Kollekiivne kutse taotlemise idee sündis tegelikult Saue Noortekeskuse juhatajal Kristi Paasil. Peab tunnistama, et ega seal palju valikuvõimalusi ei antud. Nii me siis läksimegi 5. märtsil 2015 kõik koos Endla talu saunamajja kutset taotlema. Protsess oli pikk, kuid samas põnev tagasivaade juba tehtud tööle. Kutse taotlemine annab hea võimaluse mõelda ning mõtestada noorsootööd tervikuna. Kui varem olin võib-olla mõelnud nendest teemadest põgusalt, siis nüüd oli vaja need mõtted lauseteks vormida ja kirja panna. Mäletan, et alguses kirusin küll küsimusi, vormi, lausestust jne. Peas ringlesid mõtted, milleks ja kellele seda kõike vaja on, ent kui asi tehtud sai, siis oli ikka hea tunne küll. Ka mõtted olid kogu protsessi vastu positiivsemaks muutunud.
Ühistaotlemise tulemusel omavad kõik Saue Noortekeskuse töötajad kutset. Tänaseks on see tööle asumise üks tingimustest. Uued kolleegid teevad endale esimesel võimalusel noorsootöötaja kutse, sest see annab prestiiži ning on vajalik noorsootöötaja identiteedi tekkimiseks.
Usun, et tulevikus kasvab noorsootöötaja kutse väärtus veelgi. Nagu kogu nootsootöö väärtus. Selleks on vaja luua süsteem, mis väärtustaks noorsootöötaja ametit tervikuna. Üksinda on väga raske head ja jätkusuutlikku noorsootööd teha.
See on võimalik, kuid varsti käib sellise inimese vedru maha ning entusiasm ja teotahe lahtub. Selleks, et teha head ja ühiskonda muutvat tööd noortega, on vaja hästi toimivat kollektiivi, mõistlikku ja toetavat KOV-i ning muidugi ka noori, kelle jaoks seda kõike tehakse. Mul on siiralt hea meel, et Saue Noortekeskuses on need komponendid paigas.
Kokkuvõtvalt on kutse taotlemine küll aeganõudev ja põhjalikkust vajav protsess, kuid samas on see väga hea vahend konkretiseerida, mõelda ning mõtestada noorsootöötaja sügavamaid sfääre. Saab minna oma kogemuse sisse, selle pulkadeks lahti võtta ning pärast veel paremini kokku laduda. Kui kellelgi peaks olema kõhklusi taotlemise suhtes, siis soovitan selle teekonna siiski ette võtta – kasvõi enda pärast.
[lead]Kommentaar: Anneli Meisterson[/lead]
Hea noorsootöö tegemiseks on kindlasti vaja professionaalseid noorsootöötajaid, kelle väärtustamine on tööandja ehk üldjuhul kohaliku omavalitsuse pädevuses. Hetkeolukord on kahjuks kujunenud selliseks, et kvaliteetne noorsootöö on kohalikele omavalitustele tähtis, aga noorsootöötajad oma töö väärtustamist ise ei taju. Üheks põhjuseks on kindlasti see, et noorsootöötajale tajutavad väärtustamise tegurid on näiteks palk ja puhkus, tunnustamine, täiendkoolitustel osalemise võimaldamine ning transpordikulude hüvitamine.
Kui noorsootöötajate tegevusest ei saada aru ning avalikkus noorsootööd ei väärtusta, kaotavad noorsootöötajad enesekindluse oma professionaalsete oskuste ja teadmiste suhtes.
[lead]Kommentaar: Külli Salumäe[/lead]
Noorsootöötaja professioonist rääkides tuleb alustada kindlasti sellest, MIKS niisugune elukutse ühiskonnas vajalik on. Noortevaldkonna arengukavast 2014−2020 leiab vastuse: et noorel oleksid avarad võimalused arenguks, eneseteostuseks ja osalemiseks, rohkem valikuid oma loome- ja arengupotentsiaali avamiseks, väiksem risk olla tõrjutud jne.
MIKS ei piisa noorele võimalustest, mille loovad tema vanemad, teised kodused ning üldharidussüsteemis töötavad õpetajad? MIKS kasutab noor juba lapseeast alates meeleldi noorsootöö keskkondi väljaspool perekonda ja tasemekoolitust? Sest need teadmised, oskused ja kogemused saab ta ise, oma vabast tahtest lähtudes valida. MIKS on vaja noore valikuid toetama professionaalset noorsootöötajat? Et noor usaldusväärse ja oskaja täiskasvanu toel oma valikute põhjusi ja tagajärgi teadvustaks ning kogetust õpiks.