Mikrosekkumistega radikalismi vastu 

Me ei küsi, kas Eestis toimub koolitulistamine, vaid seda, millal ja kus see juhtub. Kui riik jätab reageerimata olukorrale, kus pedagoogid paluvad abi seoses noorega, kes suunab õpetajate poole oma sõrmedest moodustatud relvi ja hüüab „piu-piu“, siis me avame ukse kurjusele. 

Noore elu juurde käibki piiride katsetamine, iseenda väärtuste otsimine ja oma koha leidmine. Iga üksik väljaütlemine või tegu ei tähenda seda, et tegemist oleks väljakujunenud maailmavaatega. Mina tegin põhikoolis vitraažkleepsu, millele kirjutasin „kapitalism“ ja „demokraatia“. See pidi mulle meenutama, et kapitalism on demokraatia surm. Miks ma toona teemat nii hinge võtsin, ei mäletagi enam. 

Mõni aeg tagasi puutusin kokku ühe kooliga, kus gümnaasiumiõpilane saadeti koduõppele, sest ta lubas oma klassikaaslased tappa. Pärast koduõppele suunamist säilis tema klassikaaslaste ja koolipere seas hirm, et õpilase naastes midagi ei muutu. Vabandamine ei tee korduvaid ähvardusi olematuks, tegemist polnud ju rumala või halvasti väljakukkunud naljaga. Olukorra muutmiseks on vaja teha enamat. 

Ohumärkidele tuleb reageerida 

Meieni jõuab sotsiaalvõrgustikest üha enam teateid juhtumite kohta, kus keegi on lubanud minna kooli relvaga, rääkinud noast oma koolikotis või jaganud relvaga pilti. Seni oleme jõudnud reageerida õigel ajal. Soome kolleegid on jaganud õppetunde seoses koolitulistamistega ja teinud süsteemseid muudatusi. Meil on juhised, et osata märgata, kuid meie riigis pole piisavalt panustatud koolide tugivõrgustikku ja psühholoogilise abi kättesaadavusse, et päriselt sekkuda. Muide, vaimse tervise muredega inimeste osakaal on ühiskonnas ja radikaalsetes gruppides samasugune. Psühholoogiline abi on eriti oluline elumuutvate sündmuste korral, mis võivad anda tõuke radikaliseerumiseks. Samuti on vaja toetada noorte huviharidust ja peresid tervikuna, sest noor, kellel pole pärast kooli midagi teha ning keda kodus keegi ei oota, on nõus liituma iga rühmaga, kes annab talle eesmärgi, eneseteostusvõimaluse ja tunnustuse. 

Käisin eelmisel aastal Indias terrorismiteemalisel konverentsil. Kohalikud politseinikud rääkisid seal radikaliseerimistaktikatest piiriäärsetel aladel, kus noorte mõjutamiseks piisab telefoni kinkimisest koos lubadusega vaesusest pääseda. Neile söödetakse informatsiooni, mida nad ei oska ega saa mitte kuskilt järele kontrollida, mistap seda võetakse tõena. Ja võib-olla polegi vaja päriselt uskuda, vaid lihtsalt minna kaasa lootuses, et elu muutub paremaks. 

Meieni jõuab sotsiaalvõrgustikest üha enam teateid juhtumite kohta, kus keegi on lubanud minna kooli relvaga, rääkinud noast oma koolikotis või jaganud relvaga pilti.

Meie noored ei vaevle infopuuduses. Kes soovib, leiab igasugust teavet nii veebist kui ka raamatukogust paberkujul. Omaette küsimus on see, kui teadlikult selliseid infootsinguid tehakse. Seetõttu ma ka teadlikult ei jaga radikaalsete gruppide nimetusi. Meediapädevust ei tohi alahinnata, sest kui süvenetakse mingisse teemasse allikate usaldusväärsust kontrollimata, on suur tõenäosus sattuda materjalidele, mis konkreetseid rühmi ülistavad, kust on võimalik leida eeskujusid ja kontaktandmeid. Harry Potteri või mõne superstaari fänlust me üldjuhul ohtlikuks ei pea, kuid Hitleri ja Breivikuga on teised lood. 

Anders Breivik tappis 2011. aastal 77 inimest, neist enamiku Utøya saare noortelaagris. Oma manifestis kasutab ta ühte Napoleoni tsitaati: „He who saves his country, violates no law“. Seda on korranud El Salvadori president Nayib Bukele ja sel aastal tegi seda ka USA president Donald Trump. See on paremäärmuslaste jaoks sama oluline lause kui sümbol 88 või „Heil Hitler“. See lause ise ei tapa kedagi, kuid need, kes seda kasutavad, leiavad selles õigustust oma tegudele ja seega tasub seda märgata. 

Osalesin üritusel, kus ühe ettekande ajal anti noortele võimalus lisada sõnapilve teemaga seonduvaid märksõnu. Keegi kirjutas sinna Hitler. Kuna ettekandjad selle kohta midagi ei öelnud, siis ma sekkusin. Kui me ise ei sea ootuseid ja piire, siis siit edasi on juba väga libe tee. Neid koole, kus on mure seoses noortega, kes ülistavad Hitlerit ja tema tegusid, ei ole üks ega kaks. Enamik nendest noortest teevad seda tähelepanu ja piiride kompamise eesmärgil, kuid olen näinud ka kodutöid, millele on alla kirjutatud Hitleri mõtteid, mis tekitavad õpetajates hirmu. 

Noor, kellel pole pärast kooli midagi teha ning keda kodus keegi ei oota, on nõus liituma iga rühmaga, kes annab talle eesmärgi, eneseteostusvõimaluse ja tunnustuse. 

Keelamise asemel on vaja vestluskohti 

Me ei saa kaotada seda jäneseurgu, kuhu noored infot otsides kaevuvad. Üsna keeruline on kaotada ka kõlakoda, milles noorte uskumusi tunnustatakse, kus noored tunnevad ühtekuuluvust. Euroopas käivad politseinikud aeg-ajalt näiteks mošeedes avalikelt raamaturiiulitelt eemaldamas radikaalse sisuga teoseid, mille puhul on enne ka selgitatud, miks see raamat siia ei sobi. Vahel pannakse kinni vihkamist propageerivaid kogukondi koondavaid veebikeskkondi, nagu Stormfront. See aga on aeglane järeltegevus. Stormfrondi liikmed jõudsid aastatega uhkelt oma foorumis rääkida enam kui sajast mõrvast, mille nad toime panid. Eestis on radikaalseid gruppe üsna vähe. Pigem teevad muret noored, kes võivad radikaliseeruda sotsiaalmeedias nähtu tõttu. Kui politsei valib piiripealse noorega tegelemiseks vale lähenemise, siis võib tulemuseks olla see, et tema vägivallategudeni viivat radikaliseerumist hoopis kiirendatakse.

Sotsiaalmeediast eemaldatakse vägivalda õhutavaid materjale, kuid üha enam riike panustavad sellele, et sotsiaalmeedias oleks koht, kus noored, kes soovivad rääkida radikaalsust puudutavatel teemadel, saaksid seda teha anonüümselt. Ka nendega vestlejad on anonüümsed, sest sageli nende algatustega seotud inimesi ähvardatakse, nende töökohtades vandaalitsetakse. 

Kui politsei valib piiripealse noorega tegelemiseks vale lähenemise, siis võib tulemuseks olla see, et tema vägivallategudeni viivat radikaliseerumist hoopis kiirendatakse.

Sotsiaalmeedia pakub meile võimalust tuua inimesi üksteisele lähemale. Me ei suuda eriti mõjutada neid noori, kes juba on leidnud endale kogukonna samasuguste äärmuslike vaadetega inimeste näol. Kuid me saame mõjutada neid noori, kes alles kalduvad sinna suunda, näiteks panna nad kontrollima väiteid, millele noored oma väärtusmaailma luues tuginevad. Kui keegi jagab sõnumit, et varasemad peretraditsioonid, kus mees töötas ja naine oli koduperenaine, toimisid hästi, sest lahutuste arv oli väike, saab seda inimest alati viia kommentaarides kurssi tolleaegsete seadustega, mis puudutasid lahutust või vara omamise õigust või naiste võimalust avada pangakonto ja omandada haridust. Sellised mikrosekkumised näitavad ka mündi teist külge just selle teema juures, kus seda on vaja näidata. Kui keegi aga postitab pilte relvadega või kurvastab, et pommimehed Austrias Taylor Swifti kontserdil kaost ei saanud külvata, siis palun andke sellest noorest teada veebipolitseinikele, kes info õigetele spetsialistidele edastavad. 

Kus on pehmete väärtustega meessisuloojad? 

Meil on sotsiaalmeedias ja taskuhäälingute maailmas puudu meestest, kelle suhted oma pere ja lähedastega on täis empaatiat ja hoolivust ning kes nendel teemadel sõna võtaksid. Neid mehi on meie seas palju, kuid nad ei paista muu massi hulgast välja. Välismaalt võib üht-teist leida. Meenub üks mees, kes tegi konto nendele noortele, kellel endal ei ole enam isa, kuid kes vajaksid nõuandeid, mida isad tavaliselt jagavad. Sellest sai tõeline hitt nii poiste kui ka tüdrukute seas. 

Meil on sotsiaalmeedias ja taskuhäälingute maailmas puudu meestest, kelle suhted oma pere ja lähedastega on täis empaatiat ja hoolivust ning kes nendel teemadel sõna võtaksid.

Samuti on isasid ja psühholooge, kes jagavad õppetunde seoses suhete, üksteisemõistmise ja vaimse tervisega. Mõni noor ütleks, et need on ju beetamehed. Võib-olla ongi vaja alfamehel troonilt alla astuda ja kuulata, mida räägivad need mehed, kes on kahepoolselt õnnelikes suhetes. Kuidas aga piisavalt hästi konkureerida Andrew Tate’i ja tema sportautode laviiniga, on juba teema, kus sotsiaalmeedia hingeelu tundjad saaksid ehk appi tulla. Seni saame oma jagamiste ja pöidlamärkidega anda jõudu neile kontodele ja postitustele, mis päriselt on lugemist väärt. Samuti saame soovitada sotsiaalmeedias filme, sarju, raamatuid, milles on midagi õpetlikku. Aitame viia noorteni seda sisu, mis neid positiivselt võiks mõjutada. Mida rohkem noori on meie ühises inforuumis, seda varem suudame märgata kõrvalekaldeid ja muutusi.