, aga hirm võib muutuda ka petlikuks varjupaigaks, sest alati saab öelda, et ma pole veel päris valmis ja hakkan tegutsema alles siis, kui see juhtub. Tegelikult ei ole keegi kunagi millegagi alustades päris valmis. Minagi ei olnud. Küsimus on pigem selles, kas oled valmis eksima, õppima ja kasvama koos noortega, mitte nende ees esinema.
Kui vanem küsib, miks te sellest räägite, on vaja vastust, mis ei ole vabandus, vaid selge põhjendus.
Hirm on vahel ka enese tunnete ees. Seksuaalsus puudutab ju meid kõiki isiklikult. Meie kehasid, kogemusi, piire, naudinguid, häbisid, fantaasiaid. Ja kui hakkad sellest rääkima, võid avastada, et miski sinus reageerib. See on normaalne ega tähenda, et oled vale või ebapiisav inimene seda tööd tegema. Pigem tähendab see, et oled inimene, kes on õppinud pidama seksuaalsust laetud teemaks. Ja see võibki olla laetud. Sageli ongi. Aga laetus ei tähenda, et teema on sulle keelatud, vaid see tähendab, et see on sulle oluline. Ja just see võib sind teha paremaks kuulajaks. Sest sa tead, mis tunne on, kui miski kehas reageerib. Selle mõistmine aitab ehk ka hirmu vähendada.
Kolmandaks tuntakse hirmu teiste halvakspanu ees. „Kõige keerulisem on tegeleda lastevanemate reaktsioonidega,“ ütleb nii mõnigi noorsootöötaja. Ka siis, kui ise ei karda noortega rääkida, on vahel teised täiskasvanud need, kes pahameelt väljendavad. Hirm selle ees on reaalne ja põhjendatud. Aga hirm ei kao ootamisega, vaid muutub talutavamaks siis, kui me tegutseme ja üksteist toetame. Tasub ka küsida, kas hirm vanemate ees räägib rohkem meist või neist. Ehk kardavad vanemadki, et nende laps kasvab maailmas, mida nad ei mõista? Et pahameelehirmuga toime tulla, on vaja selgust, miks me seda tööd teeme. Kui vanem küsib, miks te sellest räägite, on vaja vastust, mis ei ole vabandus, vaid selge põhjendus.
Kui noorsootöötaja tunneb seksuaalhariduse teemade ees ebamugavust ning arvab, et peaks tundma enesekindlust ja rahu, kogeb ta topeltkoormust, mis väsitab veel rohkem.
Nende hirmude taga on veel midagi – ootus, et peaks tundma teisiti. Kindlamalt. Rahulikumalt. Sotsiaalpsühholoog Jeanne Tsai räägib ideal affect’ist ehk kultuuriliselt soositud tunnetest. Iga kultuur soosib mingeid tundetoone ja olekuviise, teisi samal ajal taunides. Me ei reguleeri ainult oma hetkeemotsioone, vaid ka seda, milline peaks olema „õige“ tunne mingis olukorras. Kui kogetud tunne ei klapi sellega, mida pidasime heaks ja õigeks, tekib rahulolematus. Taju, et minuga on midagi valesti. Aga ehk pole probleemi tuum tunne ise, vaid see, mida meie kultuur õigeks tundeks peab? Kui noorsootöötaja tunneb seksuaalhariduse teemade ees ebamugavust ning arvab, et peaks tundma enesekindlust ja rahu, kogeb ta topeltkoormust, mis väsitab veel rohkem. Nii polegi probleem ebamugavus ise, vaid ootus, et seda ei tohiks olla.
Need kolm hirmu ei ole üksteisest lahus, vaid põimuvad ja võimendavad teineteist. Ja neid ühendab see, et nad kõik on kultuurilise päritoluga. Me ei ole nendega sündinud, vaid oleme need omandanud. Ühiskonnas, kus seksuaalsus on olnud samal ajal kõikjal ja mitte kusagil. Hirmude päritolu mõistmine ei kaota neid ära, küll aga aitab aru saada, et ebamugavus ei ole kellegi isiklik probleem, mida peab üksi lahendama. Jah, saame midagi ka üksi teha. Aga see on ka jagatud kogemus, millega ühiselt toime tulla
Ebamugavus, mida me tekitame
Tasub mõelda sellele, kuidas me ise ebamugavust võime tekitada. Mitte hoolimatusest, vaid mõtlematusest või teadmatusest. Näiteks sõnade või rääkimisviisiga, ilma et pikemalt nende mõju kaaluksime. See on mõistetav, sest me oleme oma kultuuri ja kasvukeskkonna nägu, aga mõistmine ei ole vabandus, vaid lähtepunkt, kust edasi liikuda.
Just seepärast on hea vaadata oma keelekasutust teadlikumalt. Sageli räägitakse „normaalsest“ seksuaalsusest, mõtlemata, keda see sõna välistab. Tehakse nalja, mis endale tundub süütu, aga kellegi teise jaoks kinnistab häbi. Räägitakse absoluutides – „iga naine ju …“, „ükski inimene ei taha …“. Kasutatakse segaseid eufemisme. Või siis vastupidi – ollakse nii demonstratiivselt otsekohesed ja „ausad“, et see muutub uueks surveks, mis aetakse segi sekspositiivsusega.
Kas ma kannan oma sõnade ja olekuga midagi, mis toetab avatust või sulgeb seda? See on teadlikkuse ja teatud alandlikkuse küsimus. Mõistmine, et mul on mõju ja valmisolek kohanduda.
Antropoloog peab välitöödel pidevalt küsima, kuidas tema kohalolek olukorda mõjutab. Mida inimesed julgevad näidata, mida varjavad? Mulle tundub, et sama küsimus kehtib ka noorsootöö ruumis. Kas ma kannan oma sõnade ja olekuga midagi, mis toetab avatust või sulgeb seda? See on teadlikkuse ja teatud alandlikkuse küsimus. Mõistmine, et mul on mõju ja valmisolek kohanduda.
Ebamugavus võib olla kasulik signaal, mis näitab, et oled jõudnud millegi olulise piirile.
Aga kuidas siis ebamugavusega koos olla? Ehk esmalt seda endale tunnistades? Ebamugavus ei ole häbiasi, vaid signaal sellest, et puutud kokku millegagi, mis on kultuuriliselt laetud ja isiklikult oluline. Et puutud kokku millegagi, mis on ka tabu.
Tabud ei ole ainult piiravad. Need hoiavad kogukondades ka struktuuri, ühtsustunnet ja pidepunkte maailma mõtestamiseks. Ebamugavus võib olla kasulik signaal, mis näitab, et oled jõudnud millegi olulise piirile. Küsimus ei ole alati selles, kuidas tabusid purustada, vaid kuidas nendega teadlikult suhestuda. Mõni piir vajab nihutamist või murdmist, mõni pakub aga kaitset. Selle eristamine nõuab tähelepanu ja aega.
Ära oota, et sul oleks kõik vastused, ega ka seda, et sinult oodatakse kõiki vastuseid. Seksuaalharidus ei ole pelgalt info edastamine, vaid sellise turvalisust toetava ruumi loomine, kus saab oma kogemusi ja küsimusi mõtestada. Toetamiseks ei pea olema ekspert, vaid olema kohal, aus ja haavatav.
Turvalisus on suhteline, muutuv ja igaühe jaoks erinev. Ausam oleks lubada ruumi, kus ma ei taga, et siin on alati kõigil mugav, aga kus ma loon tingimusi, et oleks võimalikult mugav.
Millist ruumi sa tegelikult luua saad? Miks ma ütlen „turvalisust toetava ruumi“, mitte „turvalise ruumi“ loomine? Sest mulle tundub, et „turvaline ruum“ on rutakas lubadus, mida keegi ei saa vaikimisi täita. Turvalisus on suhteline, muutuv ja igaühe jaoks erinev. Ausam oleks lubada ruumi, kus ma ei taga, et siin on alati kõigil mugav, aga kus ma loon tingimusi, et oleks võimalikult mugav.
Tugi, mida süsteem ei paku
Noorsootöötajad kirjeldavad sageli ka olukorda, kus professionaalse võrgustiku tugi seksuaalhariduse teemadel on napp või olematu. Teema on justkui laviinina kaela vajunud, aga valmisolek seda käsitleda pole järele jõudnud. Kolleegidega saab seda vahel põgusalt ja kiirkorras arutada, aga süstemaatilist tuge napib.
Samas on noortega tõusetuvad teemad keerulised: minapilt, nõusolek, turvalised suhted, LGBTQ+ küsimused, pornograafia mõju, seksuaalne väärkohtlemine. Need ei ole teemad, mida saab käsitleda kiirkorras või ettevalmistuseta.
Kui ootame, et meil oleks kvaliteetne seksuaalharidus, peab harijatele selleks ka tingimused looma. Pakkuma kvaliteetset ettevalmistust, jätkukoolitusi, supervisiooni. Praegu on ootused, aga mitte piisavat tuge. See ei ole aus.
Kui noorsootöötaja tunneb end seksuaalhariduses üksi, ei ole see isiklik läbikukkumine, vaid süsteemi viga. Selle vea parandamine ei ole noorsootöötaja kohustus, vaid juhtide ja poliitikakujundajate vastutus. Kui ootame, et meil oleks kvaliteetne seksuaalharidus, peab harijatele selleks ka tingimused looma. Pakkuma kvaliteetset ettevalmistust, jätkukoolitusi, supervisiooni. Praegu on ootused, aga mitte piisavat tuge. See ei ole aus.
Aga kuni süsteem järele jõuab, oled seal platsil või väljal ikkagi sina. Oma ebamugavusega, oma hirmudega, oma küsimustega. Ja sellest pole midagi. Sa ei pea olema valmis küpsenud. Sa pead olema lihtsalt valmis alustama.
Kristina Birk-Vellemaa on sekspositiivsest ühiskonnast unistav seksuoloog ja feministlik antropoloog, kes töötab nõustaja ja inimeseõpetuse õpetajana. Ta osaleb Eesti Noorsootöötajate Kogu seksuaalhariduse töörühmas eksperdina.
Illustratsioon: Masha Kanatova