Henri Kõiv
digiajakirja MIHUS peatoimetaja
Illustratsioon: Masha Kanatova
Seksuaalsus on ühelt poolt maailma kõige loomulikum asi, mis on iga inimese sees olemas, teisalt on see teema, mis tekitab ebamugavust, nihelust, valehäbi. Neid tundeid on kogenud ka Eesti noorsootöötajad, kes on otsustanud lõpuks härjal sarvist haarata ja pakitseva ebamugavustundega julgelt silmitsi seista. Just nii tuleks tõlgendada Eesti Noorsootöötajate Kogu (ENK) egiidi all kokku tulnud seksuaalhariduse töörühma senist tööd, mille kõige kaalukamaks panuseks on möödunud aastal tehtud küsitlus, milles uuriti noorsootöötajate hoiakuid ja hinnanguid enda teadmiste kohta seksuaalhariduse pakkumiseks. See on väärt analüütiline avapauk seksuaalharidusteemalisteks aruteludeks noortevaldkonnas, mida käesolevas Mihuse numbris üritame jätkata.
Algatuseks annab Liilia Lõhmus Tervise Arengu Instituudist ülevaate Eesti noorte seksuaaltervisest, kus mitmes põhinäitajas on toimunud viimase veerandsajandi jooksul tohutu areng. Noored käituvad seksuaalsuhetes vastutustundlikult ja harrastavad turvaseksi. Vajakajäämised seksuaalhariduses paiknevad praegu mujal: ebapiisavates suhtlusoskustes, seksuaalses väärkohtlemises, soostereotüüpides ja suutmatuses piire kehtestada.
Miks keha seksuaalsusest kõneledes pingesse tõmbub? ENKi seksuaalhariduse töörühmas välise eksperdina osalev seksuoloog ja antropoloog Kristina Birk-Vellemaa võtab ebamugavustunde pulkadeks lahti, lohutades lugejat, et seda tunnet ei pea pelgama. Ebamugavus ei anna märku mitte isiklikust läbikukkumisest, vaid on signaal sellest, et puutud kokku millegagi, mis on kultuuriliselt laetud ja isiklikult oluline. Lii Araste pakub välja, et ebamugavustundega toimetulekuks tuleks naasta noorsootöö põhitõdede juurde.
ENKi küsitlusest selgus, et seksuaalhariduse pakkumisel on noorsootöötajate üks peamine hirm see, et kardetakse minna vastuollu lastevanemate väärtuste ja hoiakutega. Liilia Laulik üritab oma artiklis sellele eetilisele dilemmale lahenduskäiku pakkuda. Kuna porno on paratamatult miski, mis tänaste noorte arusaamu seksist ja soorollidest mõjutab, siis loomulikult ei saa käesolevas numbris sellest ei üle ega ümber. Täpsemalt kirjutab Anett Männiste, kuidas pornograafia leiab meid üles aina uutes kanalites. See paneb küsima, mismoodi noorsootöötajad pornograafilise sisu vohamisele eri žanrites ja meediumites peaksid reageerima. Mõned kasulikud niidiotsad selleks mainitud artiklist leiab.
Otsapidi seksuaalvägivalla teemaga haakuvad selles numbris kaks autorit. Esiteks kirjeldab Kai Part, kuidas noorte omavahelised suhted pakuvad võimalust muu hulgas peresisesest lähisuhtevägivallast kõnelemiseks. Ta toob vägivalla ühe juurpõhjusena artiklis välja soostereotüübid. Just nende vaidlustamine ja märkamine saab olla noorsootöötajate panus seksuaalvägivalla ennetusse. ENKi seksuaalhariduse töörühma juht Riin Palumets tutvustab, kuidas praegu Riigikogus menetluses olev nõusolekuseadus seksuaalvägivalla ohvreid kaitseb ja miks nõusolek on igati loomulik osa mitte ainult seksuaalsusest, vaid igapäevaelust üldiselt.
Ebamugavatele ja tõsistele teemakäsitlustele pakub vastukaalu Katriin Kütt-Oad, kes selgitab, kuidas noorte kaasamine seksuaalhariduse pakkumisse aitab neid võimestada ka haridusteel, turgutab suhteid vanemate ja eakaaslastega ning võib isegi karjäärile kaasa aidata. Seejuures leidub noorte kaasamiseks erinevaid võimalusi, mida noorsootöötajad saaksid oma töös kaaluda.
Seksuaalsust ja sugu käsitletakse tänapäeval sageli käsikäes. Nii on ka selles Mihuse numbris neli lugu sootemaatikale pühendatud. Kaks neist viivad lugeja Tartusse. Esimeses meenutab Piret Talur seitsme aasta tagust juhtumit, kui avalikult kõlasid ähvardused ja üleskutsed üks noortekeskus põlema panna, kuna seal toimus aruteluõhtu LGBT teemadel. Piret jagab hüva nõu, kuidas adekvaatselt reageerida, kui seksuaalhariduse pakkumist rünnatakse. Teine Tartu-lugu viib meid samuti Lille tänavale, kus tegutseb LGBT+ sõbralik ruum, mis kannab nime Peemoti keskus. Keskuse vabatahtlik Sasha Milyakina annab ülevaate, mismoodi seal toimetatakse ja kuidas kogukonda luuakse.
Turvalise ruumi loomine kväärnoortele on aktuaalne ka pealinnas. Evely Pajula ja Karol Karu Kaljuste jagavad Nõmme kväärnoorteruumi seniseid kogemusi ning näpunäiteid turvaliseks noorsootööks transnoortega. Üks põhielement turvalisuse tagamisel on keel. Seejuures ei pea ebaturvaline keel olema sugugi vaenulik, et haiget teha. Kristel Rannaääre on tänuväärselt koostanud nimekirja kaasava keelekasutuse nippidest.
Loodetavasti süstib käesolev Mihuse number noortevaldkonnas tegutsejatesse enesekindlust, kui nad peavad pakkuma tuge nende jaoks võõra sooidentiteediga noortele või kui nad tabavad noori vaatamas pornot, kuulevad soostereotüüpe põlistavaid nalju või märkavad noorte omavahelistes romantilistes suhetes vaimse vägivalla märke. Just mitteformaalharidus võib seksuaalsuse käsitlemiseks olla kõige sobivam koht, sest siin puuduvad koolile omased tugevad hierarhiad ja pered on niikuinii väga erinevad. Niisiis, emmakem ebamugavust, nautigem nihelust ja vaadakem valehäbiga tõtt!