7 min
Henry Kask
Tänavune aasta möödus noortevaldkonnas kärbete tähe all. Mida võiks valdkonnas toimetavad organisatsioonid 2025. aastast õppida, et must stsenaarium tulevikus enam ei korduks? Jagame seitse soovitust edaspidiseks.
2025. aasta riigieelarve kärped olid noortevaldkonna jaoks pöördepunkt. Kui mitmes valdkonnas piirduti 5–10protsendiste vähendustega, siis noortevaldkonna organisatsioonid pidid arvestama ligi kolmandiku rahastuse kadumisega.[1] See oli enneolematu löök valdkonnale, mida on ajalooliselt peetud Eesti tuleviku võtmeks. Kuidas juhtus, et just noortevaldkond sattus suure kokkuhoiupinge alla?
Noortevaldkonna arengukavas kõlavad ilusad sõnad: „Noored on meie riigi püsimajäämise võti, nende loovus ja kodanikupanus viib ühiskonda edasi …“.[2] Ometi kaotas see valdkond kärbetega rohkem, kui oleks osanud oodata.
Kui kultuurivaldkonna kärped ja õpetajate palgavaidlused jõudsid kiiresti avalikku debatti, siis noortevaldkond jäi varju. Noortevaldkond ei ole praegu poliitiline prioriteet seetõttu, et meie hääl ei jõua laiema avalikkuseni. Kui valdkond jääb nähtamatuks, on lihtne eelarvest kokku hoida, olenemata sellest, et noorte heaolu vajaks rohkem tähelepanu.
Kui valdkond jääb nähtamatuks, on lihtne eelarvest kokku hoida, olenemata sellest, et noorte heaolu vajaks rohkem tähelepanu.
Kärbitud tulevik
Mida see reaalsuses tähendab? Ära jäänud laagrid[3], lahkuvad noorsootöötajad ning hääbuv usaldus noorte seas meie riigi vastu. Eelarves kulurea vähendamine tähendab reaalsuses tuhandete noorte jaoks kadunud võimalusi. Inglismaa näitel toob see kaasa noorte koduriigist lahkumise, õpitulemuste halvenemise, kuritegevuse kasvu, tõuke depressiooni suunas ja meelemürkide tarbimise kasvu. Ei pea olema seega ennustaja, et näha, milliseks Eesti tulevik võib kujuneda.
On vale arvata, et noortevaldkond on kärbete ees lihtsalt käed rüpes seisnud. Tehti ühispöördumisi, kohtuti ministri ja ametnikega, esitati faktilehti ja analüüse, milles keskenduti sellele, et noorte arvelt kokkuhoidmine ei ole õiglane ega kooskõlas riigi enda arengukavadega. Sajad noortega töötavad inimesed ja noored rääkisid kaasa nii avalikkuses kui ka sotsiaalmeedias. Probleemile on tähelepanu pööratud, aga faktidest ei piisa, kui me istume nendega vaid endi mullis.
Noortevaldkonna rahastuse vähendamine toob kaasa noorte koduriigist lahkumise, õpitulemuste halvenemise, kuritegevuse kasvu, tõuke depressiooni suunas ja meelemürkide tarbimise kasvu.
Noortevaldkond on riigi toel olnud edukas ja rahvusvaheliselt eeskujuks: meil on noorsootöötajad igas omavalitsuses, osalusvormid ning valimis- ja kandideerimisea langetamine igal tasandil. Eesmärk ei ole end kiita, vaid meenutada, et need on kogu valdkonna ühised saavutused, tõestus, et koos seistes oleme suutnud noortele paremad võimalused luua. Just see ühiselt tehtud töö on alus, millele peame ka edaspidi toetuma.
Noorte panus tagab riigi edu
Selleks peame taaselustama arusaama noorte ühiskondlikust väärtusest, sest uuringud näitavad, et riigid, kus noori valitsemisse kaasatakse, on teistest edukamad. Lisaks on sellistes riikides ka noorte usaldus riigivõimu vastu suurem. Kui varem kandsid noored rahvuslike liikumiste ja Eesti iseseisvuse taastamise raskust, siis tänapäeval unustatakse, et just noored kujundavad Eestit ka praegu.
Noorte algatusel tekkisid seltsid, koorid, skautlus, gaidiliikumine – ikka selleks, et noorte jõud mõjusam oleks. Seda nähti ka riigi tasandil ja hakati rahastama uusi noorsootöö vorme, näiteks noortekeskuseid ja noorteühinguid.[4]
Peame taaselustama arusaama noorte ühiskondlikust väärtusest, sest uuringud näitavad, et riigid, kus noori valitsemisse kaasatakse, on teistest edukamad.
Praegu on õhus küsimus, kas valdkonda peavadki tulevikus oma õlgadel kandma noored või on oluline ka riigi panus. Kuni me ei mõista noorte ja noortevaldkonna tähtsust, on ohus mitte ainult noorte tulevik, vaid ka Eesti riigi püsimajäämine. Kui me tahame noorte koormat kergendada, peame küsima, mida saame teha teisiti.
Esmalt peame tõdema, et algus ei olnud sugugi halb. Faktilehed, pöördumised ja ühised artiklid andsid märku, et noortevaldkond ei ole nõus oma koha kadumisega vaikides leppima. Kriitiline toon on vajalik ja peab jätkuma, küsimus on järgmistes sammudes.
Kuni me ei mõista noorte ja noortevaldkonna tähtsust, on ohus mitte ainult noorte tulevik, vaid ka Eesti riigi püsimajäämine.
Seitse sammu valdkonna kaitseks
Esiteks, koostöö. Praegu seisab iga organisatsioon vaid enda eest, aga see ei toimi ja lõpuks kaotame sellest kõik. Meie ühine eesmärk on noored, nende osalus ja areng, mis nõuab üksteisega kohtumist, murede ja lahenduste jagamist ning üksteise kõrval seismist.
Teiseks, julgus. Oleme olnud riigi pailapsed ning lootnud, et viisakas, vaikne ja suletud uste taga esitatud tagasiside toob tulemusi. Aga konstruktiivne kriitika ei ole end toitva käe hammustamine, vaid küps dialoog. Kui me ei ütle ausalt, mis on valesti, siis ei muutu midagi.
Kolmandaks, nähtavus. Õpetajate streik näitas, mis juhtub, kui tugisüsteem kaob. Me ei saa oma uksi sulgeda, sest oleme noorte jaoks tihti ainus tugi. See nõuab loovaid viise oma väärtuse näitamiseks: sümboolsed aktsioonid, kampaaniad ja piltlikud ettevõtmised, mis panevad ühiskonda küsima, mis juhtuks, kui meid ei oleks.
Oleme olnud riigi pailapsed ning lootnud, et viisakas, vaikne ja suletud uste taga esitatud tagasiside toob tulemusi. Aga konstruktiivne kriitika ei ole end toitva käe hammustamine, vaid küps dialoog.
Neljandaks, iseseisvus. Riigi toetus on möödapääsmatu, aga see ei saa olla meie ainus õlekõrs. Kui organisatsioon peab korraga arvestama riigi arengukavade, ministeeriumi eesmärkide, noorte ootuste ja omaenda missiooniga, siis jääb paratamatult midagi tegemata. Seista tuleb eelkõige noorte vajaduste eest. Me ei tohiks sõltuda poliitilistest tuultest.
Viiendaks, eksport. Erasektor otsib üha enam viise, kuidas eri sihtrühmi kõnetada. Meil on oskused ja kogemus, kuidas noori turvaliselt ja mõjusalt kaasata. Samamoodi võiksime eksportida oma teadmisi nii erasektorisse kui ka rahvusvaheliselt, nagu on tehtud hariduse puhul. See vähendaks sõltuvust üksnes riigieelarvest ja looks lisaväärtust nii meile kui ka Eestile.
Kuuendaks, lugu. Statistika loob tausta, kuid südant kõnetab päris lugu – noor, kes leidis noortekeskuses enesekindluse; osaluskogu, mis muutis kohalikku elu; noorsootöötaja, kes oli olemas, kui keegi teine ei toetanud. Need lood teevad meid elavaks ja arusaadavaks.
Kokkuvõttes ei piisa faktilehtedest ja üksikutest pöördumistest. Me peame järjepidevalt rääkima ja kirjutama, kutsuma poliitikuid endale töövarjudeks, tegema nähtamatu nähtavaks ja mõtlema loovalt. Meie hääl peab olema enesekindel ja pidevalt. See on see, kuidas ühiskond peab meid tajuma.
Statistika loob tausta, kuid südant kõnetab päris lugu – noor, kes leidis noortekeskuses enesekindluse; osaluskogu, mis muutis kohalikku elu; noorsootöötaja, kes oli olemas, kui keegi teine ei toetanud.
Noortevaldkonda kärpida tähendab säästa täna, kuid maksta kordades rohkem homme – seda noorte lahkumises, halvenevates õpitulemustes ja usalduse kaotuses. Praegune kriis ei pea olema lõpp, vaid algus. Algus, kus me ütleme, et noortevaldkond ei ole mugav kokkuhoiukoht, vaid Eesti tuleviku võti.
Allikad
[1] Haridus- ja Teadusministri käskkirjaga kinnitatud 2024. aasta tegevustoetuse summa noortevaldkonnale (noorteühingud, noorsootöö ühingud, huvialavaldkondade katusorganisatsioonid): 2 142 198 €. 2025. aasta riigieelarve seletuskirja kohaselt on 2025. aasta noortevaldkonna (noorteühingud, noorsootöö ühingud, huvialavaldkondade katusorganisatsioonid) toetuse kogumaht: 1 400 000 €. Noortevaldkonna toetuse suurus vähenes seega eelneva aastaga võrreldes 742 198 € võrra ehk 34,65%.
[2] Haridus- ja Teadusministeerium. 2021. Noortevaldkonna arengukava 2021–2035, lk 6.
[3] Eesti Laagrikorraldajate Liit. 2024. Avalik pöördumine haridus- ja teadusministrile noortevaldkonna kärbete kontekstis.
[4] Valge, M. 2013. Noorsootöö õpik. Tallinn: Archimedes, Euroopa Noored Eesti büroo.
[5] Austraalias tehtud arvutuste põhjal leiti, et iga noorsootöösse paigutud 1 dollari kohta hoitakse kokku hinnanguliselt 2,62 dollari väärtuses riigi kulukoormust teistes valdkondades.
Henry Kask on Eesti Noorteühenduste Liidu huvikaitse spetsialist ja järgmine asejuht. Kogemused noordelegaadi, noorteühenduse ja noorsootöö tasandilt on pannud ta südame tuksuma noortevaldkonna arendamise nimel. Ta seisab selle eest, et iga noor oleks kuulda ja tunneks end täisväärtusliku ühiskonnaliikmena. Iga päev hoolitseb ta selle eest, et noorte hääl jõuaks otsustajateni ning et noored ja poliitikakujundajad oleksid koostöölainel.
Illustratsioon: Sofi Ümarik