Liilia Laulik
Noorsootöötajate jaoks on seksuaalhariduse pakkumisel peamine mure lapsevanemate hoiakud. Kuidas käsitleda seksuaalsuse teemat olukorras, kus vanemate väärtused võivad olla erinevad? Kuidas toetada noori, sattumata konflikti lapsevanematega?
„Kõige keerulisem on tegeleda lastevanemate ja õpetajatega. Ma ise ei karda nendel teemadel rääkida. Kui noor küsib, siis ma ka vastan. Küll aga on täiskasvanud need, kes ütlevad, et mõnel teemal ei tohiks rääkida: LGBTQ+, soovimatu rasedus, seks ja pornograafia.“ See tsitaat ühe noorsootöötaja vastusest Eesti Noorsootöötajate Kogu seksuaalhariduse töörühma korraldatud küsitlusele tabab praeguse seksuaalhariduse ühte valupunkti: kuidas pakkuda noortele päriselt kasulikku teavet, kui täiskasvanute maailm on killustunud eri leeridesse?
Eesti Noorsootöötajate Kogu töörühma 2025. aasta kevadel korraldatud küsitlusele vastas 134 noorsootöötajat üle Eesti. Vastajate hulgas oli nii noortekeskuste noorsootöötajaid, koolide huvijuhte, huvitegevuse ja -hariduse õpetajaid kui ka muid noortevaldkonnas tegutsejaid. On rõõmustav ja mitte vast väga üllatav, et 61 protsenti vastanutest peab seksuaalkasvatust loomulikuks osaks oma tööst, vaid neli noorsootöötajat ei näinud seksuaalkasvatust üldse oma töö osana. Küll aga joonistus küsitluse tulemustest välja üks nukram trend: lausa 37 vastajat nimetas peamise murena seksuaalsuse teema käsitlemisel noorsootöös lapsevanemate hoiakuid. 49 vastajat tunnistasid, et on oma töös tajunud või kogenud seksuaalsuse teema käsitlemisega seotud eetilisi dilemmasid, eelkõige muret, kuidas käsitleda seda teemat olukorras, kus vanemate väärtused võivad olla erinevad, ning kuidas toetada noori, sattumata konflikti lapsevanematega. Näiteks nimetati seksuaalvähemuste suhtes halvustavaid hoiakuid, seksuaalsuse teemade vältimist, ebaturvalist kodukeskkonda.
Sellistes olukordades lihtsaid vastuseid ega valmis käsiraamatut ei leia. Siiski on tähtis alustada dialoogi selle üle, kuidas meie – noorsootöötajad ja lapsevanemad – saaksime pakkuda noorele võimalust talle olulistel ja kohati keerulistel teemadel turvalises ja avatud keskkonnas küsimusi küsida ja vastuseid leida.
Mida küsitakse?
Enne kui räägime rollidest ja vastutusest, tasub vaadata, milliste küsimustega noor üldse noorsootöötaja juurde jõuab. Viimase kolme aasta jooksul on küsitlusele vastanud noorsootöötajate poole pöördutud kõige enam LGBTQ+ (50 mainimist), pornograafia ja meedia mõju (48 mainimist), tervete ja turvaliste suhete (45 mainimist) ning kehakuvandi (31 mainimist) teemadel. Üks vastaja kirjutas tabavalt: „Mulle tundub, et mõningatest teemadest hoidume, arvates, et on liiga vara nendel teemadel suhelda, kuid tegelikult noored on juba kokku puutunud sellega.“
Küsimus pole selles, kas me tahame nendel teemadel rääkida, vaid selles, kas me suudame pakkuda alternatiivi ja laiendust infole, mida noored niikuinii tarbivad.
Need teemad, mis noori huvitavad või millega nad kokku puutuvad, ei ühti sageli nendega, mida me täiskasvanutena oluliseks peame. Noor, kes näeb TikTokis seksualiseeritud sisu või satub Instagramis silmitsi tehisaru loodud täiuslike kehakujutistega, ei vali neid kogemusi ise, vaid need söödab talle ette kaval algoritm. Küsimus pole selles, kas me tahame nendel teemadel rääkida, vaid selles, kas me suudame pakkuda alternatiivi ja laiendust infole, mida noored niikuinii tarbivad.
Kes vastavad?
Aga kelle asi on siis noortele seksuaalharidust anda ja seksuaalsuse teemadel rääkida? Tervise Arengu Instituudi ja Tartu Ülikooli 2021. aastal tehtud uuringust selgub, et koolis pakutav seksuaalharidus käsitleb eelkõige murdeea muutusi, seksuaalset arengut, rasedust ja seksuaalsel teel levivaid haiguseid. Turvalised suhted, aga ka näiteks pornograafia, leiab koolides vähe käsitlust, kuigi Politsei ja Piirivalveameti andmetel on suur osa lastest juba 3.–4. klassiks puutunud internetis kokku mingit sorti seksuaalse sisuga.
Traditsiooniline vastus eespool esitatud küsimusele on olnud „kodu“, kuid reaalsus on keerulisem. Lapsevanemad on ning peavadki olema esmased kasvatajad ja väärtuste edastajad. Nende roll on asendamatu – just kodust saab noor esimese sõnumi oma keha väärtusest, enesehoiust, armastuse ja austuse tähendusest. Keerulisemaks lähevad asjad siis, kui noor mingil põhjusel ei saa või ei taha oma küsimustega vanemate poole pöörduda. Üks küsitlusele vastanud noorsootöötaja kirjutas: „Kui lapsevanemate hoiakud on seksuaalsuse osas vältivad ja seksuaalvähemuste suhtes halvustavad, siis kuidas teemat noortega käsitleda ilma kahjustamata noorte ja vanemate suhteid, mis teismeeas on niigi pingelised?“
Noorsootöötaja ülesanne ei ole asendada vanemat või vastanduda kodus räägitavale, vaid pakkuda turvalist ruumi, kuhu noor saab oma küsimusega tulla.
Noorsootöötaja ülesanne ei ole asendada vanemat või vastanduda kodus räägitavale, vaid pakkuda turvalist ruumi, kuhu noor saab oma küsimusega tulla. Nagu üks vastaja sõnastas: „Noored vajavad infot endasuguselt või turvaliselt isikult, [nad] ei võta seda vastu, kui ei ole tekkinud usalduslikku suhet.“ See turvalise täiskasvanu roll ei pea tähendama õigeid vastuseid kõikidele küsimustele, vaid avatud meelt ja kohalolu.
Aga kui ma ei tea?
On olukordi, kus meil ei ole õigust mitte sekkuda. Kui noor puutub kokku seksuaalse väärkohtlemisega, ei ole enam küsimust, milline on noorsootöötaja, kodu või kooli roll. Lastekaitseseaduse järgi on kohustus abivajavast lapsest teatada kõigil isikutel, kellel on olemas teave abivajavast lapsest. Kuid sellist noort on palju lihtsam märgata, kui noorsootöötaja on juba võtnud endale ülesande olla noore jaoks olemas ka keerulistes küsimustes.
Küsitlusele vastanud noorsootöötaja kirjeldas: „Olen olnud olukorras, kus kahtlustasin noore seksuaalset väärkohtlemist tema räägitu põhjal, kuid ei teadnud, mida ja kuidas enda kahtlustega edasi toimida.“ Küsitlusest ilmneb, et umbes veerand vastanutest teab, kuhu pöörduda seksuaalsuse teema käsitlemisega seotud eetiliste küsimustega, kuid suurem osa ei ole selles kindel.
Kõik algab usaldusest
Kui me tahame päriselt aidata, siis peame õppima kuulama, mida noor ütleb. Üks vastaja kirjutas: „Minu jaoks on peamine väljakutse jõuda noortega sellisesse suhtesse, kus nad tegelikult kuulavad ja suhtlevad selle teabe põhjal, mida neile edastan. Usalduse loomine ja sideme tekkimine võtab aega.“
Noor, kes kardab hukkamõistu või tunneb, et tema kodust kaasa antud väärtusi peetakse valeks, sulgeb end. Ta ei küsi küsimusi, ei jaga kahtlusi, ei otsi abi.
See on oluline tõdemus, eriti olukorras, kui noor tuleb perekonnast, kus seksuaalsusega seotud väärtused erinevad ühiskonna üldistest hoiakutest. Noorsootöötaja esimene ülesanne pole siin kohut mõista, vaid luua ruum, kus noor tunneb end piisavalt turvaliselt, et nendel teemadel üldse rääkida. Ilma selle turvalisuseta ei saa mingit muutust ega arengut tulla. Noor, kes kardab hukkamõistu või tunneb, et tema kodust kaasa antud väärtusi peetakse valeks, sulgeb end. Ta ei küsi küsimusi, ei jaga kahtlusi, ei otsi abi. Turvaline ruum tähendab, et noorsootöötaja ei ürita perekonna väärtusi parandada ega noort ümber veenda, vaid aitab tal mõelda, küsida ja navigeerida erinevate vaadetega maailmas, jagab infot usaldusväärsete allikate kohta ning laseb noorel oma väärtusruumi ja kriitikameelt ise arendada.
Usaldus tekib sellest, et noor teab: siin on keegi, kes ei mõista mind hukka, isegi kui meie vaated ei kattu. Keegi, kes võtab mind tõsiselt ja aitab mul ise mõelda. Vahel piisab sellest, kui noor teab, et kui tal tekib küsimus, siis on keegi, kelle poole ta saab pöörduda.
Liilia Laulik on Haridus- ja Noorteameti noorteprogrammide keskuse peaekspert ja Erasmus+ noortevahetuste koordinaator. Ta toetab kohalikke omavalitsusi noortevaldkonna korraldamisel, haldab Euroopa riikliku noortepoliitika andmekogu Youth Wiki Eestis ja toetab noori Erasmus+ programmi raames. Lisaks on ta Eesti Noorsootöötajate Kogu seksuaalhariduse töörühma liige.
Illustratsioon: Masha Kanatova