„Neil on ilmselgelt midagi plaanis,“ leidis T. „Kuid inimesi tuleb uskuda isegi siis, kui nad peaaegu päris kindlasti valetavad. Ma pean andma neile võimaluse…“ (Viktor Pelevin „T“)
Usaldamine on iga edasiviiva suhte alus. Selle eelduseks omakorda on, et usuksime iga inimese vääramatusse väärtusesse ja võrdsusesse inimlikul tasemel. Selge see, et rollid on elus erinevad, vastutus erinevates rollides samuti. Inimeseks olemine on aga alati ühesugune. Näib, et aeg-ajalt tabab meid usalduskriis. Keegi tundub olevat liiga kõrgel ja kaugel, et informeeritud otsuseid teha, teine jälle liiga vähe informeeritud, et asjalikku arvamust avaldada, kolmas tundub olevat omakasupüüdlik jne. Üksteisega mitte suheldes on sellised tunded kerged tekkima – inimestel on ikka kalduvus näha asju läbi enda prisma ja teha üldistusi üksiknäidete põhjal. Kui võtta aga aega üksteisega suhtlemiseks ja teineteise ära kuulamiseks, võib sageli selguda, et pilt on hoopis põnevam ja laiem.
Oma eluga seotud otsuste ja valikute tegemise osas tahab iga inimene tunda, et otsuse tegemise protsessis on ka tema saanud kaasa rääkida. Seda on meist ilmselt kogenud igaüks – enamus tülisid saab alguse sellest, et üks osapool tunneb, et talle surutakse peale tegusid või otsuseid, mille osas ta ei ole saanud oma mõtteid avaldada. Ükskõik kui suured või väikesed need otsused ka ei oleks. Mida rohkem inimesed seda endale teadvustavad, seda suuremaks muutub kaasatuse järele ka vajadus.
Kriisihetkedel – olgu siis tegu suurte või väikeste kriisidega – toimib elu pisut teisiti kui igapäevaselt. Ajasurve ja piiratud info tingimustes tuleb võtta vastu keerulisi otsuseid ja nende otsuste kommunikeerimise viis on veelgi olulisem kui tavapäraselt. Olukorra muudab keeruliseks see, et kriisiolukorras puudub reeglina ressurss, algatamaks laiapõhjalist kaasamist. See peaks olema tehtud varem. Asjakohased suhtluskanalid peaksid olema sisse töötatud juba varem. Suhe peaks olema loodud varem. Suhte loomine, kaasamine ja koostöö ei peaks reeglina olema asi iseeneses. Aga selleks, et see toimiks, peab ta mingil hetkel siiski olema asi iseeneses. Suhet tuleb osata ja tahta luua, kaasamisele tuleb teadlikult aega panustada. Keegi peab selle eest vastutama. Olen aastate jooksul kogenud, et kui (professionaalne) suhe logiseb ja see meelehärmi tekitab, on viimane hetk võtta ise suhte loomise ja hoidmise eest vastutus.
Kui eeldada, et kaasatus eeldab usaldust, võib arvata, et hea kaasamise aluseks on hea suhe osapoolte vahel. Asutused, sh koolid, kus kõik inimesed tunnevad, et neil on võrdne võimalus öelda ennast puudutavates küsimustes sõna sekka, on tõenäoliselt ka need asutused, kes kriisid kergemini üle elavad. Ka siis, kui lõpuks vastu võetud otsused kõikidele meeldida ei pruugi. Olen oma erinevate ametite tõttu näinud paljusid Eesti koole ja usun, et paljudes koolides just nii see toimuski. Ja samas – on terve hulk koole, kus usutakse, et suhe tekib rolli baasilt. Et õpetaja või direktori amet annab aluse ja suunised suhte tekkimiseks. Suhe ei teki aga rollide, vaid inimeste vahel. Rollipõhise suhteootuse puhul ei saa kunagi kindel olla, kas tegu on positiivse ja usaldava suhtega. Oma teed läinud suhe kipub pigem tooma kaasa suhtlusraskusi ja mõistmatust mõlema osapoole jaoks. Õpilase-õpetaja suhte puhul on selge, et suhte loomise eest vastutajaks peab olema täiskasvanu. See on aga oskus, mis teinekord vajab omajagu kogemust. Empaatia – suhte loomisel kriitiline element – on õpitav oskus. Suhte loomine ja hoidmine on õpitav oskus. Õnneks ongi koolid õppimise kohad. Loodetavasti nii õpilaste kui õpetajate jaoks.
Töös autismispektri häirega lastega soovitab Colette De Bruin, et iga suunis või juhis vastaks alati viiele küsimusele: „Mis?“, „Kes?“, „Kuidas?“, „Kus?“ ja „Millal?“. Kui me oskame igapäevaselt vastata iga oma otsuse/juhise puhul kõigile nendele küsimustele, on kohanemine ka kriisiks mitu kraadi lihtsam. Selleks, et nendele viiele küsimusele vastata, peab aga otsustaja jaoks olema selge ka kuues, või õigupoolest esimene küsimus – „Miks?“. Millel põhinevad meie otsused? Kust pärineb selleks info? Kas eksameid on vaja teha selle pärast, et oleks olemas standardne alus edasiõppimise otsustamiseks, selleks, et kontrollida kooli üldist taset või anda õpilastele tagasisidet? Ehk midagi hoopis muud? Kas eksam on selle jaoks tänasel päeval parim lahendus? Miks ja mis oludes on tegelikult mõistlik kanda maske? Mis ülesannet kannavad distantsõppepäevad? Rohkem ja vähem provokatiivseid küsimusi tekib teisigi. Et küsimusele vastust leida, on esmalt vaja julgust see küsimus endale esitada.
Kui otsus tekitab vastasseisu, on võimalik nii see, et „Miks?“ on vastatud pealiskaudselt, kui ka see, et need, kes otsusega elama peavad, ei ole saanud „Miksi?“ osas oma mõtteid avaldada. Harva juhtub ehk sedagi, et „Miks?“ on lihtsalt küsimata jäänud. Praeguse kriisi puhul on kindlasti juhtunud ka seda, et vastus „Miksi?“-ile ei tulene sellest, mis oleks parim koolidele ja õppijatele, vaid sellest, mis on parim ja turvalisim otsustajatele. Kuldkala kolmest soovist kaks julgeksin kindlasti kasutada selleks, et otsused Eestis tehtaks selliselt, et need tooksid eelkõige kasu mitte otsustajatele, vaid nendele, keda otsused enim puudutavad. Ükskõik, kus raskuskoht on, kaasamisusuta ja -protsessita on küllaltki keeruline usutavate vastusteni jõuda.
Kriisid kipuvad tooma esile süsteemi nõrkusi. Usun, et nende nõrkuste parandamine ei ole see, mida ilmtingimata peaks tegema kriisi tipphetkel. Küll aga tasub kogemusi analüüsida ja esile kerkinuga tegeleda. Nagu elus ikka.
Kaanepildi autor on Eesti kunstnik Martin Märss.