Huviharidus maailmakaardil: mida Eesti võiks õppida?

Koolikeskne korraldus on halduslikult kõige otstarbekam, kuid piirab laste ja perede võimalusi valida. Lapsepõhised toetused pakuvad suuremat vabadust, ent nõuavad ka märkimisväärselt rohkem ressursse. Sihitud skeemid aitavad leevendada ebavõrdsust, kuid toovad vältimatult kaasa keeruka halduskoormuse. Ühine joon kõigi nende lahenduste puhul on aga see, et tõhusaim rahastusmudel sünnib siis, kui see lähtub laste tegelikest vajadustest ja osalusvõimalustest.

Ühine joon kõigi nende lahenduste puhul on see, et tõhusaim rahastusmudel sünnib siis, kui see lähtub laste tegelikest vajadustest ja osalusvõimalustest.

Koolikeskne korraldus: „kõik ühes majas“ ehk kogupäevakooli mudel

Holland taipas juba 1970. aastatel, et laste ja perede toetamiseks loodud teenused olid liialt killustunud: sama pere võis sattuda mitme spetsialisti vaatevälja, ilma et need omavahel suhtleksid. Lahenduseks kujunes kogupäevakooli mudel – põhimõte, et huviharidus ja tugiteenused koondatakse ühte kohta. See vähendab perede korralduskoormust ning annab lapsele turvalise keskkonna, kus kõik vajalik on kättesaadav ühest majast.

OECD on esitanud valusa küsimuse: miks jäävad koolimajad pärast tundide lõppu, nädalavahetustel ja suvel suuresti tühjaks? Kui teenused tuua ühtsesse võrgustikku või koondada koguni ühe katuse alla, muutuvad need peredele palju kättesaadavamaks. Vanem ei pea tööpäeva sees last huviringi viima, teenuseosutajad saavad omavahel paremini koostööd teha ning väiksematel lastel ei teki liikumisraskust ühest majast teise. Kogupäevakooli mudel pakub seega kindlustunnet: turvalises keskkonnas on lapsel kõik vajalik ühes kohas olemas.

Islandil on igas algkoolis avatud koolijärgne keskus, mis pakub 6–9aastastele lastele mitmekesist tegevust. Keskused võtavad lapsed enda hoole alla kohe pärast tundide lõppu ja on avatud kuni kella viieni, suvekuudel aga terve päeva.

Kogupäevakooli mudel ei ole siiski imerohi – kõike ei saa ühe katuse alla mahutada. Eesti suuremates linnades, kus koolid tegutsevad juba niigi ruumikitsikuses, on see eriti keeruline. Lai ja mitmekesine huviringide valik eeldab rohkem juhendajaid ja raha, kui omavalitsused suudavad pakkuda, mistõttu jäävad võimalused sageli kitsamaks. Mudel toimib kõige paremini lasteaias ja algklassides, kus huvid on veel üsna sarnased. Vanuse kasvades muutuvad laste eelistused mitmekesisemaks ja ühes kohas kõigi soovide katmine muutub järjest keerulisemaks.

Islandil on igas algkoolis avatud koolijärgne keskus, mis pakub 6–9-aastastele lastele mitmekesist tegevust, avatakse kohe pärast tundide lõppu ja on avatud kuni kella viieni.

Kes kogupäevakooli mudeli kinni maksab, sõltub riigist ja sageli ka piirkonnast. Enamasti langeb vastutus omavalitsusele, kes tunnetab kõige paremini kohalikke vajadusi ja korraldab igapäevast planeerimist. Riigi roll on siiski oluline – eeskätt taristuinvesteeringute kaudu. Mitmel pool on uute lasteaedade ja koolide rajamist toetatud tingimusel, et need kavandatakse koos teiste teenustega, luues nn kogukonnamajad.

Meile lähim eeskuju on Soome, kus huvitegevus on põimitud koolipäeva sisse ja seda pakutakse lastele tasuta. Huviringi jõuab tänu sellele juba ligi iga neljas põhikooliõpilane. [HK3] Mudel suurendab laste ja noorte osalust, kuid on eriti tähtis nende jaoks, kelle peredel – näiteks väikese sissetulekuga või üksikvanemaga kodudes – on seni olnud keeruline huviharidusse panustada. Nüüdseks on Soomes ka sellise kogupäevakooli mõju uuritud:

• 16% vastanute jaoks oli see viimase kuue kuu jooksul ainus huvitegevus.
• Väikese sissetulekuga perede puhul oli osalemise peamine põhjus tegevuse tasuta kättesaadavus (29%), samas kui teiste perede jaoks oli olulisem, et tegevus toimus koolipäeva osana (28%).
• 25% üksikvanemaga peredest pärit uutest osalejatest ei olnud varem huvitegevustes kaasa löönud.

Soomes on huvitegevus põimitud koolipäeva sisse ja seda pakutakse lastele tasuta. Huviringi jõuab seetõttu juba ligi iga neljas põhikooliõpilane.

Lapsepõhine toetus: mudel, kus rahakott liigub koos lapsega

Islandil saavad kõik 6–18aastased noored vabaajakaardi (Frístundakort), mis katab spordi- ja vabaajategevuste kulusid umbes 530 euro ulatuses aastas ehk ligikaudu 44 eurot kuus. Toetus muudab huvihariduse kättesaadavaks olenemata pere sissetulekust. Lisaks toetab süsteemi igapäevane koolibuss, mis viib maapiirkondade lapsed pärast tunde spordi- ja vabaajakeskustesse ning toob nad õhtul koju tagasi.

2025. aastal käivitas Rootsi üleriigilise vabaajakaardi (Fritidskortet) katseprojekti. Toetus on mõeldud 8–16aastastele lastele spordi-, kultuuri- ja vabaõhutegevustes osalemiseks. Kõigile peredele pakutakse 45 eurot aastas, väiksema sissetulekuga peredele aga neli korda rohkem: 180 eurot. Nii püütakse tagada parem ligipääs just neile, kelle osalemine muidu oleks rahalistel põhjustel piiratud.

Lapsepõhine toetus aitab muuta spordiharrastuse kättesaadavamaks just neile, kelle jaoks kulud võiksid osalemist piirata.

Prantsusmaal toetab noorte sporditegevust riiklik spordipass (Le pass Sport). Iga noor saab 70 eurot, mis võimaldab katta registreerimistasu partnerklubis, spordiühingus või jõusaalis. Toetus aitab muuta spordiharrastuse kättesaadavamaks just neile, kelle jaoks kulud võiksid osalemist piirata.

Mudeli „rahakott liigub koos lapsega“ puhul on tugi seotud ette määratud huvikoolide ja teenuseosutajatega. Nii välditakse juhuslikke kulutusi ning tagatakse, et toetus jõuab lapse kaudu kvaliteetse huviharidusteenuse pakkujani.

Sihitud abimeetmed riskirühmadele

Paljud riigid eelistavad universaalsete lahenduste asemel sihitud toetusi, mis on mõeldud eelkõige väiksema sissetulekuga ja maapiirkondades elavatele lastele. Just nende osalus spordi- ja vabaajategevustes on keskmisest väiksem ning toetus aitab neid tegevustesse kaasata. Näiteks Austraalia eri osades kasutatakse huviharidusvautšereid, mida pered peavad ise taotlema, Norras katsetati samalaadset süsteemi juba 2006. aastal.

Suurbritannias ja USAs on sihitud programmid mõeldud eelkõige riskirühma noortele, et ennetada nende sattumist õiguskaitseorganite vaatevälja. Neid programme veavad sageli justiits- või tervishoiuministeeriumid rõhuga mitte lihtsalt huviharidusel, vaid teaduslikult kavandatud sekkumistel, mis õpetavad spordi kaudu meeskonnatööd, enesejuhtimist ja muid oskusi, aidates samal ajal vähendada hälbivat käitumist.

Sihitud programme veavad sageli justiits- või tervishoiuministeeriumid rõhuga mitte lihtsalt huviharidusel, vaid teaduslikult kavandatud sekkumistel, mis õpetavad spordi kaudu meeskonnatööd, enesejuhtimist ja muid oskusi, aidates samal ajal vähendada hälbivat käitumist.

Eestiski on siinkohal suurepärane näide – SPIN-programm. SPIN-programm on riskikeskkonnas elavatele noortele mõeldud spordil põhinev arenguprogramm, mille eesmärk on arendada nende eluoskusi sportliku tegevuse kaudu. Programmist kirjutati põhjalikumalt ka MIHUSe viimases numbris.

Suurtes riikides on tavapärane, et rahastus tuleb hoopis heategevusfondidest, millele on õla alla pannud suurettevõtjad. Eesti puhul on oluline vältida projektipõhisuse lõksu: kui programm lõpeb, ei tohi sellega kaduda noorte võimalus huvihariduses osaleda.

Milline võiks olla Eestile sobiv tee?

Eestis võiks kogupäevakooli mudel anda suurimat väärtust maapiirkondades, kus tegutsevad lasteaed-algkoolid ja on võimalik katta korraga piisavalt suur hulk lapsi. Vanemates kooliastmetes võiks lahendus peituda piirkondlikes kogupäevakoolides, mis toimiksid huvihariduse tõmbekeskustena ka ümbritsevatele koolidele. Transpordi tagamisel tekib kriitiline mass, mis võimaldab pakkuda laiemat huviringide valikut ja tagada juhendajatele stabiilse töökoormuse.

Eesti puhul on oluline vältida projektipõhisuse lõksu: kui programm lõpeb, ei tohi sellega kaduda noorte võimalus huvihariduses osaleda.

Suuremates linnades on huvihariduse võimalusi rohkelt, kuid raskus seisneb ligipääsus just kehvema sotsiaalmajandusliku taustaga lastele. Lahenduseks võiks olla huvihariduse kaart või vautšerisüsteem, mis aitaks toetuse sihtida sinna, kus vajadus on kõige suurem.

Tabel 1. Huvihariduse rahastamise näiteid maailmast

	Huvihariduse rahastamise mudel
	Koolikeskne korraldus: kogupäevakool	Lapsepõhine toetus: rahakott liigub koos lapsega	Sihitud abimeetmed riskirühmadele
Fookus	Huvikool on koolimajas koos teiste lasetele ja peredele vajalike teenustega	Konkreetne aastane huvihariduse summa on igale lapsele tagatud	Nõrgemas seisus olevatel peredel on võimalik taotleda huviharidustoetust
Riigid	Holland, Suurbritannia, USA, Island, Soome	Põhjamaad, Island	Põhjamaad, Austraalia, USA, Suurbritannia
Vanuserühm	Harvem lasteaed, enamasti 6–18aastased ehk üldharidus
Rahastus	Enamasti riik, omavalitsus		Eri ministeeriumid, ent enim ühekordsed projektid või erasektori annetuste toel toimetavad MTÜd
Admin. koormus	Halduslikult lihtsamad: rahastus läheb otse koolile või omavalitsusele ja tegevused toimuvad kindlas kohas	Kallis, sest igal lapsel oma arvestus, aga vähem sissetulekute kontrolli kui sihitud süsteemis	Kõige suuremad administreerimiskulud (toetuse taotlemine, kontroll, sihtrühma määramine)
Plussid	Lapsed on kogu tööpäeva hoitudParaneb kättesaadavus: „üks käik, mitu muret lahendatud“Suur abi kehvema sotsiaalmajandusliku taustaga peredele	Lastel ja peredel on suurem valikuvõimalus	Ressursid suunatud sinna, kus vajadus on suurimVähendab huvihariduslõhet
Miinused	Väiksem huviringide valikVajab tugevat koostööd eri teenuste vahel	Summad on sageli tagasihoidlikudKatavad vaid osa kulust	Suur konkurentsSõltub vanemate aktiivsusest

Allikas: autori tabel.

Laste hääl kui lähtepunkt

Rahvusvahelised kogemused näitavad, et edukas huvihariduse planeerimine algab laste ja noorte endi huvide ja vajaduste väljaselgitamisest. Ei lähtuta enam sellest, mis on alati olnud või milliseid juhendajaid parajasti leidub, vaid sellest, kuhu noored ise tahavad panustada. Kõige ebaefektiivsem on suunata raha huviharidusse, kus lapsed osaleda ei soovi.

Kõige ebaefektiivsem on suunata raha huviharidusse, kus lapsed osaleda ei soovi.

Eneli Kindsiko on Arenguseire Keskuse ekspert, Tartu Ülikooli kaasprofessor ja Eesti Inimarengu Aruande peatoimetaja.

Illustratsioon: Sofi Ümarik