Manosfäär toitub õnnetusest. Intervjuu Maria Murumaa-Mengeliga 

Tartu Ülikooli meediauuringute kaasprofessori ja sotsiaalmeedia uurija Maria Murumaa-Mengeli hinnangul on noorsootöö viimane kaitseliin radikaliseerumise vastu. Praegu napib selles kaitseliinis nii raha kui ka meessoost eeskujusid, kes pakuksid vastukaalu manosfääri narratiividele. 

Miks me räägime järsku väga palju noorte meeste radikaliseerumisest? 

Ma näen meediauurijana, et selle teema esilekerkimises on oluline roll ka konkreetsetel meediatekstidel. Kahtlemata meediastunud maailmas on „Adolescence“ see telesari, mis pani inimesed mõtlema, kuidas on võimalik, et pealtnäha täitsa tavaline tore noormees teeb midagi nii vägivaldset ja äärmuslikku, mida keegi ei oska oodata. Eesti jaoks on oluline loomulikult ka KAPO aastaraamat, mis on teatud mõttes suunanäitaja. Näiteks sel aastal pöörati seal eraldi tähelepanu noorte radikaliseerumise ja meediapädevuste teemale. 

Noortekultuuri nähtused on tihti tekitanud ühiskonnas moraalset paanikat. Seda tekitasid subkultuurid, nagu punk, aga ka uued meediumid, nagu MTV. Kas me võime väita, et radikaliseerumise termini ümber koondunud nähtused on ka lihtsalt trend, millest täiskasvanud ei saa aru? 

Mingil määral ma kindlasti tajun siin tehno- ja meediapaanikat stiilis „vaata, mis sotsiaalmeedia meie noortega teeb“. See on teatud mõttes mõttelõks, sest radikaliseerumisprotsessi esimene etapp on alati individuaalne. See on etapp, kus inimene muutub ülitundlikuks ja vastuvõtlikuks, sest temas pakitseb hirm, rahulolematus, mingisugused põhivajadused on katmata.

Radikaliseerumisprotsessi esimene etapp on alati individuaalne. See on etapp, kus inimene muutub ülitundlikuks ja vastuvõtlikuks, sest temas pakitseb hirm, rahulolematus, mingisugused põhivajadused on katmata.

Näiteks võib tal olla keeruline majanduslik olukord, noorte puhul ka turvalise täiskasvanu puudumine, madal enesehinnang, hirm tuleviku ees, kliimaärevus. Sellesse etappi võib inimese viia ka isoleeritus – tunne, et enam pole aega luua tähenduslikke sõprussuhteid, sest lapsed on sageli ülekoormatud. Kui sa ei ole teistega tugevate sidemetega seotud, siis see loob lahtihaagituse tunnet. Aga taustal võivad olla ka finantsmured, mida võimendab ühiskonnas leviv edukultus. Punkte, kust radikaliseerumine võib alguse saada, on väga palju. Me kõik oleme radikaliseerumisvõimelised. See pole miski, mis juhtub lollide või harimatute või geneetiliselt teistmoodi üles ehitatud inimestega. 

Ma tahtsingi küsida, milline on see sügavam probleem radikaliseerumise taga. Kas seal taustal kumavad mingid uued probleemid, mida lahendades jõutakse radikaalsete ideedeni, või pigem igivanad, millele pakutakse lihtsalt uusi lahendusi? 

Siin me jõuame sujuvalt teise etappi ehk mõttekaaslaste leidmise juurde. See on küll varasema ajaga võrreldes täiesti muutunud. Sotsiaalmeedia kaudu on meil võimalik leida gruppe ja ühinguid, kes võitlevad ükskõik mille eest. Kõigil on võimalus infot luua ja jätta mulje, et see on usaldusväärne ja tõene, mitte ei pärine kuskilt kahtlasest keldriurkast. Me leiame üles inimesed, kes mõtlevad nagu meie. Sellistesse ruumidesse sisenetakse ähmase taju ja kõhklustega, et midagi on valesti. Seal ei hakata kohe ise möllama, vaid vaadatakse vaikselt, millised normid neis keskkondades kehtivad. Selle käigus avastatakse, et nendes gruppides süüdistatakse mingeid inimrühmi. Näiteks manosfääris öeldakse, et naised on süüdi, või juudid on süüdi või Kaja Kallas on süüdi. Kui seda pidevalt korratakse, hakkab aju arvama, et järelikult see peab olema tõde. Sa hakkad saama kinnitust mingisugusele ideele ja kui tegemist on kinnise grupiga, kuhu teistsugused hääled ligi ei pääse – nad heidetakse kõrvale või neid naeruvääristatakse –, siis juhtubki see, et kõlakamber hakkab võimendama eriti krõbedaid arvamusi ja hoiakuid, mis hakkavad seal kajama, edasi-tagasi põrkama, millele aitab kaasa ka algoritmide mõju. Sotsiaalmeediaplatvormid pakuvad meile sisu, millele pööratakse tähelepanu, isegi kui see ei tekita meeldivaid tundeid. Enne kui inimene sellest arugi saab, on ta väga selgelt ettemääratud infoteekonnal, kust kõrvale keerata ei ole eriti lihtne. 

Me kõik oleme radikaliseerumisvõimelised. See pole miski, mis juhtub lollide või harimatute või geneetiliselt teistmoodi üles ehitatud inimestega. 

Radikaliseerumise probleem on tõstatatud kuidagi soospetsiifiliselt, sellega on justkui kimpus mehed. Kas tüdrukud lahendavad individuaalseid probleeme, millest radikaliseerumine alguse saab, teisiti, kuidagi tervislikumalt? 

Vastus võib olla osalt geneetiline ja seostuda inimese hormonaalse ülesehitusega. Geneetiline ülesehitus tõenäoliselt soodustab ühe soo puhul agressiivsemat käitumist, riski võtmist ja kõike muud. Aga põhjus pole muidugi ainult bioloogiline, vaid siin mängib rolli ka see, kuidas me inimesi kasvatame. Võtame näiteks stereotüüpse olukorra, kus laps mängib õues ja hakkab ronima puu otsa. Kui see on poisslaps, siis tõenäoliselt teda julgustatakse. Kui see on tüdruk, siis teda pigem keelitatakse alla tulema. Me anname endalegi teadvustamata eri soost lastele edasi erinevaid sõnumeid. See on meile endile kasvatusega sisse tulnud, nii et me ei pane seda tähelegi. 

Näiteks on uuringutes jälgitud füüsilise läheduse pakkumist lastele. Uuringust tuli välja, et beebidena saavad lapsed soost olenemata üsna võrdselt armastust, lähedust, kallistusi. Seitsmenda eluaasta paiku toimub murrang, kus poistele ei tehta enam nii palju kalli, musi ja pai kui tüdrukutele. See tähendab, et poisid on teatud mõttes füüsilise puudutuse näljas. Neile antakse märku, et meestele see ei sobi. Seepärast me näeme ka näiteks teismeliste käitumises, et kui kaks tüdrukut hoiavad käest kinni, siis nad võivad olla paar, kuid võivad olla ka lihtsalt väga head sõbrad, kes füüsilise puudutuse kaudu ütlevad, et nad on üksteisele tähtsad. Kui aga kaks teismelist poissi käivad mööda tänavat käest kinni, siis on automaatne eeldus, et nad ei saa olla sõbrad. See kõik on sotsiaalselt ette antud: käest kinni hoidmine või kallistamine pole geneetiline, vaid õpitud käitumine, mida antakse edasi läbi keele, kasvatusnormide, muinasjuttude ja filmide. Me ütleme nende tekstide kaudu meestele ka seda, et ei ole mehelik olla kurb. Ja seal esimeses, individuaalses etapis, kui tuntakse rahulolematust, on ju loomulik tunda ennast kurvana. Kui aga kurbust tunda ei lubata, siis moondub see tunne kergesti vihaks, mis on sotsiaal-ajaloolises mõttes nii-öelda aktsepteeritav ja mehelik tunne. Me peame lubama poistel olla kurvad. 

Kui aga kurbust tunda ei lubata, siis moondub see tunne kergesti vihaks, mis on sotsiaal-ajaloolises mõttes nii-öelda aktsepteeritav ja mehelik tunne. Me peame lubama poistel olla kurvad. 

Väga palju radikaliseerumisest leiab aset keskkondades, mida täiskasvanud ei kasuta, nagu Discord, 4chan, Twitch. See aspekt puudutab otsapidi ka noorsootööd. Kuigi digitaalset noorsootööd on Eestis juba pikalt tehtud, tehakse sedagi enamasti keskkondades, mida noored ise enam ei eelista, näiteks Facebook. Kuidas see digilõhe ületada? Kas seda lõhet on üldse vaja ületada? 

Ma soovitan neis kogukondades hiilida ja tõepoolest mitte minna sinna aktiivselt sisu looma ja sekkuma, vaid alustuseks neid keskkondi lihtsalt kasutada ja jälgida. Sealt tuleb kultuuriline kirjaoskus, et sa mõistad viiteid, keelt, kangelasi, koode ja emoji’sid. Et sa saad aru, mis on nali ja mis tõsijutt – võõras inimene võib need kaks väga kergesti segi ajada, sest pealtnäha on need sarnased. Seal on tohutult palju kihte ja koode, mis signaliseerivad kogukonna liikmetele, millega tegu. Veebikultuur on dünaamiline ning seal tuleb lihtsalt hängida ja võtta seda kui osa tööst. 

Veebikultuur on dünaamiline ning seal tuleb lihtsalt hängida ja võtta seda kui osa tööst. 

Millist väärtust noorsootöö radikalismiga võitluses pakub? 

Huviharidus ja hobid peavad olema noortele ligipääsetavad, sest sealt tulevad teistsugused eeskujud ja vaateviis. See on erakordne lühinägelikkus ja rumalus, kui noorsootööd kärbitakse ajal, kui radikaliseerumise probleem on esile kerkimas. Noorsootöö on viimane kaitseliin, kus tehakse ära viimane osa väga ressursimahukast tööst, mida on tarvis, et noor mõistaks, et maailma mõtestamiseks on palju erinevaid viise. Me võiksime võtta eeskujuks Islandi või Soome, mis on suunanud väga palju ressursse noorsootöösse, et lapsed ei jääks üksi, nii et nende ainukeseks eluliiniks on sotsiaalmeedia. 

Me võiksime võtta eeskujuks Islandi või Soome, mis on suunanud väga palju ressursse noorsootöösse, et lapsed ei jääks üksi, nii et nende ainukeseks eluliiniks on sotsiaalmeedia. 

Oletame, et noor tuleb noortekeskusesse ja esineb seal radikaalse seisukohaga, teeb väga kohatu nalja või halvustab mingit inimgruppi. Mis hetkel noorsootöötaja peaks sekkuma ja kuidas? 

Teatud hetkedel, kui ähvardatakse või mõnitatakse mingeid gruppe nende soo või nahavärvi põhjal, on tarvis reageerida. See on sotsiaalse normi kehtestamise viis. Neid olukordi ei tohi jätta märkamata, sest siis me saadame signaali, et see ongi okei. Sotsiaalne sanktsioneerimine on see, kui ma ütlen selgelt välja, et see pole okei. Või vähemalt tuleks küsida, miks noor midagi sellist ütles. Kas ta tahtiski päriselt niimoodi öelda? 

Ma olen lugenud, et manosfäärist vaimustunud noormehed tihti ei kuula naisi. Naine ei ole nende jaoks autoriteet, olgu ta õpetaja, noorsootöötaja, treener, sotsiaaltöötaja või poliitik. Kuna Eestis on neis valdkondades hõivatud enamasti naised, siis mida sellises olukorras teha? Kuidas panna selliseid noori naisi kuulama? 

Naiste kuulamine oleneb kindlasti sellest, kui sügavale radikalismi on langetud. Mõned manosfääri osad ütlevad tõepoolest, et naine on objekt, mis on mõeldud kasutamiseks. Kui keegi on manosfääri sõnumites nii sügaval sees, siis tema suhtumise muutmiseks on vaja mehi. Meil on vaja mehi sotsiaalmeedias reageerima sellistele tekstidele. Meil on vaja mehi, kes näitavad, et meheks olemine on äge ja seda väga mitmel viisil. Meil on vaja, et mehed tuleksid ja räägiksid, mida tähendab meheks olemine ning mis need raskused on. Mitte kampaania käigus, vaid see peaks juhtuma loomulikult. Mehed peavad noorsootöö füüsilises maailmas olemas olema. Eestis kasvab väga suur osa lapsi, ilma et nad näeksid, kuidas käib meheks olemine.

Kui ei ole treenereid ega noorsootöötajaid, kelle järgi joonduda, siis võib tulemuseks olla vastandumine, kurbuse ja igatsuse muundumine vihaks ja süüdlase otsimiseks. 

Mehed peavad noorsootöö füüsilises maailmas olemas olema. Eestis kasvab väga suur osa lapsi, ilma et nad näeksid, kuidas käib meheks olemine.

Millist vastukaalu saaksid positiivse maskuliinsuse eeskujud pakkuda Andrew Tate’le, keda ümbritsevad sportautod, raha, musklid? Milline võiks olla alternatiivne narratiiv domineerimisel põhinevale? 

Vastunarratiiv võikski öelda, et sa ei pea olema õnnetu ja tundma ennast katkisena. Sa ei muutu paremaks inimeseks, kui sul on suuremad musklid ja Bugatti. Näidata erinevaid teekondi õnneni. Manosfäär toitub õnnetusest. Me võiks vastukaaluks pöörata rohkem tähelepanu õnnele. 

Meil tegelikult on poistele ägedaid eeskujusid, keda ma julgen ka nimetada. Minu meelest teevad väga ägedat sisu näiteks krispoiss ja artjomsavitski, kellel on kahe peale tehtud YouTube’i konto MillenZials. Nad on mänginud sellega, et nad on eri põlvkondadest, kuid tegutsevad koos. Selle kõige käigus aga mudeldavad nad muu hulgas toetava iseloomuga meestevahelist sõprust. Nad teevad omavahel kingitusi ja ütlevad üksteisele hästi, teevad möödaminnes pisikesi hoolivuse žeste. Ma võib-olla ei ole nõus nende tarbimiskeskse sisuga, aga see, kuidas nad omavahel suhtlevad, on minu meelest äge. 

Me räägime siin sellest, millal ja kuidas täiskasvanud peaksid sekkuma. On meil näiteid ka sellest, kuidas noored ise radikaliseerumisilmingutega oma eakaaslaste seas võitlevad? 

Teismeliste kultuuris sotsiaalse normi paika panemine kipub olema tige: on grupist välja heitmist, lihtsalt reageerimist stiilis „Iuu, mida sa ütlesid just? Miks sa nii räägid?“. Kommentaarides ka reageeritakse, kuigi vähem, kui võiks arvata, sest noored ilmselt kardavad sotsiaalmeedias rünnaku alla sattumist. Kui sa kaitsed ohvrit, siis võid sina olla järgmine rünnaku sihtmärk. Manosfääri rünnakud digimaailmas on päris jõhkrad, sest nad on osavad organiseerumises. Näiteks valitakse välja mingi sisulooja ja siis lendab peale tuhandeid kasutajaid, kes hakkavad teda mõnitama. Sellise rünnaku ohvriks sattumine võib olla psühholoogiliselt väga keeruline ja võib noorele inimesele mõjuda hävitavalt. 

Sa mainisid eraldavat sanktsioneerimist, mis on mingil määral laiem ühiskondlik tendents, kui mõelda erinevatele tühistamisjuhtumitele. Kui paljud noored tajuvad neid protsesse ja kui nad on midagi kohatut välja öelnud, siis löövad käega, sest arvavad, et nad on niikuinii juba välja heidetud, et lunastust ei paku keegi? 

Oluline on see, kas noored näevad üldse kuskil olukorda, kus inimene ütleb, et oi, ma ei teadnud seda perspektiivi, ma olen oma arvamust muutnud ja vabandan. Mulle tundub, et neid kohti pole. See on ülioluline mikrosituatsioon, mis õpetab inimesele vabandamist ja üldist vormelit ütlemaks, et ma ei arva enam niimoodi. Kui seda teeb ainult üks inimene, siis ta on imelik. Kui seda teevad paljud, siis kujuneb see sotsiaalseks normiks. Üks asi, mis kaitseb inimesi vandenõuteooriate ja valeinfo eest, on intellektuaalne tagasihoidlikkus. See on võime päriselt tunnistada endale ja teistele, et äkki ma ei teagi kõike.

See on paindlikkus mõtlemises, et sa ei ole kinni kategoorilistes seisukohtades, vaid oled avatud sellele, et äkki oled asjast valesti aru saanud. Vanemad saavad seda oma lastega harjutada ja jälgida, kas nad on valmis taganema oma sõnadest, kui nad on ise eksinud. 

Üks asi, mis kaitseb inimesi vandenõuteooriate ja valeinfo eest, on intellektuaalne tagasihoidlikkus. See on võime päriselt tunnistada endale ja teistele, et äkki ma ei teagi kõike.

Mida sa soovitaksid nendele noorsootöötajatele, kes soovivad igal juhul vältida, et noored satuksid radikaliseerumislõksu? Milline on parim ennetustegevus? 

Mina usun sellesse, et kui inimene teab, kuidas miski toimib, siis ta näeb läbi, kui temaga üritatakse manipuleerida. Aitab videote koos vaatamine ja tükkideks lahti võtmine: milline on video montaaž, milline muusika, kus paikneb kaamera ja miks. Siis muutub inimene teravapilguliseks, kui ta näeb palja ülakehaga manosisuloojat kuskil taskuhäälingu mikrofoni ees alt üles filmituna rääkimas sellest, kuidas naised on kõiges süüdi. 

Noortega tasub rääkida ka laiemalt soorollidest: mida neile on õpetatud lapsena, mida nad tohivad või ei tohi teha tüdruku-poisina, kutsuda noori üles mõtlema nendele hetkedele, kus nad on pidanud tajuma ebaõiglust. Sageli, kui sa küsid, kas see on geneetiliselt ette kirjutatud, et poisid ei tohi nutta, hakatakse arutama, miks see nii on. Kas neil pole siis pisarakanaleid? Need võivad olla lõbusad ja silmiavavad vestlused. 

Mida tuleks aga radikaliseerumisriskis noortega tegelemisel igal juhul vältida, et nad ei satuks sinna jäneseurgu? 

Ei tohi öelda, et sa oled loll. See tuleb bumerangiefektina tagasi. Samuti ei maksa eeldada, et liikumine ühest maailmavaatest ja väärtusmaailmast teise toimub lihtsalt.