Kuidas hüpata üle digilõhest noorsootöös?

Samal ajal kui formaalhariduses kütab õpetajate palkade ja eestikeelsele haridusele ülemineku teemade kõrval kirgi TI-hüpe, valitseb noorsootöös sel teemal vaikus. Jah, tõsi, TI-hüppe uudiskirja saadetakse usinalt ka noorsootöötajatele, keda kutsutakse üles koolituma ning infot jagama, kuid sellega tehisaru käsitlemine noortevaldkonnas ka piirdub. Infokirju ja TI-hüppe lehekülgi lugedes saab kiirelt selgeks, et noorsootöötajate peale tegelikult sisuliselt mõeldud pole. Millised on seosed ja konkreetsed rakenduskohad noorsootöös? Ei tea. See tuleb ise välja mõelda.

Loomulikult ongi alati võimalik tulla välja argumendiga, et ennastjuhtiva õppijana võiks professionaalne noorsootöötaja suuta luua seoseid erinevate teemade ja oma töö vahel, kuid Eesti noorsootöö seisule ja süsteemile otsa vaadates leian, et praegu noorsootöö üle digilõhe TI-hüpata ei jaksa.

Eesti noorsootöö seisule ja süsteemile otsa vaadates leian, et praegu noorsootöö üle digilõhe TI-hüpata ei jaksa.

Nutikas või napikas?

Kindlasti saab öelda, et Eesti noortevaldkond on teinud tööd selle nimel, et noorsootöötajate ja noorte digipädevused areneksid. Nutikas noorsootöö ja diginoorsootöö on aastaid olnud eri koolituste ja rahastusmeetmete põhjal fookusteemad. 2016. aastal avaldatud nutika noorsootöö kontseptsioon on siiani suuresti asjakohane, sest ei rõhu niivõrd digivahenditele, kuivõrd nende nutikale rakendamisele. Erinevalt levinud väärarusaamast ei muutu ükski tegevus noorsootöös nutikaks lihtsalt digivahendi või -tehnoloogia kasutamise tulemusena.  Selleks peab tegevus aitama teha noorsootööd senisest tõhusamalt ja tulemuslikumalt. Kas noorteüritusest veebiülekande tegemine on nutikas lahendus? Oleneb.

Pärast kroonviiruse pandeemiat muutus noorteüritustest veebiülekannete tegemine ühtäkki väga populaarseks, kuigi vaatajaid oli nimetatud otselülitustel sageli vaid mõni üksik. Samas pole korraldajate eesmärke teadmata võimalik hinnata selle mõttekust nutika noorsootöö kontekstis. Kui eesmärk oli näiteks teadlikult kaasata noori, kes hajaasustuse ja füüsilise liikumispiirangu tõttu muul moel poleks üritusest osa saanud, ning see eesmärk saavutati, saame seda nimetada nutikaks noorsootööks. Kui eesmärk oli, et rühm noori saaks õppida, kuidas veebiülekannet tehniliselt teha, pole samuti vaatajate arv oluline, sest eesmärk oli teine. Kuid kui otselülituse kaudu prooviti jõuda massidesse ilma sisuliselt mõtestamata, kuidas seda kõige paremini teha, on tegemist pigem napika, mitte nutika lahendusega.

Erinevalt levinud väärarusaamast ei muutu ükski tegevus noorsootöös nutikaks lihtsalt digivahendi või -tehnoloogia kasutamise tulemusena.

Pragmaatiline, aga ebarealistlik ootus

Nutika noorsootöö kulminatsiooniks ja luigelauluks sai aastatel 2022–2023 toimunud projekt „Noortevaldkonna digihüpe“, mida vedas Harno. Kuigi tervikprojekt lõppes ennetähtaegselt ja meediakäraga, suudeti selle käigus muu hulgas koolitada 207 noorsootöötajat 66 omavalitsusest, koguda parimaid tavasid välismaalt, analüüsida nende kasutamise võimalikkust Eestis ning luua abivahendid, mille abil saavad nii noorsootöötajad kui ka asutused analüüsida oma digipädevust ja valmisolekut nutikaid lahendusi kasutada.

Projekti lõppemisega sai aga läbi ka valdkonna digihüpe ning viimati nimetatud mudelid ja tööriistad ripuvad lihtsalt kuskil internetiavarustes, sest võimalusi nende levitamiseks ja kasutuselevõtu soodustamiseks ei leitud. Tõsi, selle eest, et teema ilmselt enam riiklikku arendamist ei leia, hoiatas Harno varemgi. Hoolimata valdkonna spetsialistide püüdlustest otsustati arendus- ja toetustegevused lõpetada põhjusel, et teemaga on aastaid tegeletud, eeldused on justkui loodud ja nüüd on noorsootöö valdkonna ülesanne nutikat noorsootööd ise edasi arendada. Ühtpidi on see selgitus mõistetav, teisalt muudab Eesti noorsootöö süsteemi ülesehitus selle ootuse täitmise ebarealistlikuks. Mudelis, kus noorsootöö korraldamise eest vastutab kohalik omavalitsus, kuid teema arengut on seni rahastatud riiklike meetmete kaudu projektipõhiselt, puuduvad toimivad protseduurid, mis võimaldaksid kohalikul omavalitsusel teema arendamise enda peale võtta. Seega on arendus juhuslik ning sõltub pigem omavalitsuses töötavatest noorsootöötajatest ning nende suhetest kohaliku tasandi otsustajatega.

Ideaalis võiks igas noorsootööd tegevas asutuses töötada piisavalt inimesi, kes keskenduvad oma töös rohkem konkreetsete põhipädevuste ja valdkondade arendamisele, kuid sellist luksust saavad endale lubada vähesed. 

Oluline mõju on siin ka paratamatul tegelikkusel, kus noorsootöötajad töötavad enamasti üksi või väikestes meeskondades. Niisugune töökorraldus takistab aga spetsialiseerumist ja keskendumist kitsamatele teemadele. Ideaalis võiks igas noorsootööd tegevas asutuses töötada piisavalt inimesi, kes keskenduvad oma töös rohkem konkreetsete põhipädevuste ja valdkondade arendamisele, kuid sellist luksust saavad endale lubada vähesed.  Nii tuleb teha valikud, mis lähtuvad sageli päriselu nii-öelda karjuvatest situatsioonidest või on mõjutatud uute rahastusmeetme fookusteemadest, sest lisavahendeid on noorsootöösse väga vaja.

Digipädevusest TI-hüppeni?

Tehisintellekti teemaga tegelemine eeldab mistahes isikult mingil tasandil digi- ja meediapädevusi, sest nii nagu me ei eelda, et esimese klassi juntsu võiks Balzaci lugeda, ei ole arukas eeldada, et TI-hüpata saab inimene, kes pole omandanud selleks vajalikke põhioskusi ja -pädevusi.

Enamasti räägitakse ja käsitlekse digi- ja meediapädevusi praktilisest tasandist lähtudes, keskendudes tehnilistele oskustele ja kitsa protsessi otsesele tulemile: plakat, video, sotsiaalmeedia postitused, programmeerimine jms. Rõhk kipub kergelt minema tehnilistele aspektidele ka eri koolitusprogrammide puhul, sest sageli on lihtsam koolitajal õpetada ja koolitataval õppida, kuidas vajutada nuppe, kuid laiapõhjalised pädevuskoolitused eeldavad rohkem mõtestamist ning õpiväljundite saavutamine nõuab rohkem tööd. Ometi näen sel lähenemisel mitut probleemi. Vaid sammsammuliste nupukoolituste läbimine ilma laiema mõistmiseta ei anna õppijale oskust õpitut laiendada ega tulla toime ka programmiuuendustega, sest näiteks nupu asukoha muutumine võib senise töövoo murda. Aga tehnoloogia kiire areng on paratamatu. Sama näeme ka tehisaru praktilise rakendamise puhul, kus näiteks täna selgeks õpitud promptimisviisid ei pruugi homse mudeli korral enam soovitud tulemusi anda.

Digipädev noorsootöötaja on avatud muutustele ja õppimisele, mõistes, et eeldused nende pädevuste saavutamiseks pole kaasa sündinud ning tehnoloogia areneb pidevalt edasi.

Digi- ja meediapädevuste käsitlemine eeldab inimeselt arengumõtteviisi ning hoiakuid, mis soodustavad eri digivahendite, sealhulgas tehisaru mõtestatud kasutamist ja õpetamist. See tähendab, et digipädev noorsootöötaja on avatud muutustele ja õppimisele, mõistes, et eeldused nende pädevuste saavutamiseks pole kaasa sündinud ning tehnoloogia areneb pidevalt edasi.

Samal ajal peab suhtumine tehnoloogiasse olema (meedia)kriitiline ning teadlik, et adekvaatselt hinnata nii võimalusi kui ka riske, tajuda eetilisi arutelukohti ja enda vastutust, kuid tehes seda viisil, mis ei tõtta uusi tehnoloogiad ja trende üheselt hukka mõistma. Empaatia ja inimkesksus on võtmeks, et mõtestada, miks ja kuidas noored digivahendeid kasutavad, ning püsida noortega avatud dialoogis pahakspaneva näpuga viibutamise asemel. Selline hoiak aitab leida kaasavaid, võrdsust soodustavaid ja digilõhet vähendavaid lahendusi. Seega eeldab see analüütilist ja refleksiivset mõtteviisi ning loovust ja julgust, et avastada uusi viise probleemide lahendamiseks.

Selliste hoiakute omamine pole alati lihtne. Empaatiliselt on võimalik mõista, et tehnoloogia sedavõrd kiire areng võib olla inimeste jaoks mitmes mõttes hirmutav. Ühtpidi võidakse tajuda, et seda, kes ei suuda käia kõikide uuendustega kaasas, on lihtne häbimärgistada kui mittepädevat ja vanamoelist. Ühiskonnas laialt lokkav nn ageism ja põlvkondade vastandumine annab sellele hirmule hoogu juurde. Teisalt on eri põlvkonnad kasvanud erinevates reaalsustes, kus ühed on nn digitaalsed pärismaalased ja teised proovivad tehnoloogia arenguga iga hinna eest kaasas püsida. Kuid kui sa ei mõista maailma, milles teised elavad, on seda väga lihtne hukka mõista.

Empaatia ja inimkesksus on võtmeks, et mõtestada, miks ja kuidas noored digivahendeid kasutavad, ning püsida noortega avatud dialoogis pahakspaneva näpuga viibutamise asemel. 

Seega, noorsootöötajate TI-hüppest rääkides pole sedavõrd oluline küsimus, kas noorsootöötaja ise tehisintellekti igapäevatöös kasutama hakkab, vaid küsimus, mida kaotab noor, kui noorsootöötaja ei oska teda selles maailmas mõista ja toetada.

Kristina Masen on Eesti Noorsootöötajate Kogu tegevjuht, mitteformaalse meediahariduse entusiast ja koolitaja ning „Noortevaldkonna digihüppe“ koolituste endine projektijuht.

Illustratsioon: Sofi Ümarik