Kristel Rannaääre
Noorte jaoks turvalise ruumi loomine algab sõnadest. Meie keel on aga heteronormatiivsusest nii läbi imbunud, et turvatunde kadumine ei eelda pahatahtlikkust. Selle taastamiseks läheb vaja aga õppimisvõimet, kuulamisoskust ja siirast tahet oma keelekasutust muuta.
Ühel päeval potsatas Facebooki transinimeste gruppi küsimus psühholoogi kohta. Postituse sisu oli lihtne: üks transinimene kirjutas, et otsis endale sobivat psühholoogi ja leidis inimese, kes tutvustas end kui spetsialisti, kellel on pikaajaline kogemus transinimestega, kuid kasutas nende kirjeldamiseks sõna transseksuaalid. Sellele postitusele järgnes elav arutelu – mitte niivõrd selle üle, kas inimene on tahtlikult kedagi solvanud, vaid selle üle, kui teadlik saab spetsialist tegelikult olla transinimeste teemadest, kui ta ei kasuta tänapäevaseid termineid. Sõna transseksuaal on kogukonna jaoks halvustav ja aegunud ning aastaid on palutud seda mitte kasutada.
Ebaturvaline keel ei pea olema vaenulik, et haiget teha.
Loomulikult võib vaielda, et tegemist oli eksitusega. Et keelekasutus muutub ja kõiki termineid polegi võimalik teada. Samas tähendab valdkondlik pädevus ka seda, et ollakse kursis ajakohase sõnavaraga. Kui spetsialisti keelekasutus on läbimõtlemata – kasutatakse aegunud termineid, eeldatakse inimese sugu, eeldatakse tema vanemate või partneri sugu, taastoodetakse vaikimisi heteronormatiivset normi –, siis võib see anda inimesele signaali nii ruumi turvalisuse kui ka spetsialisti teadlikkuse kohta. Siit jõuame mõtteni, mis on noorsootöös keskse tähtsusega: ebaturvaline keel ei pea olema vaenulik, et haiget teha.
Keel võib põhjustada tõrjutust
Noorsootöötaja keelekasutus loob narratiive, mida noored endaga kaasas kannavad. Kui noor kuuleb pidevalt eeldusi, millesse ta ei mahu, õpib ta kiiresti kohanema – vaikima, mitte parandama, mitte selgitama. Ta võib jääda ruumi, kuid kaotada tunde, et ta päriselt kuulub sinna. Kohatu või eeldav keel ei pruugi põhjustada konflikti, kuid see võib tekitada nähtamatust, enesetsensuuri ja tunde, et minuga on midagi valesti. Sellisel kogemusel võivad olla ka laiemad tagajärjed: noor võib hakata ruume ja tegevusi vältima, tema usaldus täiskasvanute vastu võib väheneda ning pikas perspektiivis võib see mõjutada ka noore vaimset heaolu.
Kui noor kuuleb pidevalt eeldusi, millesse ta ei mahu, õpib ta kiiresti kohanema – vaikima, mitte parandama, mitte selgitama. Ta võib jääda ruumi, kuid kaotada tunde, et ta päriselt kuulub sinna.
Samuti võib noorsootöötajates ebakindlust tekitada olukord, kus noor kasutab termineid, mis on talle võõrad. See ebakindlus on inimlik. Oluline on, kuidas sellega toime tulla. Ei ole häbiasi öelda: „Ma ei ole selle terminiga tuttav, kas sa tahaksid seda mulle selgitada?“ Samas on tähtis infot ka iseseisvalt otsida ja mitte alati panna vastutust noorele. Noor ei pea olema see, kes täiskasvanule mõisteid, kogemusi või identiteete selgitab, eriti olukorras, kus ta on ise alles oma teekonna alguses. Kõige kahjulikum ei ole eksimine, vaid mõistmise teesklemine või teema täielik vältimine. See võib noores tekitada tunde, et tema kogemus on ebamugav või soovimatu ja sellest ei ole turvaline rääkida.
Milline on inklusiivne keel?
Siinkohal on oluline rõhutada, mida inklusiivne keel ei ole. See ei sunni kedagi millekski. See ei eelda, et noorsootöötaja peaks teadma kõiki termineid või olema ekspert igas identiteedis. Inklusiivne keel laiendab lubatud olemise ruumi. See annab noorele signaali, et ta ei pea end selgitama ega „kapist välja tulema“, et tunda end aktsepteerituna. Ta võib olla kohal sellisena, nagu ta on – ka siis, kui ta ei soovi oma identiteedist rääkida.
Kõige kahjulikum ei ole eksimine, vaid mõistmise teesklemine või teema täielik vältimine. See võib noores tekitada tunde, et tema kogemus on ebamugav või soovimatu ja sellest ei ole turvaline rääkida.
Heteronormatiivne mõtlemine ja keelekasutus ei tähenda pahatahtlikkust. Enamasti on see õpitud vaikimisi eeldus – harjumuslik viis rääkida ja küsida, mis lähtub arusaamast, et kõik inimesed on heteroseksuaalsed ja cis-soolised (inimese sünnil määratud sugu ühtib tema sooidentiteediga). See võib väljenduda näiteks küsimustes „Kas sul on poiss- või tüdruksõber?“, eelduses, et lapsel on alati ema ja isa, või üllatuses, kui noore eneseväljendus ei vasta traditsioonilistele soorollidele. Sageli me neid eeldusi ise ei märka, sest need on osa keelest ja keskkonnast, milles oleme üles kasvanud. Sellest vabanemine ei käi üleöö ega nõua täiuslikkust. Piisab väikestest nihetest: küsimuste ümber sõnastamisest, sooneutraalsete väljendite kasutamisest, valmisolekust oma eksimusi parandada. Noored tajuvad väga hästi, kas täiskasvanu pingutab.
Inklusiivne keel laiendab lubatud olemise ruumi. See annab noorele signaali, et ta ei pea end selgitama ega „kapist välja tulema“, et tunda end aktsepteerituna.
Lõppkokkuvõttes ei ole küsimus selles, kas me eksime – eksimine on paratamatu. Küsimus on selles, kas me oleme valmis kuulama, õppima ja oma keelt muutma. Noorsootöös ei loo turvalist ruumi mitte veatu sõnavara, vaid teadlik ja hooliv keelekasutus. Keel loob ruumi ja selles ruumis otsustab noor, kas tal on lubatud olla tema ise.
Kaasava keelekasutuse nipid
- Kasuta ajakohast sõnavara. Vajaduse korral kontrolli mõisteid (nt lgbt.ee/sõnastik).
- Austa noore identiteeti ja autonoomiat, kasutades tema eelistatud nime ning sooidentiteedile vastavaid sõnu.
- Ära eelda noore seksuaalset orientatsiooni ega sooidentiteeti.
- Väldi oletusi partneri või vanemate soo kohta – kasuta neutraalseid väljendeid, kuni noor ise täpsustab.
- Kasuta keelt, mis toetab eneseväljenduse vabadust. Väldi soopõhiseid hinnanguid riietusele, soengule või välimusele – kleit ei ole „tüdrukute riietus“ ja meik ei ole „poistele keelatud“.
- Kuula avatud ja hinnanguvabalt, andes noorele ruumi oma kogemuse sõnastamiseks ning vältides parandamist või vaidlustamist.
- Toeta keele kaudu kriitilist mõtlemist, arutades koos, kust stereotüübid tekivad ja millist mõju need avaldavad inimeste enesetajule.
Kristel Rannaääre on õpetaja ja Eesti LGBT Ühingu koolitusjuht.
Illustratsioon: Masha Kanatova