Mehed noorsootöös – kas vastukaal manosfäärile? 

Noorsootöö Eestis on vähemalt statistiliselt naiste nägu. Kuivõrd on see naiste tegu, mõtiskleb 12 aastat noortevaldkonnas tegutsenud mees.

Kas noorsootöös on vahet, mis soost on noorsootöötaja? Kahjuks on ​​kuidagi kujunenud nii, et hariduses ja noortevaldkonnas töötab meil rohkem naisi kui mehi. 2024. aasta noortepäeval (12. august) pani statistikaamet oma Facebooki lehele üles statistika, kust võis lugeda, et möödunud aasta 1. augusti seisuga oli Eestis 585 noorsootöötajat (st inimest, kelle ametinimetuseks oli töötamise registris märgitud noorsootööjuht, noorsootöötaja, noorsooteenuste või noorsootöö spetsialist). Neist vaid 72 ehk 12 protsenti olid mehed. 

Möödunud aasta 1. augusti seisuga oli Eestis 585 noorsootöötajat (st inimest, kelle ametinimetuseks oli töötamise registris märgitud noorsootööjuht, noorsootöötaja, noorsooteenuste või noorsootöö spetsialist). Neist vaid 72 ehk 12 protsenti olid mehed. 

Millest see on tingitud, seda on keeruline öelda, sest kiirelt otsides ma ei leidnud, et töötajate soolist jaotust uuritud oleks. Ise pakuksin välja kaks põhjust. Esimene neist peegeldab ühiskonnas levinud arvamust noorsootööst ja tööst hariduses üldiselt – mingil ajal kujunes see justkui „naiste tööks“. Olen ise samuti kuulnud mitme mehe käest küsimust, kas ma päris tööd ei ole mõelnud teha. Justkui oleks järgmise põlvkonna tuleviku toetamine vähem vastutusrikas ja nõudlik kui näiteks ehitusel töötamine. Teine põhjus, mille pärast olen näinud valdkonnast lahkumas nii häid mehi kui ka naisi, seostub valdkonna väärtustamise ja palganumbriga. Kui töö ei võimalda enam perele pakkuda nii palju, kui tahaks, siis peab tegema karme karjäärivalikuid. 

Miks on vaja meessoost positiivseid eeskujusid? 

Aga kas sugu mõjutab ka töö kvaliteeti? Oma rohkem kui kaheteistkümne noortevaldkonnas veedetud aasta jooksul olen ma kokku puutunud väga paljude toredate noorsootöötajatega, nii naiste kui ka meestega. Kui keegi minult küsib, kas neil on (soopõhiselt) kuidagi vahet, siis iga rakk minus tahaks karjuda „Ei!“. Professionaalses vaates ei olegi. Töö tegemise tase ja oskus ei sõltu kuidagi kromosoomidest. 

Kui aga rääkida laiemast pildist, siis suurim soopõhine vahe tuleb välja ​​positiivsetest eeskujudest. Ma ei taha siinkohal väita, et naissoost eeskujud poleks olulised. Lihtsalt haridussüsteemis (ja siin all mõtlen ma ka noorsootööd) ​​kipub naissoost eeskujusid olema rohkem. Kõige tähtsam on see just riskirühma noorte puhul, kellel kipub täiskasvanud positiivseid eeskujusid elus vähem olema. Noore inimese arengu jaoks on oluline saada positiivset tähelepanu, mõistmist ja hoolimist nii mees- kui ka naissoost täiskasvanutelt.

Noore inimese arengu jaoks on oluline saada positiivset tähelepanu, mõistmist ja hoolimist nii mees- kui ka naissoost täiskasvanutelt.

Kui aga peres jääb ühe või mõlema vanema tähelepanust vajaka, hakkab noor otsima seda mujalt. Nii võib juhtuda, et kuuluvustunnet ja tähelepanu hakatakse saama seltskondadest, kelle käitumine läheb ühiskonnas kehtivate normidega vastuollu, suurendades nõnda noore hälbekäitumise riski. Siinkohal ongi oluline, et noore ümber leiduks mõlemast soost eeskujusid, kes suudavad peale kõige muu ka oma käitumise ja hoiakutega toetada temas selliste väärtushinnangute väljakujunemist, mida me ühiskonna ja rahvusena tähtsaks peame. 

Kuidas olla noorte jaoks olemas? 

Eks kohati ole ka noormeestel võib-olla lihtsam ​​mõningatest muredest rääkida just meessoost noorsootöötajaga. Olen saanud toetada noormehi, kui nad tulevad küsima, kuidas saada hakkama, kui tüdruksõber sind enam ei armasta, või hoopiski andnud nõu, kuidas tegutseda, kui soovid neiut välja kutsuda. Niisamuti olen arutanud noormeestega õppeedukuse parandamise võimaluste üle ning mõelnud kaasa, kui vahel tundub, et mitte miski ei õnnestu ja kogu maailm on sinu vastu. Aga teisalt ei saa ma öelda, et minu juurde ka neiud oma erinevate probleemidega ei julgeks tulla. Võimalik, et see on samamoodi tingitud mainitud positiivsete eeskujude nappusest ning mõistmisest, et siin on täiskasvanu, kes noori päriselt kuulab ja keda nende mured huvitavad. 

Aga kuidas teha nii, et neid positiivseid meessoost eeskujusid meie noorte eludesse rohkem tekiks? Kas selleks on vaja rohkem meessoost noorsootöötajaid? Iseenesest ei ole. Tegelikult oleks meil vaja ​​tulusamat ennetustööd ja tööd lastevanematega. Meil oleks tarvis välja mõelda, kuidas pakkuda noortele lastevanematele tuge, et nad saaks ja teaks, kuidas olla oma laste eludes rohkem kohal. Aga seni, kuni me ei suuda piisavalt nendeni jõuda, peame lootma, et noorsootöötajad ​​aitavad tänapäeva noortel areneda, nii et neist kasvaks põlvkond, kes suudab ise tulevikus oma lastele eeskuju pakkuda. 

Me kõik võiksime, olenemata ametist, proovida olla positiivsed täiskasvanud meid ümbritsevate inimeste elus. 

Aga mida teha kõigi Andrew Tate’ide, Dana White’ide ja ülejäänud manosisuloojatega? Mida saavad (meessoost) noorsootöötajad sellele vastu pakkuda? Ega vist muud väga ei olegi kui juba mainitud ​​positiivne eeskuju. Kui meil on ühel pool isikud, kes räägivad noortele meestele, kuidas meheks olemise, edukuse ja autoriteedi mõõdupuu on see, kui palju sul on raha ja naisi, ning seda kõike saadab agressiivsus, siis on vaja vastukaaluks kedagi, kes suudab aidata noorel mõista, et õnn ja enesega rahulolu tulevad kuskilt mujalt, mitte teiste arvamusest. Samuti tuleb noortele selgitada, et autoritaarsus ja autoriteet on eri asjad – teiste austust ei võideta hirmuga. Peale autoriteedi ja austuse temaatika tuleks noortega rohkem rääkida meeste vaimsest tervisest ning suhete loomisest vastassugupoolega. 

Kuid lõppude lõpuks pole vahet, mis soost on noorsootöötaja, õpetaja, naaber või mõni muu täiskasvanu noore elus. Peaasi, et on keegi, kes teda kuulab, püüab mõista ja aitab tal mõtestada tema ümber toimuvat.