Eesti huvikoolide õpetajad: kes nad on?

Huviharidus on liikumas Eesti haridusteemade äärealalt keskmesse. Riiklikes strateegiadokumentides on juba aastaid võetud siht siduda formaal- ja mitteformaalharidus tervikuks.[1] Teiste sõnadega: meil on eesmärk liikuda lõpuks ometi õpilasekesksesse hariduskäsitlusse, kus kõigile on selge, et nii koolis kui ka huviringis käib üks ja seesama laps ning targemaks ja osavamaks saab ta mõlemas.

Selle õppeaasta alguses hakkas kehtima seaduslik nõue, et koolid peavad arvestama huvikoolides õpituga. Esialgu jäi küll täpsustamata, kes ja millistel alustel seda korraldab. Segadust on palju ja seadust täitma on esialgu tõenäoliselt valmis vähesed koolid. Aga samm õiges suunas on tehtud ja huvihariduse suur panus lapse arengus hakkab vähehaaval tähelepanu saama. Sellega seoses oleks kohane kirjeldada Eesti huvihariduse seisu, vaadata, kes ja kui motiveeritult meie lapsi huvikoolides õpetavad ning kuidas nemad näevad valdkonna võimalusi ja muresid.

Just seda järgnevas loos vaatlemegi. Artikli aluseks on aasta tagasi Balti Uuringute Instituudis Kultuuriministeeriumi tellimusel valminud uuring „Huvihariduse valdkonna töötajaskonna töötingimused”, mis käsitles huvihariduse töötajate töötingimusi, motivatsiooni ja professionaalset arengut.

Huvikooli õpetaja on pedagoog, mitte noorsootöötaja

Eestis on hinnanguliselt umbes 12 300 osa- või täiskoormusega noortevaldkonna töötajat. Neist on huvikooli õpetajaid 43 protsenti, treenereid 28 protsenti, huvitegevuse juhendajaid 15 protsenti ja noorsootöötajaid 14 protsenti. Huvikoole nähakse Eestis riiklikult noortevaldkonna osana, mida juhitakse koos noorsootööga, sarnaste standardite järgi. Huvikooli töötajaskond ei ole sellega nõus ja enamik soovivad end näha haridustöötajana, kooliõpetajate kolleegina, sarnaste nõudmiste ja hüvedega. Näiteks klaveriõpetaja peab end pigem õpetajaks, mitte noorsootöötajaks. Tal on väga selge erialane ettevalmistus, ilma milleta ta seda tööd teha ei saaks, ja esimene identiteet on seotud selle erialaga. Eriti just munitsipaalhuvikoolid on pigem kindla õppekavaga pika traditsiooni ja tugeva struktuuriga asutused, mis sarnanevad ka olemuslikult rohkem üldhariduskooli kui noortekeskusega.

Noortevaldkonna kõige vähem kaitstud töötajate rühm on hoopis huvitegevuse juhendajad, kes annavad oma hindamatu panuse laste ja noorte õpetamisel ja inspireerimisel ringides, mis toimuvad koolides ja noortekeskustes.

Siin tasub tähele panna, et huvikooli õpetajad ja huvitegevuse juhendajad on kaks erinevat gruppi. Siinne lähivaade keskendub huvikoolide õpetajate ja juhtide portreele. Ent noortevaldkonna kõige vähem kaitstud töötajate rühm on hoopis huvitegevuse juhendajad, kes annavad oma hindamatu panuse laste ja noorte õpetamisel ja inspireerimisel ringides, mis toimuvad koolides, noortekeskustes või mujal peale huvikoolide. Just sealsed ringijuhid töötavad haridustasemest hoolimata valdkonna kõige ebastabiilsemate lepingute ja tingimuste alusel. See töö ei ole nende põhitegevus, nende palk on väike ja neil puuduvad igasugused lisahüved. Paljud ei saa juhilt tööle tagasisidet, neil napib koolitus- ja muus vormis enesearengu võimalusi. Ringijuhendajad on töökeskkonnaga vähem rahul kui huvikoolide õpetajad või ka noorsootöötajad ja siin on enim neid, kes muudaksid hea meelega oma töökorraldust.[2]

Huvikoolide töötajad on aga mõnevõrra paremini kaitstud töötingimustega üsna stabiilne tööjõugrupp, kel on oma selge identiteet ja erialaliidud. Eestis on välja kujunenud tugev munitsipaalhuvikoolide traditsioon – peamiselt muusika-, kunsti- ja spordikoolid –, millel on pikk ajalugu ja tavad ning mis on avatud kõigile huvilistele. Sellist süsteemi Lääne-Euroopa riikides üldjuhul ei ole. Paljudes riikides on huvitegevus laialdaselt kättesaadav enamikule lastele ja noortele, samal ajal kui professionaalsele arengule suunatud huviharidus on mõeldud vähestele pühendunutele.

Eestis on huvihariduse valdkond mõnevõrra korrastamata. Olukorda pingestab konkurents era- ja munitsipaalsektori vahel ning järelevalve nõrk kvaliteet. Pikalt on kaalutud ja plaanitud kehtestada huvihariduse andjatele ühtsemad kvalifikatsiooninõuded, üleminekukava valmis sel suvel. Uuringu raames intervjueeritud huvikoolide töötajad, juhid ja erialaliitude esindajad rõhutasid ühtsete nõuete vajadust, et ka lapsed ja pered oleks paremini kaitstud kehva kvaliteediga huvitegevuse eest.

Eestis on huvihariduse valdkond mõnevõrra korrastamata. Olukorda pingestab konkurents era- ja munitsipaalsektori vahel ning järelevalve nõrk kvaliteet. 

Küsitlesime laiema noortevaldkonna sees 245 huvikooli õpetajat ning 83 tantsu-, muusika- või kunstikooli juhti. Võimaluse korral võrdlesime era- ja munitsipaalkoole.

Selgus, et huvihariduse töötajaskonnas domineerivad keskealised ja vanemad naised. Vaid 16 protsenti juhtidest ja 18 protsenti töötajatest olid mehed, mõlemal puhul oli kõige esindatum vanuserühm 46–60aastased. 63 protsenti huvihariduse töötajatest ja pooled tööandjad on valdkonnas töötanud üle kümne aasta: see viitab kogemuse küllusele, aga võimalik, et ka väheinnovaatilistele töömeetoditele.  Võrdlus era- ja munitsipaalkoolide vahel näitas, et erakoolide töötajad on keskmiselt umbes kümme aastat nooremad. Nooremate töötajate vähesus, eriti munitsipaalkoolides, viitab järelkasvu puudusele.

Huvikoolide töötajaskond on väga kõrgelt haritud: 88 protsendil neist on kõrgharidus, sealhulgas 60 protsenti on magistri- või doktorikraadiga, kusjuures huvitava nüansina on huvikoolide juhtidel oma alluvatest mõnevõrra madalam haridustase. Ehkki 84 protsenti õpetajatest peab huviharidust oma põhitööks, töötab ainult 39 protsenti neist täiskoormusega. Kolmveerandi küsitletud huvikoolide juhtide jaoks on töötajate mitmel kohal töötamine probleem, ent töötajatest enamiku jaoks see suur mure ei ole.

63 protsenti huvihariduse töötajatest ja pooled tööandjad on valdkonnas töötanud üle kümne aasta: see viitab kogemuse küllusele, aga võimalik, et ka väheinnovaatilistele töömeetoditele. 

Mis toob huvikooli õpetajale sära silma?

Uuringus keskenduti enim töötajate motivatsiooni uurimisele. Analüüsis lähtusime Frederick Herzbergi teooriast, mis selgitab töömotivatsiooni hügieenitegurite ja motivaatorite kaudu. Hügieenitegurid hõlmavad elementaarset, nagu õiglane palk, töötingimused, juhtimiskvaliteet ja inimsuhted. Nende puudumine põhjustab rahulolematust, olemasolu ei suurenda aga otseselt motivatsiooni, sest neid peetakse iseenesestmõistetavaks. Motivaatorid on seevastu tegurid, mis suurendavad rahulolu ja innustavad töötajaid: enesearengu võimalused, huvitav töö ja tunnustus. Herzberg rõhutab, et enne kui motivaatorid saavad tõhusalt toimida, tuleb kõrvaldada kehvasti täidetud hügieenitegurid.[3]

Enamik Eesti huvikoolide töötajatest on oma tööga rahul, eriti töö sisu, kolleegide, vahetu juhi, tööaja ja -tempoga. Kõige vähem ollakse rahul töötasu ja -koormusega ning töövahendite ja -keskkonnaga. Lisahüvedest pakutakse neile enim täiendkoolituste eest tasumist, kõike muud minimaalselt. Tööandjate ja töötajate arusaam lisahüvede saadavusest Eesti huvikoolides erineb küsitluse andmetel märkimisväärselt: tööandjate arusaam on tunduvalt optimistlikum kui töötajate oma.

27 protsenti huvikoolide töötajatest teenis andmete kogumise ajal (2022. aastal) alla 700 euro kuus ja ainult 5 protsenti töötajatest üle 1500 euro kuus, keskmine brutopalk oli samal ajal 1685 eurot. Tilluke palk on oluline demotivaator, Herzbergi järgi rahuldamata hügieenitegur, mis tekitab rahulolematust. Tallinnas ja veel osas omavalitsustes on huvikoolide õpetajate palgatase nüüdseks seotud üldhariduskooli õpetaja miinimumpalgaga, ent üle riigi see nõue ei kehti ja palgatase on jäänud ebaühtlaseks.

27 protsenti huvikoolide töötajatest teenis andmete kogumise ajal (2022. aastal) alla 700 euro kuus ja ainult 5 protsenti töötajatest üle 1500 euro kuus, keskmine brutopalk oli samal ajal 1685 eurot. 

Tööandjad peavad töötajate motiveerimisel kõige tähtsamaks palga tõstmist, samas kui töötajaid motiveerib huvi eriala vastu ja missioonitunne. Üle poole tööandjatest hindavad väga oluliseks ka heade tulemuste premeerimist ning toetavat meeskonda, kolmandik tähtsustab paindlikku tööaega, meeskonnaüritusi, ühiseid väärtushinnanguid ja tänapäevast töökeskkonda. Märkimisväärselt vähe tähtsustasid tööandjad kutse või kvalifikatsiooni omandamise võimalust ja karjäärisihti töötaja motivatsiooni suurendajana.

Enesearengu toetamisel on suured lüngad: tööandjad rõhutavad mentorluse tähtsust, kuid seda pakutakse väga vähe, peamiselt erakoolides. Tagasiside olulisust rõhutavad nii tööandjad kui ka töötajad, süsteemselt antakse seda aga vähe. Huvikoolide juhid ise vajaks juhtimisoskuste parandamiseks märksa enam juhtimiskoolitusi ja mentorlust.

Iga kolmas huvikooli õpetaja on viimase viie aasta jooksul kaalunud töökoha vahetust. Peamised põhjused on madal palk, vähene tunnustus ja stressirohke töö. See viitab otse loomulikult vajadusele parandada töötingimusi, suurendada töötasu ning pakkuda karjäärivõimalusi ja tunnustust. Huvikoolid ja huvitegevus ringides on laste jaoks hindamatu väärtusega arengukiirendi. Oleks viimane aeg seda väärtustada ka valdkonna töötajate võimestamise kaudu.

Mele Pesti on Balti Uuringute Instituudi kommunikatsioonijuht ja analüütik. Huviharidusvaldkonna töötajaskonna uuringu juures oli ta projektijuht.

Illustratsioon: Sofi Ümarik