Mõelgem radikalismist kui nähtamatust viirusest 

Käibearusaamad radikalismist ei peegelda enam mõiste praegust sisu. Radikaalsed seisukohad pakendatakse üldjuhul huumori, enesearengu või finantsnõu formaati, nii et isegi säärase sisu jälgijad ei pruugi märgata, kuidas nende väärtushinnanguid kujundatakse. Abi oleks rohkematest aruteludest turvalises keskkonnas. 

Kui me räägime 2025. aastal Eestis radikaliseerumisest, siis ei mõtle me enamasti terrorirünnakutele ega massitulistamistele. Eestis ei ole toimunud mastaapseid rünnakuid, mida võiks seostada poliitilise või usulise ekstremismiga. Kas see tähendab, et meil pole probleemi? Ei. Radikaliseerumine on muutunud nähtamatumaks – vaiksemaks, hiilivamaks – ja selle mõju ei avaldu pelgalt plahvatuslikult. 

Nagu viirus, mis ajas muteerub, et paremini levida, on ka radikaliseerumine kohandunud. Selleks et juurduda, peab see näima süütu: naljakas meem, inspireeriv tsitaat, „enesearengukursus“ või videoblogi, kus räägitakse „mehelikkusest“ või sellest, „mis maailmas tegelikult toimub“. Just nähtamatus teeb selle eriti ohtlikuks – radikaliseerumine muutub osaks inimese maailmapildist enne, kui keegi märkab, et midagi on valesti.

Just nähtamatus teeb radikaliseerumise eriti ohtlikuks – radikaliseerumine muutub osaks inimese maailmapildist enne, kui keegi märkab, et midagi on valesti. 

Tähelepanumajanduse tingimustes toimib misogüünia sageli ärimudelina. Rohkem tähelepanu saavad need suunamudijad, kes kasutavad šokeerivat keelt, roppusi ja stereotüüpe – sest just see toob enim klikke, jagamisi ja tulu. Klipid, kus räägitakse, kuidas „naised tuleb paika panna“, muutuvad viraalseks. Müüakse särke kirjaga „Real men don’t obey women“ või „Feminism is cancer“ – mitte vaid provokatsiooniks, vaid selleks, et kinnistada mehelikkuse kuvandit, mis eeldab allasurumist ja vaenu. 

Nii normaliseeruvad ohtlikud arusaamad ja juurduvad märkamatult, kasvatades noorte seas vastuvõtlikkust lihtsustatud, vaenulikele maailmavaadetele. 

Sotsiaalmeedia kui uue normaalsuse kujundaja 

Mõttekoja Praxis ja Tartu Ülikooli teadlaste koostöös valminud uuring[1] näitas, et Eesti noored puutuvad iga päev kokku misogüünsete, rassistlike ja ksenofoobsete sõnumitega sotsiaalmeedias. Need sõnumid pakuvad lihtsustatud, tugevalt laetud vastuseid keerulistele küsimustele ning levivad eriti kiiresti tänu sotsiaalmeedialoogikale, mis eelistab emotsionaalselt laetud ja polariseerivat sisu. 

Nii kujunevad infomullid ja murdunud avalikkused – killustunud aruteluruumid, kus eri ühiskonnarühmad tarbivad väga erinevat infot ega puutu kokku üksteise seisukohtadega. Selle tulemusel kaob ühine arusaam alusfaktidest ja usaldusväärsetest allikatest ning ühiskondlik dialoog muutub peaaegu võimatuks. 

Noored usuvad, et vaenulik sisu mõjutab kedagi teist, mitte neid endid. 20aastased pidasid mõjutatavamaks 17aastaseid, need omakorda 12aastaseid – pea kõik oli veendunud, et mina olen immuunne.

Meie uuringus tuli selgelt esile ka niinimetatud kolmanda isiku efekt: noored usuvad, et vaenulik sisu mõjutab kedagi teist, mitte neid endid. 20aastased pidasid mõjutatavamaks 17aastaseid, need omakorda 12aastaseid – pea kõik oli veendunud, et mina olen immuunne. Tegelikkuses mõjutab sisu meid kõiki, eriti siis, kui me seda ise ei märka. Täiskasvanud pole siin erand. 

Eriliselt haavatavad on noored, kel puudub kuuluvustunne ehk koht ühiskonnas. Autokraatlikud sõnumid ja lihtsustatud vaenlased (nt feministid, liberaalid) pakuvad tunnetatud tühimikule selget vormi. Kuuluvustunne on inimese üks põhivajadusi ning selle puudus ei sõltu sotsiaalmajanduslikust taustast: see võib tabada nii majanduslikult haavatavaid kui ka näiliselt privilegeerituid. 

Seega ei ole sotsiaalmeedia enam lihtsalt infoallikas, vaid toimib nagu iga sõltuvust tekitav harjumus, mis vajab aina tugevamaid emotsionaalseid doose, et oma mõju säilitada. Just nii kujundab see märkamatult noorte väärtushinnanguid, arusaamu ja hoiakuid. 

Sotsiaalmeedia pole enam lihtsalt infoallikas, vaid toimib nagu iga sõltuvust tekitav harjumus, mis vajab aina tugevamaid emotsionaalseid doose, et oma mõju säilitada.

Hariduse roll: selgus, süsteemsus ja pädevused 

Viidatud uuringus[1] toodi esile, et noored ootavad hariduselt enamat. Õpetaja – aga ka iga noortega töötav täiskasvanu – peaks aitama noortel mõista ühiskondlikke protsesse ning arendama oskusi, mis aitavad neil meediastunud maailmas toime tulla. Nimetati näiteks võimet eristada infot väärinfost ja märgata soolisi stereotüüpe. Paraku tajuvad noored ise, et haridussüsteem on sageli aeglane, killustunud ja selle mõju seetõttu juhuslik. 

Küsimus ei ole pelgalt teadmiste edastamises, vaid selles, millist inimest me haridusega kujundame. Kas valmistame noori ette kiiresti muutuval tööturul toimetulekuks? Või soovime, et neist sirguks empaatilised, kaasamõtlevad ja vastutustundlikud kodanikud? 

ICCS 2022 andmetel on Eesti noorte kodanikuteadmised küll head, kuid oskus neid teadmisi ühiskondlikus elus rakendada vajab veel arendamist. Üks radikaliseerumise alussõnum – olgu see manosfääris või uusvaimsuse liikumistes – on üleskutse eemalduda ühiskonnast ja seista üksnes enda eest. Kõike muud, näiteks inimesi ja keskkonda kujutatakse ressursina, mida kasutada isiklikuks hüvanguks. Selle võõrandumise vastu aitab ühiskond, mis teadlikult kujundab kogukonna- ja vastutustunnet – hariduse, noorsootöö ja muude toetavate valdkondade kaudu. 

Noored ise mainisid uuringus, et koolis ei ole alati piisavalt ruumi aruteludeks. Seega peame looma õppimisruume, kus saab arutada, vaielda, küsida.

Seetõttu tuleb senisest teadlikumalt panustada pädevustesse, mida arendatakse peamiselt sotsiaalainetes: väärtuspädevus (õiglus, võrdsus, inimõigused), kodanikupädevus (demokraatias osalemine, argumenteerimine), digipädevus (kriitiline meediatarbimine) ja suhtluspädevus (koostöö, kuulamine, eneseväljendus). Need oskused ei teki iseenesest. Nende õpetamine eeldab süsteemset lähenemist ning õpetajate, noorsootöötajate ja treenerite koolitamist. Noored ise mainisid uuringus, et koolis ei ole alati piisavalt ruumi aruteludeks. Seega peame looma õppimisruume, kus saab arutada, vaielda, küsida. Selleks peab õpetama ka arutlemise tehnikaid: mis on argument, mis on tõestus, kuidas vältida demagoogiat. Arutelud vajavad turvalist ruumi, mille loomine nõuab didaktilisi oskusi. 

Aga alustada saab ka lihtsast – kuulamisest. Oskus kuulata ja olla kuuldud aitab kujundada kuuluvustunnet. Ja kuuluvustunde alus ei ole nõustumine, vaid mõistmine.