Kuidas noorsootöötajad saavad transnoori toetada

Transnoorte turvatunne noorsootöö tegevustes osalemisel sõltub suuresti noorsootöötaja teadlikest valikutest. Ühekordsed projektid võivad anda tõuke, kuid tõeline mõju sünnib järjepidevast tööst ja läbimõeldud keskkonnast. 

Toetava ja turvalise ruumi loomine aitab transnoort võimestada: anda talle võimaluse kaasa rääkida, ise tegevusi algatada ja oma kogukonda kujundada. Toetuse puudumine või teadmatusest lähtuv käitumine võib noore aga hoopis sulgeda, vähendades motivatsiooni edaspidi noorsootöös osaleda. 

Transinimesed – vähemus vähemuse sees 

Väga üldistatult öeldes on transinimeste elu teiste LGBTQ+ rühma kuulujatega võrreldes veel keerulisem. Selle põhjuseks on tunne, et riik ja ühiskond on neid korduvalt hüljanud. Umbusku tekitab eriti meditsiinisüsteem, mis sageli tõkestab ligipääsu transinimeste eluks hädavajalikele teenustele. Eestis kehtivate seaduste kohaselt saab hormoonravi alustada ja oma sooandmeid ametlikult muuta alles pärast täisealiseks saamist. Seda isegi juhul, kui vanemad on toetavad. Kuna nii juriidiline kui ka meditsiiniline sekkumine on tihtipeale vajalik osa noore soolise ülemineku protsessist, on kehtiv praktika loonud pingelise ooteaja, mis võib olla frustreeriv ja vaimselt kurnav. 

Kuna transnoortel on raskem oma tõelist mina vanemate eest peita, võib see kaasa tuua keerulisi peresuhteid või suisa perest eemaldumist ning sellega kaasneva rahalise ja emotsionaalse toetuse puudumist. 

Transnoortel on ka koolis tihti keerulisem, kuna teise nime kasutamine ja eneseväljendus tõmbab tähelepanu, mis võib põhjustada koolikiusamist. Seda nii kaasõpilaste kui ka õpetajate poolt. Transnoortel võib olla vähe turvalisi suhteid täiskasvanute ja eakaaslastega. Esimesed turvalised suhted leitakse seejuures sageli internetist. Samas puututakse veebikeskkonnas kokku ka transinimesi halvustava meediakajastusega. 

Kõik noored, kelle eneseväljendus, sõnakasutus või käitumine on soolistele ootustele mittevastavad, ei ole transsoolised või mittebinaarsed.

Kõigi nende tegurite tulemusena kogevad transinimesed sageli vähemusstressi ja mitmesuguseid vaimse tervise probleeme. Transnoorte seas esineb sagedamini näiteks sõltuvuskäitumist, söömishäireid, enesevigastamist, traumat või raskemaid vaimse tervise häireid. 

Seejuures tuleb aru saada, et kõik noored, kelle eneseväljendus, sõnakasutus või käitumine on soolistele ootustele mittevastavad, ei ole transsoolised või mittebinaarsed. Trans olemine ei ole faas, aga oma välimuse ja identiteediga katsetamine on loomulik osa iga noore arengust. Igaühel on õigus eneseavastamisele, olenemata sellest, kas identiteet on püsiv või ajutine. Oluline on luua turvaline keskkond, kus noortel on identiteediga võimalik katsetada ja kus ei pea seepärast hirmu tundma. 

Transnoortega töötamise eripärad 

Kuigi statistiliselt kogevad transnoored rohkem vaimse tervise probleeme ja sotsiaalseid raskusi, ei kehti see kõigi kohta. On palju transnoori, kellel on toetav pere, kogukonna tugi ning selge teadmine oma võimalustest ja tulevikust. Noorsootöötaja ei peaks eeldama, et transnoor on kriisis, vaid olema päriselt avatud, uudishimulik ja austav. Tuge ei saa peale suruda, kuid selleks saab luua ruumi, kus noor tunneb, et võib abi küsida, kui ta seda soovib või vajab. Noorsootöötaja saab transnoore jaoks olla usaldusväärne täiskasvanu, kes kuulab, usub ja toetab. Vajaduse korral saab noort suunata Eesti Transinimeste Ühingu (ETÜ) poole. 

Noorsootöötaja ei peaks eeldama, et transnoor on kriisis, vaid olema päriselt avatud, uudishimulik ja austav.

Oluline on aidata noorel leida inimesi, kellega ta tunneb end turvaliselt ja saab kogemusi jagada. Tähtis on võimaldada sotsialiseerumist viisil, mis noorele sobib: kasutada noore soovitud nime, reageerida empaatiaga noore väljanägemise või eneseväljenduse muutustele ja sellele ka positiivset tähelepanu pöörata. Niisugune käitumine võib olla noore jaoks väga toetav. 

Seejuures tuleb arvestada, et noore eneseväljendus ei pruugi alati vastata tema identiteedile. Mõned noored ei saa end väljendada nii, nagu nad sooviksid, teised ei tunne end veel kindlalt. Väljendus ei ole identiteet, mistõttu on oluline toetuda sellele, mida noor ise oma nime ja asesõnade kohta ütleb. Kui on vaja üle küsida, tuleks seda teha vaikselt ja privaatselt. Inspiratsiooni võib võtta transkogukonnast, kus kasutatakse nime- ja asesõnasilte, et vältida eksimusi. Noortekeskuses võiks kehtida põhimõte, et igaühe eelistatud nime ja kõnetusviisi austatakse. 

Tasakaalu leidmine on oluline: noore soovidega tuleb arvestada, kuid teda ei tohi kohelda nii, et ta tunneks end teistest erineva või haavatavana. Turvalisuse tagamiseks peaks noortekeskuses olema selged ja läbipaistvad reeglid selle kohta, et kiusamine ja halvustamine ei ole lubatud. Samuti info, kelle poole pöörduda, kui see juhtub. Konfliktiolukorras tasub noorelt küsida, millist tuge ta soovib: kas lihtsalt jutuajamist, sekkumist kiusajaga või midagi muud. Ilma noore nõusolekuta ei tasu kohe tegutseda, sest see võib tahtmatult tema identiteedi avalikustada. 

Neli põhielementi turvaliseks noorsootööks transnoortega 

Transnoorte toetamine avatud noorsootöös ei erine oma sisult heast ja eetilisest noorsootööst. Nelja põhitõe teadlik ja järjepidev rakendamine loob tingimused, kus transnoored tunnevad end noortekeskuses turvaliselt, julgevad avaneda ning leiavad tee kogukonna ja toe juurde. 

Transnoorte toetamine avatud noorsootöös ei erine oma sisult heast ja eetilisest noorsootööst.

1. Elementaarne hoiak: iga inimene on väärtuslik 

Noorsootöötaja peab alustama lihtsast, ent üliolulisest tõdemusest: iga noor on inimene, kes väärib elu, turvalisust ja kohta, kus olla tema ise. Sellega käib kaasas arusaam, et inimesed on erinevad ning seetõttu vajavad nad ka erineval määral tuge, et end päriselt turvaliselt tunda. Noorsootöötaja ülesanne on märgata vajadusi, kohandada lähenemist ja luua keskkond, mis toetab iga noore heaolu. 

2. Põhiteadmised soolisusest ja seksuaalsusest 

Noorsootöötajal peab olema vähemalt elementaarne arusaam sellest, mis vahe on soolisusel ja seksuaalsusel ning mida need mõisted tähendavad. Samuti on oluline teada, mida tähendab mõiste „trans-“. Need teadmised ei pea olema akadeemilised, kuid neid tuleb omada, et vältida kahju ja pakkuda noorele adekvaatset tuge. 

Noorsootöötajal peab olema vähemalt elementaarne arusaam sellest, mis vahe on soolisusel ja seksuaalsusel ning mida need mõisted tähendavad.

On täiesti normaalne, et kõiki detaile ei teata. Vajaduse korral saab noorel paluda täpsustada, kuid seda tuleks teha mõistlikkuse piires, et mitte tekitada noores tunnet, et ta peab end üle selgitama või täiskasvanut õpetama hakkama, mis võib muutuda koormavaks. 

3. Teadlik keskkonna kujundamine ja lisapingutused 

Teatud noorteni jõudmiseks tuleb teadlikult rohkem või harjumuspärasega võrreldes teisiti pingutada. See tähendab nii emotsionaalse, füüsilise kui ka virtuaalse keskkonna kujundamist selliselt, et transnoored tunneksid end päriselt teretulnuna. 

Digitaalne ruum võib seejuures toimida n-ö eesruumina, kust noored liiguvad edasi ka füüsilistesse tegevustesse. Modereeritud Discordi või muu veebikeskkonna loomine, kus on selged reeglid ja tugikanalid, väärib kindlasti kaalumist. 

4. Selge kommunikatsioon 

Noored peavad ka teadma, et ruum on turvaline. See eeldab teadlikku signaalide saatmist: sõnade, sümbolite, tegevuste ja sõbraliku oleku kaudu. Kui aga transnoore jaoks usaldusväärne kogukond ei tunne noortekeskust, siis pelgalt sildist „kväärisõbralik ruum“ ei pruugi piisata. Selleks tuleb sõna panna levima kogukonnas. 

Nõmme kväärnoorteruumi kogemus 

2025. aasta alguses kohtusime Eesti Noorsootöötajate Kogu talvekoolis Islandi organisatsiooniga Samtökin ’78, kus kväärnoortele avatakse regulaarselt turvaline, noortekeskuse tüüpi ruum. Koolitusel kogetu põhjal arutasime noortekeskuste juhtide ja noorsootöötajate tagasiside põhjal, et võiksime proovida, kas midagi sarnast toimiks ka Nõmmel. 

Võtsime ühendust Eesti LGBT Ühinguga ja info vahetamise käigus ka teiste Eesti organisatsioonidega, mis kväärinimesi toetavad (Peemoti keskus, Q-Space, ETÜ, Eesti Geikristlaste Kogu, MTÜ Earthwalker). 2025. aasta taotlusvoorus „Noorte heaks“ olid sellised algatused prioriteediks seatud, mistõttu õnnestus meil projekti kaudu saada organisatsioonile lisaraha. See võimaldas valmistada töötajaid paremini ette, arendada ligipääsetavust ja luua sobiv keskkond kavandatavate tegevuste elluviimiseks. 

Kväärnoorteruumi planeerides läksime palju detailsemaks mitmes teemas, millega me polnud seni saanud piisavalt põhjalikult tegeleda. Näiteks korraldasime töötajate ettevalmistuseks ühise koolituse, et kõik noorsootöötajad räägiksid sama keelt ja omaksid ühtset arusaama turvalise ruumi loomisest. Selle käigus koostasime eraldi kodukorra, mis pidi tagama stabiilsuse ja järjepidevuse ning looma valmisoleku viia projektitegevusi ellu ka siis, kui keegi haigestub või puudub. Projekti ajal vahetus ootamatult suurem osa meie tiimist. See tõi eriti selgelt esile, kui tähtsad on noorsootöös inimesed, kes noortega töötavad, see, kui palju neid on ja millised on nende jagatud arusaamad. 

Saime noortelt ja kogukonnalt tagasisidet, et sõna “kväär” ei pruugi kõigile samamoodi kõlada. Paljud samastuvad pigem konkreetsete identiteetidega, mistõttu üldisem termin võib jääda liiga laialivalguvaks.

Mida me selle protsessi käigus õppisime? Kõige olulisem on ikkagi igapäevatöö kujundamine selliselt, et transnoored tahaksid ja saaksid osa võtta. Võib-olla ei kestnud meie katsetus piisavalt kaua (kokku toimus nelja kuu jooksul kaheksa kohtumist), aga nii nagu Islandil see veel tööle ei läinud. Samas julgustas näiteks Eesti Geikristlaste Kogu esindaja meid, öeldes, et nii tihtipeale kogukonnas lähebki – protsessidele tuleb anda aega. 

Selgus, et uute noorte kaasamisel olid kõige tulemuslikumad just käelise tegevuse töötoad (küünalde kaunistamine ja rinnamärkide tegemine) – need tõid kõige rohkem osalejaid ning lõid turvalise ja loomuliku võimaluse kohtumiseks. 

Õppisime, et sõnakasutus mõjutab seda, kes tunneb end oodatuna. Saime noortelt ja kogukonnalt tagasisidet, et sõna „kväär“ ei pruugi kõigile samamoodi kõlada. Paljud samastuvad pigem konkreetsete identiteetidega (nt bi-, gei, trans-, inter-, aromantik), mistõttu üldisem termin võib jääda liiga laialivalguvaks. Näiteks: 

• katussõna „trans-“ alla kuuluvad sageli ka mittebinaarsed inimesed, aga mitte alati; 
• intersoolised noored ei pruugi end automaatselt katussõnaga „trans-“ seostada. 

Seega mõjutab sõnakasutus otseselt, kes tunneb end sihtrühmana ja leiab, et mõni töötuba või ruum on mõeldud ka talle. Seetõttu tasub kommunikatsioonis kasutada mitmekesist ja täpset sõnavara. Kui võimalik, siis pikemas tekstis kirjeldada erinevaid rühmi (transsoolised, mittebinaarsed ja intersoolised noored ning muud soovähemused). 

Lõpetuseks võib öelda, et transnoorte toetamine pole eriprojekt, vaid hea noorsootöö kvaliteedimärk. Kui loome keskkonna, kus transnoored saavad olla turvaliselt ja väärikalt nemad ise, muutub noorsootöö tugevamaks ja toetavamaks kõigi noorte jaoks. 

Lisalugemist 

• KUIDAS ÖELDA, KUIDAS MÕISTA: levinumad küsimused LGBTQIA teemadel 
• Infoleht vaimse tervise spetsialistidele LGBT+ noortega töötamisel 
• Spetsialisti roll LGBT noorte toetamisel 
• LGBTQ-teemade käsitlemise põhimõtted koolidele 
• LGBT+ noorte koolikeskkonna uuringu 2018 tulemuste kokkuvõte 
• Mida peaksin teadma LGBTQI+ inimeste kohta? Juhendmaterjal tervishoiutöötajatele 
• Tugeva seisukohata inimesed: kes nad on ja kuidas nendega LGBT teemadel rääkida 
• Eesti LGBT Ühingu, Eesti Transinimeste Ühingu ja Feministeeriumi veebisõnastikud 

Materjalid, mida noortele jagada 

• Minu tervis, minu õigused. Taskuteatmik LGBTQI+ inimestele 
• Eesti Transinimeste Ühing: veebileht, üritused 
• Eesti LGBT Ühing: veebileht, üritused 
• Q-Space: veebileht, üritused 
• Peemot: veebileht, üritused 

---

Evely Pajula on Pääsküla ja Valdeku noortekeskuste noortetöö juht Nõmmel Tallinnas, Eesti Noorsootöötajate Kogu liige, Tallinna Ülikooli noorsootöö korralduse teise aasta magistrant. Ta on lõpetanud ka noorsootöö rakenduskõrghariduse Tallinna Ülikoolis ja tal on noorsootöötaja tase 6 kutse. 

Illustratsioon: Masha Kanatova