Mis oleks, kui … prooviksime mõista? 

Tänapäeva globaliseeruvas maailmas, kus inimesed liiguvad vabalt üle riigipiiride, on kultuuridevaheline õppimine oluline, et luua avatud ja tolerantne ühiskond. Ehkki mitmekesised kogukonnad pakuvad rohkelt võimalusi, toob see kaasa ka uusi muresid, sealhulgas radikaliseerumise riski noorte seas. 

Kui noored tunnevad, et nad on ühiskonnast eraldatud ega kuulu kuhugi, muutuvad nad haavatavaks. Radikaliseerumine toitub isoleeritusest ja radikaalsed ideoloogiad pakuvad vastukaaluks nähtamatusele ja tõrjutusele midagi väga konkreetset: tugeva identiteedi ja lihtsa seletuse, kelle süü see kõik on. Radikaliseerumine aga ei sünni ainult sellest, et noored on üksi – see sünnib ka hirmust selle ees, mida ei mõisteta. Hirm kõige võõra ees kasvab siis, kui puudub mõistmine ja kokkupuude erinevuste ja erinevate kultuuritaustadega. 

Hirm kõige võõra ees kasvab siis, kui puudub mõistmine ja kokkupuude erinevuste ja erinevate kultuuritaustadega. 

Vastumürk ksenofoobiale ja vihale 

Tänapäeva noored ei koge elu ainult enda lähiümbruses, vaid puutuvad kokku ka narratiividega – sihilikult kujundatud, võimendatud ja algoritmide kaudu serveeritud lugudega, mis toituvad konfliktist. Hirm võõra ees ei tulene üksnes kontakti puudusest, vaid seda luuakse ja kinnistatakse ka meedia kaudu, mida noored iga päev tarbivad. Kui noor juba tunneb, et teda ei mõisteta või koheldakse ebaõiglaselt, hakkab sotsiaalmeedia algoritm talle järjest rohkem näitama just sellist sisu, mis neid tundeid kinnitab ja võimendab – äärmuslikke ja hirmu õhutavaid sõnumeid. 

Kultuuridevaheline õppimine pakub sellele vastumürki. See aitab noorel kujundada mitmekihilise ja paindliku identiteedi – sellise, mis ei põhine vaenul, vaid mõistmisel. Noort, kes on päriselt kogenud kultuurilist mitmekesisust, mitte lihtsalt seda pealt vaadanud, vaid sellesse sukeldunud, on palju raskem radikaliseerida. Sest kui sa oled kellegagi koos lõunat söönud, tema muusika saatel tantsinud ja tema naljade peale naernud, siis on raske teda pidada vaenlaseks. 

Kui sa oled kellegagi koos lõunat söönud, tema muusika saatel tantsinud ja tema naljade peale naernud, siis on raske teda pidada vaenlaseks. 

Kui noored kuulevad lugusid ja vaatenurki, mis erinevad nende enda kogemustest, osalevad aruteludes ning avastavad, mis neid ühendab, arenevad empaatiavõime ja mõistmine. See kogemus mitte ainult ei aita noorel mõista teisi kultuure, vaid olla teadlikum omaenda eelarvamustest ning läheneda kriitilisemalt sellele, kuidas meedia ja sotsiaalmeedia stereotüüpe ja polariseerivaid maailmavaateid esitlevad. See on aga ohtlik igale ideoloogiale, mis tugineb inimese dehumaniseerimisele. 

Kõik algab turvalisest keskkonnast 

Noorsootöö on mõeldud kõigile noortele olenemata nende taustast. Kui sageli aga mõeldakse sellele, kas noorsootöö on ikka kõigile kättesaadav? Ma ei pea silmas, kas igaüks võib uksest sisse astuda, vaid seda, kas kõigil on turvaline osaleda. Noored võivad olla pelglikud või tõrjuvad nende suhtes, kes on neist erinevad, ning seda ka oma käitumisega välja näidata. Lisaks kordavad noored kodust või ühiskonnast kuuldud rassistlikke või diskrimineerivaid nalju, mis võivad olla kellegi jaoks valusad või solvavad. Noorsootöö roll on selgitada sõnade tähendust, vaadata stereotüüpide taha ning aidata noortel nii tegusid kui ka sõnu mõtestada ja analüüsida, luues turvalise keskkonna kõigile noortele. Samuti peab noorsootöö pakkuma ruumi, kus iga noor tunneb, et tema hääl on kuuldud ja temaga arvestatakse, õppides samal ajal arutlema erinevate seisukohtade ja vaadete üle. Kui suudame luua ruumi ausateks ja tihti ka ebamugavateks vestlusteks, siis loome aluse usalduse ja mõistmise tekkimisele. 

Noorsootööst jäävad mõnevõrra välja just need noored, kes seda kõige rohkem vajaksid ja kes juba on tõrjutusriskis. Selle põhjuseks on tihti eelkõige ressursi puudumine – nii oskuste, aja, kui ka inimressursi –, sest töö tõrjutusriskis noortega vajab rohkem kannatlikkust ning ka üks ühele lähenemist. Noorsootöötaja oma hoiakud mängivad siin samamoodi rolli: kui noorsootöötaja näeb ainult reeglite rikkumist, mitte aga käitumise põhjuseid, võib see viia noore edasise tõrjumiseni. Kui noored ei saa kogeda keskkonda, kus arendatakse kriitilist mõtlemist, avatud meelt ja mõistmist erinevuste suhtes, ei kasva neis ka empaatiavõime ega suutlikkus vastu seista negatiivsete narratiivide mõjule. Ilma kultuuridevaheliste kogemusteta ja avatud dialoogita võib viha ja võõrandumine kanduda edasi, luues ühiskonnas uusi lõhesid ja mõistmatust. 

Kui suudame luua ruumi ausateks ja tihti ka ebamugavateks vestlusteks, siis loome aluse usalduse ja mõistmise tekkimisele. 

Iga uus arusaam avab uksi 

Noorsootöö ülesanne on luua tingimused kultuuridevaheliseks suhtlemiseks, mis annab võimalused ühisteks tegevusteks, avastusteks ja lugude jagamiseks. Üks selline platvorm on rahvusvahelised noortevahetused, mis võimaldavad kogeda erinevaid kultuuriruume ja tavasid, luua uusi tutvusi ja saada sõpru kogu eluks. Selle juures on aga oluline eesmärgistatud ja läbimõeldud tegevused, mis toetavad eri perspektiivide loomist, avastusi ning refleksiooni. Kultuuridevaheline õppimine aitab noorel mitte ainult mõista teiste kultuuride eripärasid, vaid ka analüüsida omaenda eelarvamusi ja käitumismalle. Üks suurimaid õppetunde, mis sellega kaasneb, on arusaam, et identiteet ei ole midagi staatilist, vaid on paindlik ja arenev ning muutub pidevalt. 

Need kogemused ja lood ei tohiks jääda ainult ühe projekti või tegevuse raamidesse, vaid neid tuleks jagada ka laiemalt, vastukaaluks konflikte õhutavatele sõnumitele. Selleks võiks olla näiteks noortelt noortele loodud postitused ja videod, kus jagatakse oma kogemusi ja väärtusi, mida kultuuridevaheline õppimine on loonud. Noorsootöötajad ja organisatsioonid peaksid sellise sisu levitamist toetama, et pakkuda negatiivsetele hoiakutele tasakaaluks positiivseid vaatepunkte ja narratiive. 

Kultuuridevaheline õppimine aitab noorel mitte ainult mõista teiste kultuuride eripärasid, vaid ka analüüsida omaenda eelarvamusi ja käitumismalle.

Olen end alati avatud meelega inimeseks pidanud, kuid olen siiski kasvades saanud ühiskonnast kaasa hoiakuid, mis on noortevaldkonnas töötades ümbermõtlemist ja mõtestamist vajanud. Näiteks on mul keeruline olnud mõista erinevaid religioone ja neist tulenevaid vaateid, kuna see ei ole keskkond, mida ise kasvades kogesin. Õpin iga kogemusega, et mõistmine ei tähenda nõustumist, vaid empaatiavõime arendamist. Olles valmis kuulama ja avama end uutele perspektiividele, olen avastanud, et erinevused ei ole takistused, vaid rikkus, mis võimaldab meil kasvada ja areneda. See ei ole alati lihtne, kuid iga uus arusaam avab uksi, mis viivad meid üksteisele lähemale, isegi kui meie maailmavaated ei pruugi ühtida. 

Kultuuridevaheline suhtlemine vajab samasugust mõtestamist ja praktilist harjutamist nagu iga teine oskus. Avatud dialoogid, mis aitavad murda stereotüüpe ja ennetada äärmuslikkust, saavad noorsootöös toimuda ainult siis, kui neis nähakse väärtust.