Professionaliseerumisest tunnustamisvajaduseni ehk kuidas käib Eesti noorsootöö käsi 

Kolm noortevaldkonna töötajat rääkisid Mihusele, kuidas nad noorsootööni jõudsid, mis neile valdkonna juures meeldib, mis muudab noorsootöö Eestis eriliseks ja mis on muu Euroopaga võrreldes Eesti noorsootöö peamised kitsaskohad. 

Milline on sinu noorsootöötajaks saamise lugu? 

Kui pidin valima, kuhu õppima minna, valisingi noorsootöötaja eriala. Mõtlesin, et kui minust ei saa noorsootöötajat, siis vähemalt õpin ülilahedaid asju. Noorsootöösse tõi mind seega too noorsootöötaja ehk inimene, kellega mul oli seos pigem väike, aga kelle väärtustepagas, tegevused ja hoiak on mind inspireerinud tema moodi olema. 

Ülikoolis mu aju justkui löödi kildudeks ja pandi uuesti kokku. Ja võib-olla ma ei oleks jäänud noorsootöösse, kui poleks asunud ülikoolis eriala õppima või kohe võrgustikku kasvatama. See on olnud vundamendi ladumine ning mõjutanud väga palju seda, milliseks noorsootöötajaks ja inimeseks ma kujunenud olen. 

Toimetasin õpilasesinduses aastaid, sain katsetada eri rolle kuni presidendi ametikohani välja. Gümnaasiumis käisin Eesti Õpilasesinduste Liidu üldkoosolekul, kust leidsin endale justkui kogukonna inimestest, kes tahtsid panustada ja tegutseda. Vahepeal olin saanud Rakvere valla noortevolikogu liikmeks, kus tegutsesin neli aastat. Kandideerisin ka kohalikel valimistel. 

Kuna mu perekond soovis, et läheksin õigusteadust või midagi sarnast õppima, üritasin valida ülikooli astudes eriala, mis oleks mulle talutav ning teeks mu perekonna rõõmsaks ja uhkeks. Asusin õppima riigiteaduseid ja kandideerisin tööle Eesti Noorteühenduste Liitu, minust sai nende huvikaitse spetsialist. Ühel hetkel olin tööl ja ülikoolis käimisest vaimselt katki. Otsustasin ülikoolist ära tulla ja päriselt mõelda selle peale, mida oma eluga peale hakata. 

Tegin tööd, vaatasin maailmas ringi ja mõtlesin, kuidas ma varem sellest aru ei ole saanud, et minu kirg on noored. Olen ise noor, olen kogu aeg tegutsenud noortega, miks ma ei õpi noorsootööd? Sain aru, et põrgusse, mida keegi teine arvab, see on minu elu ja ma lähen noorsootööd õppima. Siis vahetasin ka töökohta ning läksin tööle Rae noortekeskusesse noorsootöötajaks. Olen seal nii kirglikult tegutsenud, et töötan praegu samas kohas infospetsialistina ja õpin Tallinna Ülikoolis noorsootööd. 

Raske on öelda, kus lõpeb noorsootöösse sisenemine, sest tundub, et olen noorsootöösse 11 aastat vaikselt imbunud. Siiamaani tulen ja arenen. Mu ema oli huvijuht. Ja seda, et see on noorsootöö, mõistsin alles hilisemas elus. Ma ei saanud koolis aru ka sellest, et töö, mida tegi meie ajalehetoimetuse juhendaja, oli puhas noorsootöö. Tuleb välja, et tegelikult olen kasvanud noorsootöösse sisse isegi pikemalt. 

Millise ühenduse või tegevusega oled praegu noorsootöös kõige tihedamalt seotud? 

Evely: Olen Valdeku noortekeskuse noortetöö juht. See kõlab hästi tähtsalt, aga tegelikult on mul töös suur osa avatud noorsootööl ja otsekontaktil noortega ehk juhtimise ja avatud noorsootöö segu. Olen ka Tallinna Ülikooli noorsootöö korralduse eriala magistrant ja Eesti Noorsootöötajate Kogu liige. Need tegevused on mulle väga olulised: ülikooliõpingud on hästi palju mõjutanud mind inimesena ja sel muutumiste rajal on mind õppimisvälisel ajal 100% aidanud hoida Eesti Noorsootöötajate Kogu. Mõned kõige kvaliteetsemad koolitused ja tähtsamad taipamised pärinevad just neilt ning olen ülitänulik, et meil on selline kogukond. 

Hannaliisa: Olen Rae noortekeskuses infospetsialist. Hoides tihedat seost noortega, olen seotud ka avatud noorsootööga. Kuna olen kasvanud üles noorte osalusmaastikul, on minu jaoks ka oluline viia omandatud teadmised ja kogemused tagasi kodukohta, minu jaoks väga tähtsasse Lääne-Virumaa ja Rakvere kanti. Eelmise aasta augustist käivitasime Noorfield MTÜ, mille eesmärk on kaasata eelkõige vanema vanuserühma noori, luua neile osalusvõimalusi ja toetada ettevõtlikkust. MTÜ tegutseb puhtalt meie entusiasmist ja vabast ajast, kuid teeme seda sära silmis, et praegustel noortel oleks need võimalused, millest meie kunagi unistasime. 

Kristina: Olen Eesti Noorsootöötajate Kogu tegevjuht. Kuigi olen aeg-ajalt noortele meediakoolitusi teinud, siis otse noortega enam väga palju ei tegutsegi. Tallinna Ülikooli kaudu olen samuti valdkonnaga seotud. Teatud ajast alates on seos olnud vähem tööalane ja käinud rohkem kogukonna kaudu. 

Mis sulle (oma) noorsootöös kõige rohkem meeldib? Nimeta üks asi. 

Evely: Ühte asja on väga raske valida. Sama põhjus, miks noorsootöösse tulin: et näha inimestes seda, mida nad ise mõnikord ei näe. Noorsootöö kaudu saan aidata inimesel näha oma potentsiaali ja koos temaga avastada, kuidas ta soovib seda rakendada, nii et ta ise oleks kõige rõõmsam. 

Evely: Noorsootöö kaudu saan aidata inimesel näha oma potentsiaali ja koos temaga avastada, kuidas ta soovib seda rakendada, nii et ta ise oleks kõige rõõmsam. 

Hannaliisa: Nii palju asju. Tulemus ja mõju, mida näeb hiljem. Noorsootöö ei ole teenus, mille täna ostad ja homme näed tulemust. Ma näen mõju nii täna, homme kui ka kümne aasta pärast. See on minu arvates kõige erilisem. 

Kristina: Mulle väga meeldib, et noorsootöös ei ole valemeid ega stampe. Valdkond on analüüsi-, refleksiooni- ja situatsioonipõhine ning nõuab kriitilise mõtlemise ja analüüsi oskust, mille kohta räägime kogu aeg, et inimestel, noortel ja lastel on seda palju rohkem vaja. 

Mida on Eesti noorsootöös sellist, mida mujal maailmas noorsootöös väga ei kohta? 

Evely: Meil on võimalus teha noorsootööd professionaalsel tasandil, noorsootöötajaks õppida. Tean kohti, kus noorsootöö toimib vaid vabatahtlikkuse alusel või see ei olegi päris amet, seda ei ole võimalik õppida ega tuge saada. See on siin päris asi. Ma saan öelda, et see on mu kutsumus, see on mu leib. On teemasid, millesse ma jaksan süveneda ja millega tegeleda, sest see on ootus mulle kui noorsootöötajale ja selleks on vajalikud ressursid loodud. Minu arvates see on eriline. 

Hannaliisa: Mul ei ole olnud väga palju võimalusi näha noorsootööd väljaspool Eestit, aga tänu tööle Eesti Noorteühenduste Liidus õnnestus käia õppevisiitidel Taanis ja Maltal ning vaadata, kuidas seal noorte osalus ja kaasamine toimub. Eesti puhul saan seega välja tuua, et on olemas võrgustik, organiseeritus ja struktuurid, mis võimaldavad üksteise praktikast õppida. Teiste riikide puhul tundub, et ollakse rohkem omapäi ning tihti puudub ka riiklik tunnustus noorsootööle kui valdkonnale. 

Kristina: Meie noort ümbritsev noortevaldkond on keskkondade, meetodite ja võimaluste poolest väga mitmekesine. 

Kristina: Tooksin välja noorsootöö keskkondade paljususe. Nii palju, kui olen teistes riikides noorsootööd näinud, on jäänud silma, et noorsootöö tegevus on mõeldud ainult teatud vanusegrupile või teatud kooli noortele – on kas üks või teine. Meil on huvikoolid, mida mujal sisuliselt ei olegi. Meie noort ümbritsev noortevaldkond on keskkondade, meetodite ja võimaluste poolest väga mitmekesine. 

Jaga levinud noorsootöö praktika näiteid, mis toimivad Eestis eriti hästi. 

Evely: Avatud noorsootöö ja noortekeskused üle Eesti, mille toetamiseks on loodud eraldi organisatsioon Eesti Avatud Noortekeskuste Ühendus. Mõtteliselt küllaltki vaba keskkond, aga samas piisavalt standardiseeritud, et noort päriselt toetada. 

Kristina: Mobiilne noorsootöö, mis ei toimi küll üle Eesti ühtlaselt ja mille ühtlustamise kallal töötatakse, kuid kohtades, kus see on tööle läinud, on see Eesti noorte probleeme silmas pidades väga tähtis. Kõige rohkem tähelepanu saavad praegu üldhariduskooli noored, aga noorsootöö tegemine ei lõpe üldhariduskooliga ja meie süsteem vähemalt proovib mõelda ka täiskasvanuea alguses olevale noorele. 

Hannaliisa: Kuna Eesti on e-riik, siis on oluline välja tuua, et meil on professionaalne ja kõrgel tasemel noorteinfoteenus. Meie noortekeskused on interaktiivsed ja levivad igale poole, kus noored on – sotsiaalmeediasse, TikTokki. Meil on ka Teeviit, mis pakub kvaliteetset noorteinfot. Noorteinfoteenus on küll järjepidevalt arendamisel, kuid peamised allikad on olemas. 

Evely: Nõustun täielikult. Näiteks meie noortekeskuses on e-noorsootöö täiesti eraldi ülesanne, mille eest keegi vastutab. Noorte jaoks on olemas sisuliselt paralleelmaailm, kus nad saavad meiega kogu aeg virtuaalselt ühendust. See ei ole igal pool nii. 

Laiendame küsimust, võib-olla ei ole tegu praktikaga, aga mis on erakordselt hästi Eesti noorsootöös? 

Hannaliisa: Võrgustiku meelestatus liigub selles suunas, et oma valdkonna eest seismiseks ja selle jätkusuutlikkuse tagamiseks peame hakkama otsuseid vastu võtma, looma konkreetsemaid struktuure ja standardeid. 

Kristina: Arvan, et nooreni jõuab üsna hästi see, et oleme projektide ja meetmete abil suutnud luua ka maapiirkondades võimalusi, mis ei pruugi olla mujal tavalised. Olen natukene mures, et see fookus on noorsootööst kadumas, kui riiklik rahastus seda enam ei toeta. 

Eraldi tahan mainida, et meil on aastast 2010 noorsootöö seadus. Tõsi, see on vananenud, ootame selle uuendamist. Noorsootöötajad lähtuvad oma töös kirja pandud kutse-eetikast, noorsootööd on võimalik õppida mitte ainult bakalaureuse või rakenduskõrghariduse tasemel, vaid ka magistriastmel. Need on väga erilised asjad.

Tänu sellele on võimalik arendada professionaalset kogukonda, kus loodetavasti ühel päeval ei saa enam olla reaalne olukord, kus noorsootöötajana töötab keegi, kes mõtles, et kabanossi ei taha teha, läheks noortekeskusesse. 

Kristina: Noorsootöötajad lähtuvad oma töös kirja pandud kutse-eetikast, noorsootööd on võimalik õppida mitte ainult bakalaureuse või rakenduskõrghariduse tasemel, vaid ka magistriastmel. Need on väga erilised asjad.

Evely: Toetan seda mõtet. Professionaalsuse kasv on märgatav. Olen noorsootöös seitsmendat aastat ja kui ma tulin, siis olin oma lähipiirkonna noortekeskustes ainus noorsootöö haridusega noorsootöötaja. Nüüdseks on juba üle poole töötajatest noorsootöötaja kutse ja/või haridusega. Võimalused on loodud ja neist sõltuvad nii palk, maine kui ka tööle saamise võimalused. Noorsootöötajad on aastatega rohkem pingutanud, et nende oskusi ja teadmisi tunnustataks, ning end ka täiendanud. Kogukond üha areneb ja inimesed on aina professionaalsemad. 

Vaadakem mündi teist külge ka. Mis on Eesti noorsootöö peamised arengukohad ja probleemid? 

Evely: Mis ka eelpool välja tuli: piirkondlik ebaühtlus. Näiteks Tallinnas on omavalitsuse poolt noortele üle kümne noortekeskuse või noortetoa, teistes kohtades on tavaliselt üks. Ainuüksi Nõmme linnaosas on kaksteist noorsootöötajat, teistes kohtades veab, kui on üks. See on päris suur vahe hoolimata rahvaarvu erinevusest. Kuna noorsootöö on kohaliku omavalitsuse vastutusalas, siis palju sõltub omavalitsuse sissetulekutest, kuidas noorsootöö korralduse eest vastutav ametnik noorsootööd mõistab, kui palju ta hoolib ja kas ta korraldab töötajatele koolitusi. 

Hannaliisa: Noorsootöö tase on piirkonniti väga erinev. Peame end jätkuvalt tõestama, näpuga järge pidama, et teate, me oleme ka siin. Näiteks keemiaõpetajalt ei küsi keegi, mida ta teeb. Aga noorsootöötajalt küsitakse ikka, mis asi see on, ning sellele vastamiseks kulub meeletult aega ja energiat. Pidev stress, et peame oma valdkonna maine eest seisma. 

Augustis tegime Rae valla haridustöötajate suvekoolis ettekande kõigile Rae valla õpetajatele, tutvustasime noortekeskust ja noorsootöö kontseptsiooni. Küsisime kohe alguses, mis on nende esimene teadmine noorsootööst. Tuli ka selliseid vastuseid, et „ma ei tea, mis asi on noorsootöö“ ja „minu meelest nad istuvad noortekeskuses, söövad küpsist ja joovad kohvi“. 

Kristina: Mulle tundub ka, et oleme valdkonnas natukene murdepunktis. Kellelgi ei ole enam kahtlust, et peame midagi tegema parendamaks nähtavust, kuvandit ja kommunikatsiooni, aga meil on valdkonnas vaja jõuda selgusele, mis on selle tegemiseks õige – kust jooksevad eetika piirid, kus peaks kaasama rohkem kommunikatsioonivaldkonda, kus mõtestama noorsootöötajate endi eetikateemalisi küsimusi. Minu arvates toimub valdkonnas praegu ringi rapsimine ja me alles otsime seda, mis meid edasi viiks. Ka selliseid etappe on valdkonna arenguks vaja. 

Hannaliisa: Näiteks keemiaõpetajalt ei küsi keegi, mida ta teeb. Aga noorsootöötajalt küsitakse ikka, mis asi see on, ning sellele vastamiseks kulub meeletult aega ja energiat.

Evely: Formaalharidus on midagi, millest kõik on osa saanud. Kõik inimesed ei saa aga osa näiteks huvitegevusest ega mõista, et õppida on võimalik ka teistmoodi. Nad ei oska väärtustada näiteks informaalset õppimist. Noorsootöös me saame ise väga hästi aru, et õppimist on eri liiki. Ka formaalõppes on võimalik õppida midagi informaalselt, need õppimise liigid on omavahel niivõrd põimunud. Kui ei väärtustata mitteformaalset ja informaalset õpet, siis ei saada ka noorsootööst aru. Võib-olla tuleks mõtestada noorsootöö väärtust inimeseks olemise kogemuse toetajana. 

Ja võib-olla ei võeta meid haridusvaldkonnas ka võrdväärsena. Tean, et on õpetajaid, kes näevad mind võrdse kolleegina: mina lähenen lihtsalt nii nagu mina ja tema lihtsalt nii nagu tema. Saame aru, et mõlemad toetame õppijat. Aga on kindlasti ka õpetajaid, kes ei usalda – nad ei usalda seda, et ma luban kaosel olla, et ma luban noortel rääkida, et see on normaalne, kui ta räägib minuga nagu sõbraga. Ma tunnen, et pigem noorsootöötajad astuvad selle lisasammu ja saavad teistest aru, aga teised seda sammu nii lihtsalt ei astu. 

Mis on kõige olulisem väärtus, mida noorsootöö Eesti ühiskonnas loob? 

Hannaliisa: Me aitame noorel noorsootöö kaudu kasvada selliseks indiviidiks, nagu ta ise heaks arvab. Me ei pane teda kasti ega vormi temast seda, mida ühiskond tahab. Me ei pea looma raami ja selles püsima, vaid me olemegi noorte jaoks need, kes aitavad neil müüre lõhkuda – läbi kaasatuse ja osaluse. Et noor, kui ta kasvab ja areneb, ei kaotaks sel teekonnal iseennast. Minu suurim soov on, et mitte ükski noor ei peaks kogema seda, mida mina eksinud noorena, kui olin oma valikute teel – kui olin valmis end tagaplaanile suruma, et valmistada heameelt kellelegi teisele. Arvan, et see ongi noorsootöö ilus ja võimas mõju. 

Öeldakse ka, et elu läheb alati edasi. Kui elu läheb alati edasi, siis on meil vaja ka inimesi, kes on arenguvõimelised ja lähevad edasi. Kui ühiskonnas kasvab aina sama vormiga loodud inimesi, kel on samasugune maailmavaade, siis ühiskonna ja rahvana ei arene me edasi. Me ei saa luua muutust, kui me ise ei muutu. Peame selleks looma parimad võimalused noortele siin Eestis. Väga ilus mõte, miks noorsootööd teha: et hoida Eesti järelkasvu. 

Kristina: Noorsootöö täidab sageli augud, mis ühiskond on noore ellu tekitanud. Noorsootöötaja mängib noore elus väga erinevaid rolle: mitteformaalse hariduse õpetaja, võimestaja, võimaluste avardaja, identiteedi toetaja. Äkki ta on ainus inimene, kellega noor saab päeva jooksul rääkida? Võib-olla ainus inimene, kelle poole teatud teemadega pöörduda. 

Elame väga individualistlikus ühiskonnas, kus meie suhted, oskused ja kultuur on sellised, et mingil hetkel saab vabadus ja individuaalsus olla väga suur, aga see võib olla ka väga isoleeriv. Ja kui meie täiskasvanutena võime valida, millal tahame olla isoleeritud ja millal sotsialiseeruda, siis noor ei pruugi alati näha seda võimaluse või valikuna. 

Hannaliisa: Minu suurim soov on, et mitte ükski noor ei peaks kogema seda, mida mina eksinud noorena, kui olin oma valikute teel – kui olin valmis end tagaplaanile suruma, et valmistada heameelt kellelegi teisele.

Evely: Ühest küljest ütleks, et miks on noorel vastutus üldse ühiskonnas midagi teha. Ta on lihtsalt üks inimene, kes elab oma elu. Aga kui tal on võimalik elada oma elu nii, et ta saab olla see, kes ta tahab olla, siis selle käigus sünnivad igasugused asjad, mis on lõpuks ühiskonnale kasulikud. 

Millise noorsootöö nimel töötad sa ise? Millist noorsootööd soovid näha kümne aasta pärast? 

Kristina: Töötan praegu suuremate ressursside ja parema kvaliteediga noorsootöö nimel. Selle nimel, et Eesti noorsootöö poliitiline süsteem ja keskkond ehk kõik see toetav struktuur aitaks edasi. Sest kui näeme läbipõlenud, alamakstud noorsootöötajaid või noorsootöötajaid, kes ei saa või ei taha end täiendada, kellele ei lähe korda noorsootöö kutse-eetika, siis kannatab noor. 

Et noorsootöötaja saaks kõiki neid häid asju teha, peavad tal olema tingimused ja tugivõrgustik. Nagu emade kohta öeldakse: kui ema on õnnelik, on õnnelikud ka lapsed. 

Hannaliisa: Isegi kui mitte kümne aasta, siis kas või 20–30 aasta pärast tahan näha seda, et noor saab olla noor. Et ta ei pea häbenema, milline ta ise on, ja ta ei pea tundma ärevust ega survet ühiskonna poolt, et teda surutakse kasti. Näen, et õiglane oleks see, kui kõigil põlvkondadel on õigus teha oma valikud, ilma et nad peaksid jätkama vanu mustreid. 

Tahan ka näha seda, et kui mina ja mu kolleegid õpime noorsootööd, siis meid väärtustatakse. Meil on väga kõrgel tasemel noorsootöö haridus, aga ma ei tunne, et kui järgmisel aastal ülikooli lõpetan, siis mind väärtustatakse. 

Hannaliisa: Meil on väga kõrgel tasemel noorsootöö haridus, aga ma ei tunne, et kui järgmisel aastal ülikooli lõpetan, siis mind väärtustatakse. 

Evely: Ma töötan selle nimel, et oleksin ise pidevalt õppeprotsessis. Saan aru, et ma ei ole kunagi valmis, et ma ei ole kunagi ideaalne noorsootöötaja, seda hetke ei tule, ma pean alati juurde õppima ning mitte ainult õppima, vaid õpitut ka rakendama ja teisi inspireerima. 

Ma ei taha leppida paratamatusega, et meil pole tööturul kvalifitseeritud noorsootöötajaid. Kui tuleb tööle inimene, kes ei ole valmis olema noorsootöötaja ja selle nimel tööd tegema, siis jääb ametikoht tühjaks, sest ma ei taha, et noored saavad trauma, sest nendega tegeleb inimene, kes lihtsalt ei oska ja isegi ei taha osata. Noortekeskus ongi siis kinni. Saan aru, et see on probleem, aga ma ei võta tööle ükskõik keda. Töötaja väärtused peavad olema paigas, ta peab olema valmis õppima, ta peab olema valmis tulema õppimise teekonnale. Ainult siis usun, et kui ta veel ei ole noorsootöötaja, siis temast võib see ühel päeval saada. 

Praegu teen seda väikeses mastaabis, aga mu siht on vundamenti laiendada. Teen seda ise eeskuju pakkudes, värbamisprotsessi kaudu ja valdkonna teemadel kaasa rääkides. Mu soov on, et iga noorsootöötaja mõistaks, kui oluline see on, et ka tema oleks samasugusel teekonnal. Kümne aasta pärast on siis noorsootöötajad suuremas osas professionaalsed. 

Evely: Töötaja väärtused peavad olema paigas, ta peab olema valmis õppima, ta peab olema valmis tulema õppimise teekonnale. Ainult siis usun, et kui ta veel ei ole noorsootöötaja, siis temast võib see ühel päeval saada. 

Mis on sinu sõnum Euroopa noorsootöötajale, kes seda intervjuud loeb? 

Evely: Kuna mu südameasi on professionaalsus ja võimalikult kvaliteetne noorsootöö ning tean, et see ei ole iga pool samamoodi nagu meil, siis tooks välja selle, kuidas Eestis asjad alguse said – see algas ühinemisest. Samamoodi mõtlevad inimesed said kokku, hakkasid teatud protsesse mõjutama. Kogukonnastumine on ülioluline. Oma kogukonna leidmine ja sellesse panustamine. Tunnen, et inimestes on jõud, ja siis saab muud protsessid käima tõmmata. 

Hannaliisa: Et meie valdkond areneks edasi ning suudaksime oma mainet ja kuvandit parendada, selgemaks ja arusaadavamaks muuta, peame olema ise arenguvõimelised. Kahtlemata on tore, et noortevaldkonnas on palju inimesi, kes panustavad, aga ei tohi ära unustada õppimise ja teooria tähtsust. Teooria on praktika alus, ilma teoreetiliste teadmisteta ei ole noorsootöötaja terviklik. Arvan, et noorsootöö kuvand peaks kogu Euroopas olema selgem. 

Kristina: Sõnum Euroopa noorsootöötajatele kõlab nii suurelt ja paatoslikult. Nii palju, kui olen Euroopa noorsootööga tutvunud, siis hoolimata sellest, kui palju kõrgemad on palgad või paremad tingimused, ei ole valdkonnal ühiskondlikku tunnustust. See ei ole ainult Eesti heitlus. Ehk on see midagi, mille vastu tuleks kogu Euroopas mässu tõsta?