6 min
Angela Ader
Noorsootöö ja kultuur – kaks ühiskondlikult pigem vähe väärtustatud valdkonda – saaksid partneritena võimestada noori, aidates neil kõrvaltvaatajatest sirguda korraldajateks ja eestvedajateks.
Noorsootöötaja pole ammu enam lihtsalt see, kes noortele tegevusi korraldab või nende vaba aega sisustab. Noorsootööst on saanud partnerlus ja loovprotsess. Noorsootöötajast aga kultuurilooja, kogukondade ühendaja ja kuulamiskultuuri hoidja. Just tema loob ruumi, kus noor saab oma ideid välja öelda, eksida ja uuesti proovida – ilma hirmuta, et teda ei võeta tõsiselt. Ometi toimub see kõik valdkonnas, mis ise elab pidevas ebakindluses.
Nii noorsootöö kui ka kultuur on Eesti identiteedi kandjad, aga mõlema valdkonna rahastus on ebakindel ja otsustajad ei näe tihti tehtud töö tegelikku väärtust. Sellepärast peab noorsootöötaja olema korraga nii mentor, kuulaja kui ka huvikaitsja – oskama selgitada, et tema töö pole kulu, vaid investeering tulevikku. Sest kui noori päriselt kuulatakse ja kaasatakse, tekivad usaldus, julgus ja vastutus.
Noorsootööst on saanud partnerlus ja loovprotsess. Noorsootöötajast aga kultuurilooja, kogukondade ühendaja ja kuulamiskultuuri hoidja
Noorte kaasamine eeldab oskuseid ja aega – kahte ressurssi, mida kultuuriorganisatsioonidel ja kohalikel kultuurikorraldajatel tihti napib. Kultuurikorraldajad tegutsevad pidevas rahapuuduses ja neil pole võimalik võtta tööle inimest, kes oskab spetsiaalselt noortega töötada. Kuid just need oskused toovad tulemusi: oskus noori „üles soojendada“, luua turvaline keskkond, toetada areneva aju pidurdusmehhanisme ja julgustada ideid välja ütlema.
Noorsootöötajad oskavad seda teha. Nad on harjunud tegema tööd koos noortega, mitte noortele. Juba praegu leidub häid näiteid, kus noored on kaasatud kultuuriorganisatsioonide tegevusse. Näiteks KUMU ja Tartu Kunstimuuseumi noorteklubid on korraldanud üritusi, kus kutsutakse teisi noori kunsti kogema ja ise kaasa lööma. Sarnane lähenemine on ka Tartu Noorsootöökeskusel, kes kaasab nii noori kui ka kultuuriorganisatsioone, et ühiselt korraldada linnale oluline üritus, näiteks lastekaitsepäev või noortepidu.
Muuseumipedagoogika on juba üsna levinud, kuid noorsootöö ja kultuuriorganisatsioonide üksteisele lähemale toomine võiks olla järgmine samm noorte osaluse laiendamiseks. Miks mitte katsetada sellist mudelit ka väiksemates keskustes – rahvamajades, seltsides või kogukondades?
Lastelauast otsustajate laua äärde
Olen viimased viis aastat arendanud Lõuna-Eestis programmi Extended, kus 14–19aastased noored saavad ise oma üritusi korraldada ja seeläbi oma kodukoha arengusse panustada.
Koos noortega oleme avastanud hulga takistusi, mis piiravad nende osalust ühiskonnas ja kultuurielus. Noortel napib teadmisi kultuurikorraldusest. Vähesed teavad, kuidas oma ideid ellu viia või kust leida tuge. Ka noorte arvamus on avalikkuses vähe esindatud – sageli domineerivad meediapildis vaid negatiivsed lood, kus noored on seotud pahandustega.
Noored peavad olema kohal ka külapidudel, seltsides ja avalikel aruteludel – seal, kus otsustatakse tuleviku üle.
Kuidas tuua esile positiivsed näited noorte algatustest ja loomingust? Miks jäävad edulood tagaplaanile, samal ajal kui noorte energia ja ettevõtlikkus võiksid inspireerida terveid kogukondi? Extendedi kaudu on noored korraldanud kümneid üritusi alates Setomaa noortefestivalist KIFT, uuspärimusfestivalist Elvas kuni Valga vaimse tervise konverentsini.
Paljude jaoks oli see esimene kord, kui nad tundsid, et nende ideel on päris mõju – et linnapea tuli kohale, ajakirjanik kirjutas ja kogukond kuulas. Soovin, et noored saaksid öelda, millist kultuuri nad tahavad luua, milline on nende ettekujutus kodukoha tulevikust või unistus Euroopast. Noorte hääl peaks kõlama mitte ainult noortepäevadel või oma „lastelaua“ taga. Nad peavad olema kohal ka külapidudel, seltsides ja avalikel aruteludel – seal, kus otsustatakse tuleviku üle.
Kultuuriline noorsootöö pakub lootust
Üks 19aastane osaleja, kes on Extendediga olnud seotud algusest peale, ütles pärast neljanda lennu lõppu: „Extended on midagi, mis annab mulle ja teistele noortele lootust. Lootust, et minu häält kuulatakse, lootust, et noortekultuur püsib ja lootust, et saan Eestisse panustada.“ Seega iga kord, kui noor osaleb kultuuriürituse korraldamisel, sünnib midagi enamat kui üritus – seal tärkab lootus. Lootus, et kodukoht väärib sellesse panustamist.
Eesti kultuurisüsteem vajab järjepidevust, nii inimestes kui ka rahastuses. Festivalid, rahvamajad, raamatuklubid ja kogukonnapidude seeriad ei püsi üksnes entusiasmi najal – need vajavad inimesi, kes võtavad vastutuse ja näevad kultuuri oma elu osana.
Iga kord, kui noor osaleb kultuuriürituse korraldamisel, sünnib midagi enamat kui üritus – seal tärkab lootus. Lootus, et kodukoht väärib sellesse panustamist.
Paraku peavad Tartu ja Lõuna-Eesti kultuurivaldkonna uuringule vastajad suurimaks probleemiks noorte vähest osalust kultuuri loomisel ehk järelkasvu ning töötasusid. Kui me ei loo süsteemi, kus noored saavad juba varakult praktilise kogemuse ja tuge, siis kaob põlvkond, kes tulevikus kultuurielu üle võtab.
Samavõrd oluline on järjepidevus. Kui projektid lõppevad koos toetusvoorudega ning inimesed vahetuvad igal aastal, kaob ka järjepidev mälu ja areng. Noorte kaasamine ei tohi olla ühe suve projekt, vaid pikaajaline investeering kogukonda. Just kultuuriline noorsootöö kasutab kunsti ja kultuuri noorte iseseisvuse ja ühiskonnas osaluse toetamiseks.
Kui me ei loo süsteemi, kus noored saavad juba varakult praktilise kogemuse ja tuge, siis kaob põlvkond, kes tulevikus kultuurielu üle võtab.
Selline järjepidevus loob usaldust – noortele, töötajatele ja partneritele. Kui kuulamine ja koostöö on püsivad, mitte kampaaniapõhised, siis kasvab sellest välja põlvkond, kes peab kultuuri mitte tööks, vaid elu loomulikuks osaks.
Ettepanekud kultuurilise noorsootöö arendamiseks
1. Noorte kaasamise spetsialist igasse kultuuriorganisatsiooni. Ka väike töökoormus (näiteks 0,25 ametikohta) võib muuta palju. Noorte ideede koordineerija looks sildasid hariduse, kultuuri ja kogukonna vahel. Eestis võiks kasutada Erasmus+ või kohaliku omavalitsuse kaasrahastust, et sellised ametikohad tekiksid.
2. Ressursi ja aja planeerimine. Noorte kuulamine ei tohi jääda „kui aega jääb“ tegevuseks või tasustamata hooletööks. Tuleb planeerida eraldi eelarverida ja tööaeg, mis ongi mõeldud kuulamiseks, ideede arendamiseks ja tagasisidestamiseks. Kui kuulatakse kiirustades, tajuvad noored seda võltsina ja koostöö aluseks olev usaldus mureneb.
3. Uus partnerlus noorsootöö ja kultuuri vahel. Noorsootöötajad võiksid veel tihedamalt teha koostööd teiste valdkondadega, nagu muuseumide, teatrite ja festivalidega. Võiks luua ühiseid õppeprogramme, kus noorsootöötajad ja kultuurikorraldajad õpivad üksteiselt. Näiteks korraldada kultuurijuhtide õppereise noortekeskustesse, kus kaasamine on igapäevane praktika. Selline ristõpe tugevdaks mõlemat valdkonda ja looks ühise keele.
Kui kuulatakse kiirustades, tajuvad noored seda võltsina ja koostöö aluseks olev usaldus mureneb.
Kuulamiskultuur kui tuleviku mõõdupuu
Kuulamine on ühiskonna tervise näitaja. Kui kuulame noori, kuulame tegelikult tulevikku. Eesti vajab kuulamiskultuuri. Mitte formaalset osalust, vaid päris dialoogi, kus noor inimene tunneb, et tema hääl loeb. Kui noored saavad olla loojad, mitte pelgalt tarbijad, muutub ka meie kultuur elavamaks, mitmekesisemaks ja kestvamaks. Nagu olen näinud Extendedi programmi käigus, siis piisab kõigest ühest kuulatud ideest, et käivitada muutus terves kogukonnas. See on parim kultuuritegu, mida me teha saame.
Angela Ader on Euroopa kultuuripealinn Tartu 2024 tiimi haridustöö koordinaator. Ta lõi noortele mõeldud kultuurikorralduse õppeprogrammi Extended. Lisaks on ta töötanud inglise keele õpetajana Juhan Liivi nimelises Alatskivi koolis ja Anna Haava nimelises Pala koolis. Enne seda töötas programmis „Noored kooli“ alustavate õpetajate mentorina. Ta on töötanud ka Tartu Ülikooli haridusuuenduskeskuses spetsialistina. Haridusuuenduskeskuses koolitas ja juhtis ta mitmesuguseid arenguprogramme ning aitas välja töötada sotsiaalsete ettevõtete ideede valideerimise metoodikat. Samuti on ta juhtinud ja arendanud TEDxTartu meeskonda. Angelal on magistrikraad sotsioloogias ja tal on õpetaja kutse 7. tase. Ta on ennast täiendanud coaching’u ja kovisiooni koolitustel.
Illustratsioon: Sofi Ümarik