Me peame rääkima radikaliseerumisest 

Kui seda Mihuse numbrit planeerima asusin, oli just välja tulnud Netflixi lühiseriaal „Adolescence“. Ühismeedia täitus peagi postitustega, mille autoriteks olid ärevuses täiskasvanud vaatajad, kes olid sarjas nähtust šokeeritud: igati normaalsest perest pärit alaealine noormees sooritab võika kuriteo. Tal pole mitte mingisugust varasemat kokkupuudet politseiga, ta ei liigu ringi kahtlases seltskonnas, ta pole ka räige koolikiusamise ohver. Tema teo motiivid hakkavad paljastuma alles ühismeediapostituste alla jäetud kommentaaridest ja emoji’dest. Selgub, et tableti kujutis ei ole lihtsalt tableti kujutis ning et ubade sümbol võib viidata radikaalse ideoloogia omaksvõtule. „Adolescence“ on väga hästi jutustatud lugu sellest, kuidas radikaliseerumine võib märkamatult toimuda turvalises keskkonnas. Lisaks muutis see sari harjumuspärast kuvandit radikaliseerunud isikust – moslemiterroristi asendas süütu poisiklutt. 

Sarja näitamisele järgnenud paari kuu jooksul on radikaliseerumine leidnud Eestis laia kõlapinda. Sellest on räägitud televisioonis, ajalehtedes, taskuhäälingutes ja kõige krooniks muidugi KAPO aastaraamatus, mis tõestab, et noorte meeste radikaliseerumine on kogu täiega jõudnud ka Eestisse. Meil on näiteid neonatslikesse terroriühendustesse kuulunud noortest, isehakanud pedofiiliküttidest, manosfääri juhtfiguuri Andrew Tate’i jüngritest, rääkimata radikaliseerumise nii-öelda pehmematest vormidest, mis politsei ega ajakirjanduse huviorbiiti enamasti ei satu, kuid millest annavad aimu näiteks rakendusuuringud. 

Niisiis oleme Mihusega üritanud tohutu kiirusega jaamast väljunud radikalismirongile hüpata, et kasvatada noortevaldkonnas tegutsejate seas mõistmist, millega on üldse tegu, miks me peame sellest rääkima ja kuidas noorsootöö saaks aidata radikaliseerumise tendentse pidurdada. Radikaliseerumisest kõnelemise vajadusest annab märku ka värske koalitsioonileping, kus noortepoliitikat puudutavas osas tuuakse eraldi välja vajadus pöörata tähelepanu radikaliseerumisega seotud riskidele.

Alustuseks tuleb muidugi tõdeda, et mingit hõbekuuli või imerohtu äärmusluse ohjeldamiseks ei leidu. Tunduvalt lihtsam on seda ennetada, kui hiljem tagajärgedega tegeleda. Noorsootöö laiemas mõttes ongi üks suur ennetustegevus, mida toob Mihusele antud intervjuus välja ka meediauurija Maria Murumaa-Mengel, kes kritiseerib valitsuse otsust noorsootöö valdkonna rahastamist märgatavalt vähendada. Eestis kanda kinnitava radikalismilohe taltsutamine eeldaks just vastupidist. 

Radikaliseerumisest kõnelemise vajadusest annab märku ka värske koalitsioonileping, kus noortepoliitikat puudutavas osas tuuakse eraldi välja vajadus pöörata tähelepanu radikaliseerumisega seotud riskidele.

Intervjuust selgub ka, et tänapäeval on muutunud ennekõike radikaliseerumise teine etapp ehk mõttekaaslaste leidmine, mida digivahendid on tunduvalt lihtsustanud. See protsess toimub keskkondades, nagu 4chan ja Discord. Kaie Pranno arutleb, mida peaksid noorsootöötajad ette võtma olukorras, kus digitaalset noorsootööd tehakse platvormidel, mida noored ise ei kasuta, samal ajal kui manosfääri kogukonnad koonduvad seal, kus üldjuhul puuduvad noorsootöötajad. Pranno artiklist leiab mitu kasulikku nõuannet, kuidas noortevaldkonnas tegutsejad saaksid ühismeedias toimuvat mõjutada. 

Edasi läheme mööda jäneseurgu järjest sügavamale. Kaarel Lott teeb ülevaate, kuidas noormehi sotsiaalmeedias radikaliseeritakse (vihje: jutt algab jõusaalist või raha teenimisest). Mari-Liis Korkus pani aga Mihuse tarbeks kokku lühikese manosfääri leksikoni, mis koosneb nii väljenditest kui ka tujukujudest, millega antakse edasi tihti vägagi radikaalset maailmavaadet. Printige välja või õppige pähe! Ja pidage meeles, et need väljendid muutuvad pidevalt. Prokuratuuris radikaliseerumisjuhtumitega kokkupuutuv Jana Laht-Ventmann esitab oma artiklis katked intervjuust ühe noormehega, kes on radikaliseerumise allakäiguspiraali ise läbi teinud. See on eluline õppematerjal, mis näitlikustab, kui kiiresti ja sujuvalt võib jäneseurgu kukkumine toimuda. 

Kuigi imerohtu radikaliseerumise vastu sellest ajakirjanumbrist ei leia, käsitletakse mitmes artiklis siiski võimalikke sekkumispunkte. Pikka aega veebipolitseinikuna töötanud Maarja Punak tõdeb, et oluline abi võib olla mikrosekkumistest. Näiteks tuleks kindlasti reageerida, kui mõni noor esineb radikaalse seisukohaga, isegi kui see on esitatud huumorikastmes. Huumori kaudu üritatakse radikaalseid seisukohti normaliseerida. 

Maarja Tinn toob oma artiklis aga välja, kuidas noored sooviksid keeruliste teemade üle rohkem arutleda, kuid niigi tihedas kooliprogrammis pole selleks ei aega ega kohta. Aruteluruumi pakkumine võiks olla miski, kus noorsootöö saaks appi tulla, et näiteks soo ja seksuaalsuse teemadel vestlusi pidada. Vajadust selliste diskussioonide järele kinnitab ka Geter Ehrenpreis, kelle artikkel väärib siinkohal eraldi tsiteerimist: „Kui noored kuulevad lugusid ja vaatenurki, mis erinevad nende enda kogemustest, osalevad aruteludes ning avastavad, mis neid ühendab, arenevad empaatiavõime ja mõistmine […] See on aga ohtlik igale ideoloogiale, mis tugineb inimese dehumaniseerimisele.“ 

Süsteemsematest lahendustest rääkides tutvustab Snezana Stoljarova esmalt riskioludes elavatele noortele mõeldud SPIN-programmi, kus eluoskuste õpe on sujuvalt ühendatud jalgpallitrenniga. Selline kombinatsioon on aidanud paljudel noortel õppida suhtlema, oma emotsioone kontrollima, teistega arvestama ja eesmärke saavutama. See võiks olla üks valem, mis aitab noortel manosfääri küüsist pääseda. 

Heidi Maiberg jagab aga välismaalt kogutud tõenduspõhiseid näpunäiteid äärmusluse ohjeldamiseks. Näiteks kirjeldab ta, kuidas üks Austria mobiilne noorsootöötaja päästis rändetaustaga noormehe, kes jättis noorsootöötaja pingutuste tulemusena soiku plaani minna Süüriasse sõdima. Kuidas ta seda tegi? Olles selle noore jaoks kohal ja luues juba varakult usaldusliku suhte, nii et noorsootöötajast sai isik, kellega olulisi otsuseid arutada. Kohalolu väärtust rõhutab ka Tallinna mobiilse noorsootöö peaspetsialist Aleksei Jefimov, kes mõtiskleb, mismoodi mobiilse noorsootöö põhimõtteid võiks digitaalses noorsootöös radikaliseerumise ohjeldamiseks rakendada. 

Noorsootöö on jätkuvalt parim ennetusmeede radikaliseerumise vastu. Uued riskid eeldavad aga valdkonna ennetuspotentsiaali täiel määral rakendamist.

Viimaks viskame õhku küsimuse, kas manosfääri mõjusfääri nõrgestaks see, kui hariduses ja noorsootöös leiduks rohkem mehi. Selle numbri artiklitest leiab sellele küsimusele erinevaid vastuseid. Kauri Kaljuste tõdeb, et meessoost positiivseid eeskujusid noorte eludes küll napib, aga nende arvukuse suurendamiseks pole iseenesest tarvis rohkem mehi noorsootöösse. Maria Murumaa-Mengel tahaks aga näha rohkem mehi, kes mudeldavad meheks olemist ja meestevahelist sõprust teisiti. Alustada võiks sellest, et ka poisid võivad olla kurvad, nutta või üksteist kallistada. Sest kui me ei lase neil olla kurvad, moondub kurbus vihaks ja see loob soodsa pinnase radikaliseerumiseks. Noorsootöö on jätkuvalt parim ennetusmeede radikaliseerumise vastu. Uued riskid eeldavad aga valdkonna ennetuspotentsiaali täiel määral rakendamist.

Kuna radikalismioht on tõsine ja teema samas keeruline, siis leidke saabuval suve- ja puhkuseperioodil see aeg, et käesolev Mihuse number läbi töötada. Meil on vaja noorsootöötajaid, kes oskavad lisaks tõhusale ennetustööle ka radikalismi esmaseid sümptomeid ära tunda ning õigel ajal ja asjatundlikult sekkuda.