Liilia Lõhmus
Statistikale otsa vaadates võib julgelt väita, et Eesti on veerand sajandiga jõudnud noorte seksuaaltervise vallas Põhjamaadele kandadele. Mündi teisel poolel on aga terve hulk eelkõige sotsiaalse tervise valdkonda käsitlevaid näitajaid, kus arenguruumi on enam kui küll.
Maailma Terviseorganisatsiooni definitsiooni kohaselt on seksuaaltervis seisund, mis tähendab füüsilist, emotsionaalset, vaimset ja sotsiaalset heaolu seoses seksuaalsusega. See ei ole üksnes haiguse või puude puudumine, vaid tähendab palju enamat. Seksuaaltervis eeldab positiivset ja austavat suhtumist seksuaalsusesse ja seksuaalsuhetesse. Igaühel, olenemata soost, vanusest või seksuaalsest orientatsioonist, on õigus nauditavatele, turvalistele ning vägivallast ja diskrimineerimisest vabadele seksuaalkogemustele.
Eesti liigub õiges suunas
Positiivne on HIVi juhtude vähenemine laste ja noorte hulgas: kui nullindate alguses avastati kaks kolmandikku uutest juhtudest alla 20-aastaste hulgas, siis viimastel aastatel vaid üksikud juhud.
Paljud Eesti noorte seksuaaltervise näitajad on viimase 20 aastaga märgatavalt paranenud. Viimase kümmekonna aasta jooksul on uute HIVi juhtude arv langustrendis. HIV-testimise tase on tõusnud ning tulemused viitavad sellele, et tavarahvastikus on HIVi levik väike. Positiivne on HIVi juhtude vähenemine laste ja noorte hulgas: kui nullindate alguses avastati kaks kolmandikku uutest juhtudest alla 20-aastaste hulgas, siis viimastel aastatel vaid üksikud juhud. Ka teiste riiklikult registreeritavate seksuaalsel teel levivate infektsioonide esinemissagedus on viimase kümne aasta võrdluses vähenenud. Endiselt on kõige levinum seksuaalsel teel leviv infektsioon klamüdioos, kuid võrreldes kümne aasta taguse ajaga on selle esinemissagedus ligi kolm korda vähenenud. Positiivsena võib välja tuua ka teismeliste (15–19-aastaste) sünnituste ja abortide suhtarvud, mis on märgatavalt langenud ja jõudnud Põhjamaade tasemeni.[1]
Positiivsena võib välja tuua ka teismeliste (15–19-aastaste) sünnituste ja abortide suhtarvud, mis on märgatavalt langenud ja jõudnud Põhjamaade tasemeni.
Eesti noorte hulgas 2021. aastal korraldatud seksuaaltervise uuringu andmetel on 14–18-aastastest noortest 22 protsenti olnud seksuaalvahekorras. Üle poole noortest on oma elu jooksul kogenud eneserahuldamist, umbes pooled on kogenud suudlust suule, rohkem kui kolmandik hellitusi riiete pealt ning vähem kui kolmandik hellitusi riiete alt või alasti. Selles vanuserühmas kasvab seksuaalvahekorra kogemustega noorte osakaal kiiresti: kui 14-aastastest on seksuaalvahekorras olnud vähem kui kümnendik, siis 18. eluaastaks veidi rohkem kui pooled.
Enamik noori käitub seksuaalsuhetes vastutustundlikult ja nii mõnedki näitajad on positiivse suundumusega: vähenenud on seksuaalvahekorra kogemustega noorte osakaal, aasta jooksul mitme partneriga vahekorras olnud noorte hulk ja juhusuhted. Need trendid puudutavad üldiselt kõiki noori, aga eriti hea on märgata väga noores vanuses seksuaalkogemuste vähenemist. Aastatel 2003–2007 oli 14–15-aastastest iga viies olnud seksuaalvahekorras, viimase uuringu andmetel oli neid rohkem kui poole vähem: alla kümne protsendi. Kui 2003. aastal oli selles vanuses vahekorras olnutel keskmiselt 2,3 partnerit aasta jooksul, siis 2021. aastal oli see näitaja 1,8. Aastal 2005 oli juhusuhetes 45 protsenti 14–15-aastastest, kes olid viimase 12 kuu jooksul vahekorras,15 aastat hiljem on see näitaja 27 protsenti.
Kondoomi kasutamine vähenemas
Kondoom on ainuke vahend, mis aitab nii vältida rasestumist kui ka kaitseb enamike seksuaalsel teel levivate infektsioonide vastu. Palju sõltub aga selle kasutamise oskusest. 14–18-aastastest Eesti noortest 71 protsenti kasutas esimese seksuaalvahekorra ajal kondoomi. Samas tuleb probleemina esile tuua asjaolu, et juhuvahekorras olnud noortest vaid pooled kasutasid kondoomi alati iga juhuvahekorra ajal küsitlusele eelnenud aasta jooksul. Lisaks näitavad nii mõnedki märgid, et kondoomi kasutamine väheneb. Kõige selgemalt tuleb see esile esimese vahekorra andmetes. Kuni 2015. aastani tõusis kondoomi kasutamise tase esimese vahekorra ajal, kuid viimase kahe uuringuaasta võrdluses on see näitaja langenud. Statistiliselt oluline negatiivne muutus on toimunud 14–15-aastaste hulgas: 83 protsendilt 65 protsendile.
Vähenenud on seksuaalvahekorra kogemustega noorte osakaal, aasta jooksul mitme partneriga vahekorras olnud noorte hulk ja juhusuhted.
Viimase 12 kuu jooksul seksuaalvahekorras olnud noortest 39 protsenti ei kasutanud viimasel korral kondoomi. Kõige sagedamini oli selle põhjuseks kindel partner ja vastastikune usaldus. Samas ilma kondoomita seksinud noored tarvitavad rohkem uimasteid, tugevaim on seos narkootikumide tarvitamisega. Samuti on nende hoiakud kondoomide suhtes negatiivsemad: nad peavad kondoome pigem ebamugavaks, nende kasutamist tülikaks ja seksuaalset naudingut vähendavaks, neile loeb vähem sõprade-partnerite arvamus kondoomist ning nad peavad selle kasutamisest rääkimist partneriga keeruliseks. Andmed näitavad ka noorte puudulikku kondoomi kasutamise oskust – viimases juhuvahekorras kondoomi kasutanud noortest kümnendikul libises kondoom vahekorra ajal maha või see purunes.
Rahvusvahelises pildis paistavad Eesti noored kondoomi kasutamise poolest aga positiivselt silma, vastav näitaja on kõrgem kui nii mõneski naaberriigis. Koolinoorte tervisekäitumise 2022. aasta uuringu järgi kasutas 15-aastastest Eesti tüdrukutest viimase vahekorra ajal kondoomi 69 protsenti ja poistest 71 protsenti. Andmed esitanud 43 riigi keskmised näitajad olid vastavalt 57 ja 61 protsenti. Läti tüdrukutest kasutas kondoomi 65 protsenti ja poistest 61 protsenti, Leedus vastavalt 66 ja 49 protsenti, Poolas 66 ja 53 protsenti, Soomes 57 ja 60 protsenti, Rootsis 28 ja 43 protsenti.
Rahvusvahelises pildis paistavad Eesti noored kondoomi kasutamise poolest aga positiivselt silma, vastav näitaja on kõrgem kui nii mõneski naaberriigis.
Ühe olulise probleemina tuleb puudutada ka seksuaalse väärkohtlemise teemat. See on noorte hulgas levinud. 16–18-aastastest noortest 45 protsenti on oma elu jooksul kogenud vähemalt ühte seksuaalse väärkohtlemise olukorda. Kõige sagedamini on kogetud seksuaalset ahistamist (43 protsenti), eelkõige soovimatut käperdamist (30 protsenti). Erinevates seksuaalvägivalla situatsioonides on olnud 2–8 protsenti noortest ning internetis seksuaalset väärkohtlemist on kogenud alla kümnendiku.
Justiitsministeeriumi tellimusel korraldatud uuringu andmetel oli 2015. aastal samuti kõige enam levinud seksuaalne ahistamine: 16–18-aastastest 30 protsenti oli kogenud vähemalt ühte seksuaalse ahistamise juhtumit, peamiselt käperdamist (25 protsenti). Erinevaid seksuaalvägivalla olukordi oli kogenud 1–5 protsenti noortest. Erinevused 2015. ja 2021. aasta andmetes ei pruugi otseselt tähendada suurenenud seksuaalse väärkohtlemise levikut, vaid viidata parematele teadmistele. See võib olla märk seksuaalhariduse mõjust: väärkohtlemist osatakse paremini ära tunda ja tähele panna. Ka ühiskonnas laiemalt on toimunud muutused selles, mida peetakse seksuaalseks väärkohtlemiseks.
Seksuaalharidus mitmekülgsemaks
Mitmekesine ja kiire kogemustepagasi lisandumine teeb teismeeas noored üheks olulisemaks ennetustegevuse sihtrühmaks, aga samal ajal on nad ka väga haavatavad ja välismõjule vastuvõtlikud. Eestis on noorte seksuaalsusega seotud heaolu toetamiseks astutud olulisi samme. Kõige mõjuvam on olnud seksuaalhariduse pakkumine koolides Seksuaalhariduse pakkumine aitab kaasa sellele, et osatakse teha enda jaoks tervislikke ja turvalisi otsuseid, tunda endast, oma kehast ja elust, sealhulgas seksuaalelust, rõõmu ja naudingut.
Seksuaalhariduse pakkumine aitab kaasa sellele, et osatakse teha enda jaoks tervislikke ja turvalisi otsuseid, tunda endast, oma kehast ja elust, sealhulgas seksuaalelust, rõõmu ja naudingut.
Positiivne on see, et koolides käsitletakse erinevaid suhete, seksuaalsuse ja seksuaaleluga seotud teemasid, kuid seda on tehtud väga erineval määral. Rohkem käsitlust on leidnud pigem füüsilise tervisega seonduv (näiteks murdeea muutused, seksuaalne areng ja seksuaalkäitumine, rasestumine ja rasedus, HIV ja teised seksuaalsel teel levivad infektsioonid) kui sotsiaalse tervise valdkonda puudutavad (näiteks partneriga seksist ja rasestumisvastastest vahenditest rääkimine, kaaslase leidmine) ning rõõmu ja naudingutega seotud teemad. Kõige sagedamini kasutatakse passiivseid õppemeetodeid (loengute pidamine ja info jagamine, iseseisev töö), vähem aga interaktiivseid meetodeid (arutelud, praktilised harjutused, rollimängud). Kui mõelda, et noortel jääb kondoomi kasutamise oskustest vajaka või partneriga rääkimine on keeruline, siis just interaktiivsed meetodid (näiteks kondoomi peale panemise harjutamine mulaažil või rollimänguna kondoomi kasutamise soovist rääkimine) võiksid olla väga suureks abiks.
Mida põhjalikum ja mitmekesisem on seksuaalharidus, seda paremad on teadmised, positiivsem suhtumine kondoomi ning turvalisust ja võrdõiguslikkust soosivamad hoiakud seksuaalkäitumises. Ka tulevikus peab jätkuma süsteemne seksuaalhariduse pakkumine koolides, sest see on noortele kõige laiemalt kättesaadav tervist ja heaolu toetav võimalus. Seksuaaltervise uuringu andmete kohaselt peavad seda tähtsaks ka noored ise. Nad soovivad koolis seksuaalhariduse parandamiseks mitmekesisemat teemakäsitlust, rohkem aega, aga ka rohkem näiteid reaalelust, tõsisemat ja positiivsemat käsitlust ning vähem ebamugavust tekitavate õppemeetodite kasutamist.
Kui mõelda, et noortel jääb kondoomi kasutamise oskustest vajaka või partneriga rääkimine on keeruline, siis just interaktiivsed meetodid (näiteks kondoomi peale panemise harjutamine mulaažil või rollimänguna kondoomi kasutamise soovist rääkimine) võiksid olla väga suureks abiks.
Noore heaolu kujuneb kogu teda ümbritsevas keskkonnas, mitte ainult koolis. Seetõttu on seksuaalharidus oma olemuselt kogukondlik. Peale kooli panustavad seksuaalharidusse ka kõik lapsi ja noori ümbritsevad inimesed: vanemad, sõbrad, noortega tegelevad täiskasvanud. Praeguses maailmas on seksuaalsuse kohta informatsiooni rohkem kui kunagi varem. Sageli tekivad noorel küsimused ammu enne seda, kui neid juletakse valjul häälel välja öelda. Peljatakse ka liigset lähedust, mis võib takistada näiteks oma vanematele neid küsimusi esitamast. Siin mängivadki olulist rolli noortega töötavad inimesed, olgu siis huviringides, trennides või noortekeskustes. Hiljutisel noorte andmeseminaril jäi kõlama mõte, et kui noore jaoks leidub kasvõi üks usaldusväärne inimene, kes ta ära kuulab, on kõik juba hästi. Tähtis on oskus kuulata hinnanguvabalt. Samuti on oluline märgata probleeme juba enne, kui neist juletakse rääkida. Seksuaalsusega seotud teemad on sageli väga isiklikud ja keerulised ning nõuavad julgust ka täiskasvanutelt. Siin pakubki noorsootöötajatele tuge enda harimine.
Õppematerjalid ja info:
https://www.terviseinfo.ee/et/tervise-edendamine/koolis/olulised-abimaterjalid/seksuaalkasvatus
Märtsis algavad seksuaalkasvatusega seotud koolitused Tartu Ülikoolis. Taoliste koolitustega soovitakse ka tulevikus jätkata. Tasub vaadata koolituskalendrisse: Seksuaalkasvatus põhikoolis: õpilase seksuaalse arengu toetamine ja suhtevägivalla ennetus | Juhan – täienduskoolituste infosüsteem
[1] Haldre, K., Rahu, M., Allvee, K., Rahu, K. 2021. Trends in teenage delivery and abortion rates in Estonia over more than two decades: a nationwide register-based study. – The European Journal of Public Health, nr 31 (4), lk 790–796.
Liilia Lõhmus on Tervise Arengu Instituudi riskikäitumise uuringute osakonna teadur.Tema tegevus on seotud seksuaaltervise uuringutega, aga ka HIV ja AIDSi valdkonna seire ning hindamisega. Ta korraldab uuringuid ühiskonna haavatavates rahvastikurühmades (näiteks prostitutsiooni kaasatud naised, meestega seksivad mehed, uimastite tarvitajad), aga ka üldrahvastikus. Ta on nullist üles ehitanud nii mitmedki uuringud. Kõige pikema ajalooga on noorte seksuaaltervise uuring, mis sai alguse 2003. aastal. Liilia jaoks on oluline mitmekesine järjepidev seksuaalharidus ning eetiline teadmistel põhinev ennetus. Nendel tegevustel on pikaajaline mõju inimesele ja tema oskustele, need tegevused annavad võimaluse elada õnnelikku ja täisväärtuslikku elu, annavad julguse otsustada oma keha ja tervise üle ning seista oma õiguste eest nii tööelus kui ka kodus.
Illustratsioon: Masha Kanatova