6 min
Henri Kõiv
digiajakirja MIHUS peatoimetaja
Aasta 2025 on olnud noortevaldkonnas kärpeaasta. Eelmise aastaga võrreldes vähenes noortevaldkonna riigieelarveline toetus kolmandiku võrra. Kärpeid tehti üle välja, kuid mitte ükski teine valdkond ei pidanud nii palju püksirihma koomale tõmbama. Rahastusotsused peegeldavad väärtusotsuseid – praegu on julgeolek esmatähtis ja noortevaldkond otsustajate jaoks kolmandajärguline. Olukorra teeb keerulisemaks asjaolu, et kärbiti sealt, kus niigi on tulnud senti veeretada. Valdkond on aastate jooksul eelarvepotist süstemaatiliselt kõrvale jäetud, mis omakorda paratamatult mõjutab noorsootöö ja huvihariduse üldist ühiskondlikku kuvandit, aga ka kõigi valdkonnas toimetajate motivatsiooni ja silmade sära.
Nii saigi Mihuse sügisnumbri teemaks valitud noortevaldkonna väärtustamine. Alustuseks tutvustame kahte olulist noortevaldkonna töötajaskonda puudutanud uuringut, mis võiksid enne järgmise riigieelarve koostamist jõuda iga otsustaja lauale. Greta-Lisetta Uuemäe kirjeldab 2023. aastal tehtud uuringu põhjal noortevaldkonna töötajate erialast ettevalmistust ja karjäärimudelit, kraadib nende motivatsiooni ja mõõdab palgasoovi. Artiklist ilmneb, et olukord ei ole kiita: jätkuvalt puudub 15 protsendil noorsootöötajatest noorsootöö- või pedagoogikaharidus, sest selle mõju palgale on seni olnud marginaalne. Raha asemel on noortevaldkonnas käivitajaks sisemine põlemine, kuid missioonitunde najal toimetamine ei taga pikaajalist jätkusuutlikkust.
Raha asemel on noortevaldkonnas käivitajaks sisemine põlemine, kuid missioonitunde najal toimetamine ei taga pikaajalist jätkusuutlikkust.
Mele Pesti keskendub oma artiklis veel kitsamale sihtrühmale, tehes ülevaate möödunud aastal ilmunud huvihariduse töötajaskonna töötingimuste uuringust, mille võtab kokku kõnekas fakt, et iga kolmas huvikooli töötaja on kaalunud viimase viie aasta jooksul töökoha vahetust. Mitte et neile ei meeldi õpetamine ja laste arengusse panustamine. Rahulolematust tekitab peaasjalikult töötasu ja -koormus, samuti enesearengu võimaluste nappus.
Mõlemad uuringud osutavad valdkonna peamistele kitsaskohtadele, aga selle kõrval tuleb märgata ka positiivset. Numbri inspiratsioonisüst tuleb Viimsist, mida võib objektiivsete hinnangute põhjal nimetada omavalitsuseks, kus noortevaldkond on Eestis kõige enam väärtustatud. Viimsi valla haridus- ja noorsootöö peaspetsialist Kadi Bruus selgitab, mis on Viimsi eduloo saladus ning millistest põhimõtetest võiksid teised kohalike omavalitsuste noortevaldkonna ametnikud lähtuda, et noortele mõeldud teenuste kvaliteeti parandada. Etteruttavalt võib öelda, et heade tulemuste taga pole tingimata suurem rahaline panus.
Teise rõõmusõnumi toovad lugejateni Birgit Villum ja Maria Žuravljova Narvast, kus vastuvõtt Tartu Ülikooli Narva kolledži noorsootöö erialale ületas kõik senised rekordid. Tung kõrgharidus omandada viitab sellele, et noored väärtustavad noorsootööd ning on lootust, et kvalifikatsioonita töötajate hulk valdkonnas väheneb. Märkimisväärne huvi tasemeõppe vastu paneb küsima, kas poleks mitte aeg õppekohtade arvu suurendada. Seda enam, et noorsootöö eriala lõpetanud inimeste tööpõld järjest laieneb, näiteks on neil võimalik hakata tööle noorte heaolu spetsialistina. Elisabeth Gross tutvustab oma senise töökogemuse põhjal, mida see amet endast kujutab, milliseid oskusi eeldab ja võimalusi noortele pakub.
Kuidas ikkagi noortevaldkonna väärtustamiseni jõuda? Andmepõhises maailmas elades on kahtlemata mõõdikud osa lahendusest. Lianne Teder küsib oma artiklis, kus on noortevaldkonna PISA. Kus on see üks mõõdik, millega minna otsustajate juurde, et näidata neile mitteformaalõppe väärtust? Tuleb välja, et selliseid uuringuid tehakse küll ja Eesti paistab nendes ka üpris positiivselt silma. Aga kuhu see koer siis ikkagi maetud on? Äkki ei osata noortevaldkonna väärtust lihtsalt piisavalt hästi kommunikeerida? See ei tohiks varsti enam probleem olla, sest haridusministeeriumis on valmimas noortevaldkonna väärtuspakkumine, mis peaks tegema kõigi noortevaldkonnas tegutsejate jaoks lihtsamaks need olukorrad, kus tuleb aru anda oma tegevuse väärtuse, rolli ja sisu kohta. Airi Park ja Birgit Ruunik kirjutavad täpsemalt väärtuspakkumise koostamisel kogutud taipamistest.
Kus on see üks mõõdik, millega minna otsustajate juurde, et näidata neile mitteformaalõppe väärtust? Tuleb välja, et selliseid uuringuid tehakse küll ja Eesti paistab nendes ka üpris positiivselt silma.
Aga kas heast sõnumist piisab, kui seda öeldakse välja ebalevalt? Jaana Kotke, Laura Svarval ja Kaie Pranno arutlevad selle üle, kuidas iga noortevaldkonnas hõivatu saaks olla valdkonna kõneisik. Selleks tuleb esiteks lasta lahti arusaamast, et kõneisiku rolli astutakse ainult kaamera või mikrofoni ees. Oma valdkonna kõneisik ollakse 24/7 ning tööteemalised vestlused sõprade ja tuttavatega või postitused sotsiaalmeedias on just õiged kohad, kus väärtuspakkumist katsetada. Kui kommunikatsioonist ja mõõdikutest jäi veel noorsootöö eest seismisel väheks, siis Henry Kask pani kokku detailse seitsmest sammust koosneva tegevuskava valdkonna kaitsmiseks. See on kohustuslik lugemine kõigile huvikaitsjatele ja valdkonna eestvedajatele.
Väärtustamine ei tähenda ainult väljapoole suunatud tegevusi. Sama oluline on näidata inimestele, kelle õlul valdkond praegu püsib, et nende tegevus on tähtis ja hinnatud. Merilin Miks võtabki oma artiklis kriitiliselt vaatluse alla noortevaldkonna tunnustuspraktika ning teeb mitu ettepanekut, kuidas seda saaks disainida selliseks, et soe käepigistus tooks tõepoolest ka sära silma. Veel üks praktika, mis vajaks paremat sisustamist, on digitaalne noorsootöö. Selle tõdemuseni jõuab Kristina Masen, kelle hinnangul noorsootöö üle digilõhe TI-hüpata ei jaksa, sest digipädevusi käsitletakse noorsootöös liiga piiratult.
Väärtustamine ei tähenda ainult väljapoole suunatud tegevusi. Sama oluline on näidata inimestele, kelle õlul valdkond praegu püsib, et nende tegevus on tähtis ja hinnatud.
Numbris visandatakse ka mõned uued võimalikud noorsootöö arengusuunad. Angela Ader tutvustab viise kultuurilise noorsootöö arendamiseks Eestis ning Eneli Kindsiko kolme mudelit huvihariduse paremaks rahastamiseks. Ehk on just uudsed valdkondadeülesed koostöövõimalused ja alternatiivsed rahastusskeemid noortevaldkonna päästerõngaks?
Selles numbris on palju juttu koostööst, mõõdikutest, karjäärimudelist, kvalifikatsioonist, rahast. Ometi on mul tunne, et see on kõigest taustsüsteem, mis hoiab südame tuksumas. Sära toovad silmi ikkagi noored ja nende arengusse panustamine. Aga midagi pole teha – kui süda pole heas toonuses, võib kergelt minna hoopis silme eest mustaks. Hoidkem seda südant, et silmavaade püsiks selge!
Illustratsioon: Sofi Ümarik