Riin Palumets
Praegu Riigikogus menetluses olev nõusolekuseadus on andnud hea võimaluse ka noortega vestelda erinevate seksuaalvägivalla ilmingute üle. Samas võib nõusoleku põhimõtetest rääkida ka täiesti argistes olukordades, sest samu põhimõtteid kasutame kõik iga päev.
Progressiivne Liikumine algatas 2023. aastal koostöös Feministeeriumiga nõusolekuprojekti ehk noorelt noorele algatuse, mille kaudu sooviti seksuaalse nõusoleku põhimõtteid tutvustada koolinoortele üle Eesti. Tolleks ajaks oli avalik arutelu selle üle, kas muuta seksuaalvägivalla õiguslik regulatsioon nõusolekupõhiseks, vahelduva eduga väldanud paar aastat. 2023. aasta kevadel sõlmitud koalitsioonileppes mainiti esimest korda, et nelja aasta jooksul plaanitakse Eesti karistusseadustiku seksuaalse enesemääramise vastased süüteod viia vastavusse Istanbuli konventsiooniga, et tagada seksuaalvägivalla ohvrite parem kaitse. Selliste sündmuste taustal algas esimene tööaasta nõusolekuprojektis, kus vabatahtliku koolitajana osalesin.
Projekti esimeses osas kutsuti kokku rühm 18–30-aastaseid motiveeritud noori inimesi, keda koolitasid kahe päeva jooksul Eesti juhtivad seksuaalhariduse valdkonna asjatundjad ning kellele Feministeeriumi huvikaitseekspert andis ülevaate nii praegusest õiguslikust olukorrast kui ka loodava nõusolekuseadusega tehtavatest muudatustest. Pärast koolitust said vabatahtlikud värskelt õpitu põhjal kokku panna esitluse ning nad saadeti üle Eesti koolidesse 7.–12. klasside õpilastega rääkima seksuaalse nõusoleku põhimõtetest ja õiguslikust hetkeolukorrast.
Kahe projektiaasta jooksul jõudsime üheksas koolis lausa 900 õpilase ette. Peale teoreetilise osa analüüsiti koos noortega mõnda stsenaariumi, et anda õpitule reaalsem mõõde ning potentsiaalne võimekus sarnastes olukordades ennast ja teisi hoidvalt käituda. Õpilaste tõstatatud teemade seas oli neid, mis puudutasid kartust, et nõusolekuseaduse vastuvõtmisel suureneb valesüüdistuste arv, kuid uuriti ka igapäevaste vähem märgatavate seksuaalvägivalla ilmingute (sobimatud kommentaarid, kellegi piltide loata kasutamine, nõusolekuta seksuaalsed puudutused) ja kohtinguvägivalla juhtumite kohta.
Seksuaalse nõusoleku põhiprintsiibid
Seksuaalse nõusoleku põhimõtted on ilmselt pea kõigile inimestele mõistetavad, sest kasutame neid muudes eluvaldkondades pidevalt. Me nõustume kehakeeles, kui keegi tahab meid kallistada, või ulatame terekäele oma käe vastu. Me küsime „Kas sa tahad süüa?“ või „Oled sa unine? Kas lähme magama?“ ning vastame neile küsimustele konkreetselt, ise ehk teadvustamata, et rakendame selles olukorras võimalust anda või mitte anda oma nõusolek.
Nõusolek peab olema tagasipööratav ehk seksuaalse tegevuse mistahes etapis võib ümber mõelda ja tegevuse katkestada, kui mingite tegurite muutudes pole olukord enam vastuvõetav.
Kui teemaks on aga inimestevahelised intiimsuhted, muutub vesi miskipärast sogaseks. See tundub sageli olevat säärane osa sotsiaalsest suhtlusest, kus tavapärased teise inimese autonoomiat arvestavad põhimõtted justkui enam ei kehti. Ilmselt on selle taga hulk põhjuseid. Tegemist on eraelu sfääriga, mille kohta eraldi suhtlusõpet me üldjuhul kuskilt ei saa, samuti pole lapseeas võimalik seda õppida vanemaid jäljendades, kuna seksuaalsuhted on privaatsed. Sellele lisandub ka intiimse suhtluse omapära, kus me võime partneri sõnu ja arvamusi vääralt tõlgendada. See tähendab, et kui teeme seksuaalse sisuga ettepaneku ja partner kasutab oma õigust nõusolekut mitte anda, võib juhtuda, et tajume seda mitte ettepanekust keeldumise, vaid personaalse läbikukkumisena – partner ei taha minuga olla. Nii võime anda sõnumile tähenduse, mida sellel tegelikult ei ole.
Seksuaalse nõusoleku põhiprintsiipe võib kirjeldada mitme mudeli kaudu. Põhjaliku ülevaate neist on teinud Feministeerium oma kolmeosalises nõusolekut tutvustavas õppematerjalis. Nimetan siinkohal tähtsamad tingimused, mille järgi saab nõusoleku valiidsust hinnata. Nõusolek seksuaalse sisuga tegevuseks peab olema antud vabast tahtest lähtuvalt ning tihti on oluline märkida ka otsuse kaalutletust. Viimane tähendab, et sageli on inimeste vahel neist sõltumatud võimuerinevused ning puhtakujulist vaba tahet ei pruugi eksisteerida, kuid erisustest teadlik olles on siiski võimalik teha kaalutletud ja riske maandavaid otsuseid. Näiteks ei tööta enamik seksitöötajaid puhtakujulise vaba tahte alusel, kuid majanduslikku toimetulekut kaalukausile seades on otsus seda tööd teha siiski nõusolekupõhine.
Järgmine põhimõte kirjeldab agentsust nõusoleku andmisel ehk aktiivsust mingi otsuse kujundamisel. Aktiivsus vastandub passiivsusele: inimene annab kehakeele või verbaalse sõnumiga märku sellest, et on tegevusega nõus. Passiivsus tähendaks vaikimist, liikumatust, silmside vältimist või suisa tardumist. Sellisel juhul ei saaks me rääkida aktiivsest nõusolekust. Lisaks neile kahele põhitingimusele peab nõusolek olema tagasipööratav ehk seksuaalse tegevuse mistahes etapis võib ümber mõelda ja tegevuse katkestada, kui mingite tegurite muutudes pole olukord enam vastuvõetav.
Samuti eeldab nõusoleku andmine informeeritust ja spetsiifilisust. Nende võõrsõnade taga peitub tegelikult lihtne põhimõte: selleks, et millelegi „jah“ öelda, tuleb teada, millega nõustutakse ja kust jooksevad piirid. Kui inimene pole teadlik, mida võib näiteks kaasa tuua kaitsmata vahekord, siis pole tema võimalik nõusolek informeeritud. Ning kui inimene ütleb „jah“ ühele tegevusele, siis ei tähenda see, et ta on nõus ka teise, kokkuleppimata tegevusega.
Kuidas nõusolekuseadus ohvreid kaitseb
Seksuaalse nõusoleku põhimõtete lahtiharutamise ning tavapäraselt selle kontseptsiooni tutvustamisel tekkivate kitsaskohtade analüüsimise kõrval pühendati tähelepanu ka juriidikale ja seni läbivale kohtupraktikale, mis puudutab seksuaalse enesemääramise vastaseid süütegusid. Praegu veel kehtiva seaduse järgi käsitletakse vägistamisena vaid olukorda, kus kannatanu kallal tarvitati vägivalda või ta oli abitusseisundis, kus ta polnud võimeline vastupanu osutama ega olukorrast aru saama. Kui kannatanu ei väljendanud selgelt oma keeldumist, ei võidelnud vastu, ei jooksnud ära ega karjunud appi, siis tähendab see, et ta oli vahekorraga vaikimisi nõus.
Pea 70 protsendil vägistamise ohvritest esineb ekstreemse stressi olukorras tooniline liikumatus, mis tähendab sisuliselt võimetust end liigutada ja abi kutsuda.
Sellise lähenemisega kaasneb hulk probleeme. Kui võtame situatsiooni, kus ohver on ründajast objektiivselt nõrgem, siis peaks ta vastupanu osutamisega end tahtlikult panema olukorda, kus ta võib ründajat ärritades veel rohkem viga saada. Samuti esineb pea 70 protsendil vägistamise ohvritest ekstreemse stressi olukorras tooniline liikumatus, mis tähendab sisuliselt võimetust end liigutada ja abi kutsuda. Ei ole harvad juhused, kus ohvri võimaliku vastupanu ennetamiseks on talle manustatud GHB-d (korgijooki), mille jäljed aga kaovad organismist kiirelt ning mida on seetõttu raske tuvastada. See tähendab aga taas, et kannatanu polnud võimeline vastu hakkama, kuid ta ei suuda seda tõendada (tihti ei pruugi juhtunust kõike mäletadagi).
Kõik need küllaltki sagedased olukorrad loovad suure lõhe tajutava vägivalla ja kohtulahendite vahel. Seetõttu on ülioluline liikuda Istanbuli konventsioonis soovitatud jah-põhise nõusolekuseaduse poole. Selle põhiline erinevus võrreldes praegu kehtiva seadusega ongi vaba ja väljendatud nõusolek enne seksuaalset tegevust. Oluline on ka see, et niisugune lähenemine vähendab kannatanu taasohvristamise riski: ütluste võtmisel ei keskenduta sellele, miks kannatanu ei osutanud piisavalt vastupanu ega karjunud, vaid hinnatakse, kas ja kuidas süüdistatav veendus nõusolekus.
Projektipõhisusest süsteemsete lahendusteni
Nõusolekuprojekt oli kohane omas ajas ja selle põhieesmärk oli noorte teadlikkuse suurendamine enne nõusolekuseaduse vastuvõtmist. Ilmselt pole projekti kaupa seksuaalhariduse pakkumine ei jätkusuutlik ega ressursside kasutamise poolest mõistlik. Nõusoleku põhimõtteid kasutame iga päev valdkondades, mis pole kuidagi seksuaalsusega seotud ja täiskasvanud võiksid aidata noortel neid hetki lahti mõtestada.
Ilmselt pole projekti kaupa seksuaalhariduse pakkumine ei jätkusuutlik ega ressursside kasutamise poolest mõistlik.
Noorsootöötajana töötades olen hakanud seda valdkonda nägema kui potentsiaalset seksuaalharidusliku tühimiku täitjat, mis suudaks ehk kodus ja koolis tekkivat lünka osaliselt katta. Me näeme noortega koos õhtuid veetes seda, kuidas nad suhtlevad eakaaslastega, kuidas suhtuvad endasse, millised mustrid nende käitumisest tekivad ja kuidas nad kogetu üle arutlevad. Ma usun, et kui noortekeskus suudab noorte jaoks turvalisemat ruumi luua, siis on see soodne keskkond kõige autentsema mina väljatulekuks. Noorsootöötajad võiksid oma rolli arvestades olla ka sobilikud seksuaalhariduse andjad, kuna nende suhe noortega ei ole enamasti rajatud hierarhiale ning nad ei pea arvestama ka lapse-vanema suhte iseärasustega.
Eesti Noorsootöötajate Kogu seksuaalhariduse töörühm on toimetanud nüüdseks üle aasta ning meie eelmise aasta noorsootöö valdkonnas töötavate inimeste seas korraldatud küsitluse tulemused kinnitavad, et noorsootöötajad on motiveeritud ja valmis seksuaalhariduse teemadega tegelema, kuid paljudel on puudus ressurssidest, et ennast täiendada, ja laiemast süsteemsest toest.
Noorsootöötajad võiksid oma rolli arvestades olla ka sobilikud seksuaalhariduse andjad, kuna nende suhe noortega ei ole enamasti rajatud hierarhiale ning nad ei pea arvestama ka lapse-vanema suhte iseärasustega.
Töörühma järgmine ülesanne on aidata välja töötada jätkusuutlik, süsteemne ja ühtne koolitus- ja mentorprogramm, mis lähtuks meie noorsootöötajate vajadustest ja võimalustest ning oleks nii ajas pidevalt arenev kui ka igapäevatöö jaoks hoomatav. Töö põhieesmärk on luua noorsootöötajatele püsiv ja tõhus toetussüsteem, mille abil nad saavad arendada oma teadmisi ja oskusi seksuaalhariduslike teemade käsitlemisel ning olla üksteisega paremas kontaktis kovisiooni inforuumi kaudu.
Riin Palumets on Eesti Noorsootöötajate Kogu seksuaalhariduse töörühma juht ja Tartu Noorsootöö Keskuse noorsootöö spetsialist.
Illustratsioon: Masha Kanatova