Anett Männiste
„Salvestasime perega perefilme VHS-kassettidele. Hakkasin ükskord vaatama ja seal ei olnud „101 dalmaatsia koera“, vaid 101 meest ühe naise ümber. Keegi oli midagi muud sinna peale salvestanud.“ Selline oli ühe noormehe esimene kogemus pornograafiaga. Ta oli sel ajal 11aastane. Kui õnnetus ei hüüa tulles, siis vahel ei tee seda ka pornograafia ja see leiab meid üles aina uutes kanalites.
Kui ma 2018. aastal viimati Mihusele pornograafiast kirjutasin, tõin välja, et pornograafia on kättesaadavam kui kunagi varem. Pea seitse aastat hiljem on tõdemus sama, kuid lisandunud on veelgi mitmekesisemad kanalid pornograafilise sisu tarbimiseks. Kui peale kasvav põlvkond noortevaldkonna töötajaid on saanud oma esimesed kokkupuuted pornograafilise sisuga just veebist, siis suurem osa praegu tegutsevaid noorsootöötajaid kuulub n-ö Maaja põlvkonda, kelle esimesed kokkupuuted pornoga leidsid aset väljaspool internetti. Ühelt poolt võib mõelda, et vahet pole – porno on porno. Teisalt tasub aga küsida, kas noore muutunud teekond pornograafiani nõuab ka noorsootöötajalt uusi teadmisi.
Porno siin, porno seal ehk Maajast YouTube’ini
Eesti noortevaldkonna töötajaskonna töötingimuste uuringule tuginedes võime kirjeldada keskmist Eesti noorsootöötajat: ta on naine, vanuses 31–45, omab bakalaureusekraadi ja töötab noortekeskuses. 2019. aastal Eestis tehtud pornograafia tarbimisharjumuste uuringu põhjal võib aimata, milline oli tema esimene kokkupuude pornograafiaga. Suure tõenäosusega oli ta siis varateismeline või alles algklassiealine. Ta oli kodus ja sattus ajakirja Maaja peale, mille isa oli voodi alla peitnud, ning mõistis, et tegemist on millegi keelatu, kuid samas põnevaga.
„Oli ajakiri Maaja (alguses oli selle nimi vist Maarja). Näppasin selle isa hoolikalt suletud portfellist ja pärast lugemist pistsin tagasi sinna, kust võtsin, et vahele ei jääks.“
Või oli ta hoopis külas sugulasel, kes tutvustas talle mõnel telekanalil hilisõhtul näidatud erootilist sisu.
„Olin siis kuueaastane, kui ühel sünnipäeval koos mõni aasta vanemate (üks u 9, teine u 12) sugulastega sattusime klõpsima telekanaleid ja (vist Kanal 2) jäime vaatama filmi, mille võiks liigitada porno alla.“
Või leiti sõbra sugulase riiulist VHS-kassett, mille vanemad olid küll hoolikalt ära peitnud, kuid mis ometigi üles leiti.
„Sõbra emal oli mingi Rootsi porno VHS, mida me käisime peale kooli sõbra juures salaja vaatamas. Vanust oli meil vast 12–13.“
Tihti oli pornograafia midagi, mis tuli ellu ootamatult ja ilma teadliku valikuta ning tekitas segadust, põnevust ja huvi. Sageli jäigi kokkupuude sinnapaika, sest läheduses ei pruukinud olla täiskasvanut, kellega teemat arutada, ega ka võimalust guugeldada, millega täpselt tegu. Tõlgendustöö jäi vaataja enda teha.
Sotsiaalmeedial on hariduslik komponent ja sama kehtib ka pornograafia käsitlemise kohta.
Kui praeguse noorsootöötaja esimene kokkupuude pornoga toimus tihti veebiavarustest eemal, siis noorte esimesed kogemused on kolinud jõudsalt internetti. Nii nagu noorsootöötaja esimene kogemus, on ka noore kokkupuude tihti juhuslik või ootamatu, kuid kanalite ja platvormide laienemine on toonud kaasa pornograafia kättesaadavuse ja mitmekesisuse plahvatusliku kasvu. Pornograafia ei esine noorte jaoks ainult selleks ettenähtud kanalites (nagu Pornhub) ja platvormidel (nagu OnlyFans), vaid ka sotsiaalmeediakanalites, nagu X (Twitter), TikTok, YouTube, Tumblr ja Reddit. Need keskkonnad ei ole pornograafilise sisu jaoks otseselt mõeldud, kuid pakuvad seda sellele vaatamata. Noored on kirjeldanud porno tarbimist näiteks Discordis koos sõpradega, mangade (koomiksite) kaudu või visuaalide abil, mis on postitatud X-i koos lühitekstidega. Kuigi klassikalises mõttes tähendab pornograafiline sisu eelkõige kasutajate loodud (audio)visuaalset materjali, mis kujutab seksuaaltegevust või erutunud suguelundeid, avaldub see sotsiaalmeedias palju laiemalt ja killustunumalt, näiteks GIFide, reels’ide, meemide, lühitekstide ja suunamudijate kaudu, kes aitavad pornograafilist sisu tõlgendada.
Hapusaiast seksuaalhariduseni
Kes vähegi sotsiaalmeediat kasutab, leiab sealt endale midagi kasulikku, olgu selleks hea hapusaia retsept, kraanikausi puhastamise nipp või nõuanded sõprussuhete hoidmiseks. Paul Byron kirjeldab TikToki isikupärast hariduslikku žanri, kus õpetamine toimub just noorelt noorele. Sotsiaalmeedial on hariduslik komponent ja sama kehtib ka pornograafia käsitlemise kohta. Hoolimata sellest, et pornograafia on sotsiaalmeedias sageli reeglitega keelatud (mis ei takista siiski leidmast viise seda levitada), ei ole keelatud sellest rääkimine ja pornograafilisele sisule viitamine.
Oma eelmises artiklis Mihuse veergudel viitasin sellele, et pornograafiast peab rääkima ning pornopädevus (ehk pornograafia tarbimiseks vajalikud oskused, teadmised ja hoiakud) on oluline osa seksuaalharidusest. Võttes arvesse noorte muutunud tarbimiskanaleid, ei saa pornopädevus piirduda üksnes sellega, mida noor vaatab, vaid peab hõlmama ka seda, mida ta sotsiaalmeedias pornograafia kohta kuuleb ja kuidas ta seda infot tõlgendab. Nagu öeldud, võib pornograafia jõuda nooreni kaudsel kujul: meemide, vihjete, kommentaaride, trendide, linkide ja mõjuisikute kaudu.
Võttes arvesse noorte muutunud tarbimiskanaleid, ei saa pornopädevus piirduda üksnes sellega, mida noor vaatab, vaid peab hõlmama ka seda, mida ta sotsiaalmeedias pornograafia kohta kuuleb ja kuidas ta seda infot tõlgendab.
Tuleb silmas pidada, et Eesti seksuaalhariduses käsitletakse pornograafiat endiselt vähe. Seetõttu on ka suurem tõenäosus, et noor kompenseerib puuduvaid teadmisi sotsiaalmeedia kaudu, milles leviv seksuaalharidus on talle ka privaatne, mugav ja kergesti kättesaadav. Sotsiaalmeedia pole aga halb iseenesest ning nii nagu iga teemaga, võib ka siit leida kanaleid ja mõjuisikuid, kes pakuvad teaduspõhist ja kontrollitud infot. Näiteks on mitu suuremat terviseorganisatsiooni (nt World Health Organization) loonud endale sotsiaalmeediakanalid, samuti leidub akadeemilise või meditsiinilise taustaga mõjuisikuid. Küll aga on paratamatu see, et nii nagu võib untsu minna Instagrami video järgi tehtud hapusai, ei pruugi ka kogu sotsiaalmeedias leitav seksuaalharidus olla noore jaoks piisav, täpne ega turvaline.
Nii nagu võib untsu minna Instagrami video järgi tehtud hapusai, ei pruugi ka kogu sotsiaalmeedias leitav seksuaalharidus olla noore jaoks piisav, täpne ega turvaline.
Üks suurim seksuaalhariduse mõjuisikute grupp veebis on n-ö laypersons ehk mitteasjatundjad. Kui eespool kirjeldatud mõjusikud tuginevad teaduslikule informatsioonile ja isiklikule kogemusele, siis viimane grupp jagab tihti ainult isiklikku kogemust. Oluline on rõhutada, et noore jaoks võivad sellised lood pakkuda äratundmist, julgust ja tunnet, et ta ei ole üksi. See kõik on positiivne. Kui aga noor toetub seksuaalhariduses peamiselt mitteasjatundjate loodud sisule, võib fookus nihkuda üksikutele nippidele, samal ajal kui tagaplaanile jäävad näiteks nõusolek, piirid, turvaseks, emotsionaalne valmisolek ja vastutus. Sisu muutub eriti problemaatiliseks siis, kui seda kujundavad ideoloogilised või ärilised huvid, näiteks misogüünsetes veebikogukondades (nn manosfääris), kus normaliseeritakse naiste objektistamist ja vägivalda õigustavaid hoiakuid.
Kuidas noort toetada
Tulles tagasi alguses esitatud küsimuse juurde, kas noorte muutunud tarbimisharjumused mõjutavad ka noorsootöötajale vajalikke teadmisi, siis vastus on jah. Kui varem oli mureks see, et pornograafiast ei räägitud, siis nüüd on arutelu omajagu, kuid lapsevanem, õpetaja ega noorsootöötaja sellest ei pruugi osa saada.
Kui aga noor toetub seksuaalhariduses peamiselt mitteasjatundjate loodud sisule, võib fookus nihkuda üksikutele nippidele, samal ajal kui tagaplaanile jäävad näiteks nõusolek, piirid, turvaseks, emotsionaalne valmisolek ja vastutus.
Meediapädevustest välja kujunenud pornograafia tarbimispädevuste arendamise eesmärk on ärgitada noori tarbitavat sisu kriitiliselt analüüsima. Leian, et me ei peaks õpetama kriitiliselt analüüsima ainult pornograafilist sisu ennast, vaid ka seda, kuidas pornograafiat sotsiaalmeedias ja ühiskonnas laiemalt käsitletakse. Näiteks võib noortega analüüsida päris sotsiaalmeediapostitusi: kes on sisu autor, mis on postituse eesmärk, milliseid tundeid või reaktsioone see püüab tekitada ning milline osa on fakt, arvamus või turundus. Kuid peamiselt tuleb meeles hoida, et me ei saa enam läheneda eeldusega, et noor ei tea pornograafiast midagi. Pigem tuleb pidada oluliseks seda, mida ta teab ja kuidas ta seda teadmist mõtestab.
Leian, et me ei peaks õpetama kriitiliselt analüüsima ainult pornograafilist sisu ennast, vaid ka seda, kuidas pornograafiat sotsiaalmeedias ja ühiskonnas laiemalt käsitletakse.
Pornograafia ei pruugi küll hüüda tulles, kuid teadlikum noorsootöötaja aitab noorel pornograafiaga kohtumist (mis iganes vormis) navigeerida. Annan lõpetuseks ka kolm lihtsat soovitust.
- Ole kursis uute kanalitega. Noorsootöötaja ei pea ise olema aktiivne porno tarbija, kuid peab mõistma platvormide (TikTok, X, Discord) toimimist. Teadmine, et porno võib jõuda nooreni süütu meemi kaudu, aitab meil küsida õigemaid küsimusi.
- Hoia end kursis sellega, et seksuaalhariduse mõjuisikuid on eri tüüpi: ühed jagavad tõenduspõhist infot, teised toetuvad peamiselt isiklikele kogemustele. Toeta noort oskuses neid allikaid eristada ja hinnata, kui usaldusväärne üks või teine sisu on.
- Loo ruum vestlusteks. Kui noor tunneb, et pornograafia on teema, mis toob kaasa täiskasvanu ehmatuse või hukkamõistu, jääb ta oma küsimustega üksi sotsiaalmeedia meelevalda.
Anett Männiste on hingelt ja hariduselt noorsootöötaja, kellel on magistrikraad kommunikatsioonijuhtimises ning kes uuris magistritöö raames pornograafia tarbimispädevusi. Ka mõned aastad hiljem on ta pornograafiahariduse entusiast ja usub, et pornograafiat tuleb käsitleda nii haridussüsteemis kui ka noortevaldkonnas.
Illustratsioon: Masha Kanatova