Lii Araste
Kust on pärit ebakindlus, mida s-tähega sõna kuulmine noorsootöötajates tekitab? Selle taustaks on porno massiline levik ning sooidentiteetide ja seksuaalsete praktikate paljusus. Tuge ebakindluse vastu pakub noorsootöö elementaarsete tõdede meenutamine.
Fred Jüssil ilmus 80ndatel lasteraamat „Räägi mulle rebasest“. Kui keeruline saab olla kõneleda rebasest? Imelised illustratsioonid koos lihtsate seletustega tegid looma mõistmise hoomatavaks ja arusaadavaks. Sellist laadi taipamistega on elus, sealhulgas noorsootöös, tihtilugu palju keerulisemad lood. Me teame, aga ei tea. Oskame, aga ei suuda kõneleda.
Tartu Ülikooli Viljandi kultuuriakadeemia kogukonnahariduse ja huvitegevuse õppekava osana on noorsootöötajatel võimalus läbida seksuaaltervise ja -käitumise kursus. Valikaine lisati õppekavva enam kui viis aastat tagasi. Selle ajendiks oli praktikute mure, et noorsootöötajad ei ole valmis seksuaalsusest noortega kõnelema. Olukord noorsootöö maastikul kinnitab sama ka praegu: Eesti Noorsootöötajate Kogu (ENK) 2025. aastal tehtud seksuaalkasvatusteemalise küsitluse kohaselt peab vaid viiendik erialase ettevalmistusega noorsootöötajatest end teema käsitlemisel pädevaks.
Kursust üles ehitades pöördusin mitukümmend aastat vana rahvusvahelise metoodika juurde, mis on välja töötatud HIV ennetamiseks: praktilised ja arutelu algatavad mängulised tegevused seksist ja seksuaalsusest kõnelemiseks, mille keskmes oli enda mõtestamine seksuaalse olendina, piiride sõnastamine ja teiste kuulamine. Metoodika sai valitud selliselt, et see pakuks võimalust analoogseid mänge ja tegevusi vajaduse korral läbi viia ka noortega. Kahtlesin esiti metoodika valikus: kas me tõesti peame 21. sajandil tegelema tabudega? Kas päriselt toovad siiani lapsi kured, sest nii on mugavam ja me ei pea ennast ise mõtestama? Kust küll tuleb see noorsootöötajate ebakindlus?
Seksuaalhariduse pakkumine on jäänud aina enam formaalhariduse kanda. Noorte seast on samas kostunud kriitikat ebapiisava käsitluse kohta üldhariduses. Küllap on küsimus rõhuasetuses, kus seksuaalharidus tähendab turvaseksi tähtsustamist ja füsioloogiat, jättes kõrvale põhilise: identiteediküsimused, emotsionaalsed aspektid ning – mis peamine – enda ja teiste piiridest lugupidamise.
Hirm tundmatu ees
Noorsootöötajate ebakindlusel on kolm peamist taustalugu: porno massiline levik, sooidentiteetide mitmekesistumine ja teadmine, et praktiseeritakse väga erinevaid seksuaalseid tegevusi, millega noorsootöötajad ei ole ise kokku puutunud.
Tänapäeval teab ilmselt iga noorsootöötaja, et noored puutuvad pornograafiaaga kokku juba varases eas. Seda kinnitab hulk teadusuuringuid. Piiride tunnetamise ja nende seadmise oskus on seda aktuaalsem, mida enam ammutavad noored reaalsustaju tugevalt moonutavat teavet. Professionaalsed noorsootöötajad tunnetavad, et nad peavad olema suutelised looma sildu moonutatud fiktsionaalse pildi ja päris elu vahel, st vähendama porno kui kõigile ligipääsetava infoallika kahjulikku mõju noorte seksuaalsetele ootustele ja otsustele ning seda kõike ilma moraalse paanikata.
Teine oluline muutuja on sooidentiteet. Ühiskondlikud muutused on viimastel kümnenditel olnud massiivsed ning kõige muu hulgas on muutunud soo ja seksuaalsusega seonduvad arusaamad ja hoiakud. Noorsootöötajad on öelnud, et nad puutuvad üha enam kokku soosegaduses noortega ning see põhjustab ka nende jaoks segadust, kuna kardetakse midagi valesti öelda või teha.
Keerukate sooküsimuste vaiba alla pühkimine ei muuda olukorda soosegadusega silmitsi seisvate noorte jaoks kuidagi lihtsamaks.
Tänapäeval noortega töötavate spetsialistide arusaamu on kujundanud teistsugune keskkond. Sooidentiteetide paljusus ja erinevad seksuaalsed sättumused tekitavad pelgust ja kohmakust, sest midagi sellist pole varem kogetud. Keerukate sooküsimuste vaiba alla pühkimine ei muuda olukorda soosegadusega silmitsi seisvate noorte jaoks kuidagi lihtsamaks. Need küsimused ei kao ära, kui me neist ei räägi. Veelgi enam, sageli kogevad soosegaduses noored või noored, kes pole paiksoolised ega heteroseksuaalsed, eakaaslaste ja laiema ühiskonna hukkamõistu, halvemal juhul ei pälvi nad mõistmist ka kodus. Sellisel juhul võib noorsootöötaja olla nende jaoks ainuke tuge pakkuv täiskasvanu, kuid selleks tuleb kohmakusest üle saada.
Kolmas proovikivi on erinevad seksuaalsed praktikad. ENK küsitlusest selgus, et noorsootöötajad pelgavad näiteks BDSM-praktikatest rääkimist. Taas ajendab ebakindlust hirm tundmatu ees. Kuidas siis kõneleda noortega käeraudadest ja piitsadest, kui seda ise iial kogenud ei ole ega soovigi?
Appi tõttavad noorsootöö põhitõed
Võib-olla pakub lohutust teadmine, et füüsilist lähedust kogevad kõik inimesed erinevalt. Inimeste seksuaalsed praktikad, fantaasiad ja nendega katsetamine pole kunagi ühesugused. Tänapäeval on tajutav variatiivsus ühiskondlike normide hägustumise tõttu ja tänu käepärastele võimalustele virtuaalruumis lihtsalt nii palju laienenud. See aga ei tähenda, et olemuslikult oleks midagi muutunud. Alguspunkt noorte turvaliseks ja nauditavaks seksuaaleluks on jäänud samaks: enda piiride tunnetamine, teiste piiride aktsepteerimine ja vastastikune lugupidamine.
Alguspunkt noorte turvaliseks ja nauditavaks seksuaaleluks on jäänud samaks: enda piiride tunnetamine, teiste piiride aktsepteerimine ja vastastikune lugupidamine.
Noorsootöötajate ebakindluse taga ongi mõnevõrra ekslik arusaam, et me peame märkimisväärselt suurendama oma faktiteadmisi või laiendama uute sooidentiteetide mõistmiseks oma sõnavara. Sellest märksa olulisem on tunda ja mõtestada midagi, mis on niigi loomulik osa elust.
Nii nagu rebasest rääkimine ei eelda loomakese iga sabakarva pikkuse teadmist, ei eelda seksist rääkimine iga viimase kui detaili hoomamist, vaid loobumist tabudest, oskust kuulata ja kompleksivabalt arutleda. Just see võiks olla noorsootöötajate puhul seksuaalhariduse pakkumise keskmes. Fred Jüssi on kõige muu hulgas öelnud: „Kui tahad midagi uut, siis käi vanu radu.“ See kehtib ka noorsootöös seksiteemadel kõnelemisel.
Nii nagu rebasest rääkimine ei eelda loomakese iga sabakarva pikkuse teadmist, ei eelda seksist rääkimine iga viimase kui detaili hoomamist, vaid loobumist tabudest, oskust kuulata ja kompleksivabalt arutleda.
Tulles tagasi seksuaaltervise ja -käitumise kursuse juurde, siis aine tagasisides nimetavad tudengid positiivsena võimalust ennast mõtestada ja kaaslasi kuulata. See on kõige elementaarsem tõde noorsootöös. Üks üliõpilane kirjutas oma tagasisides nii: „Mega oluline ja vajalik teema töös noortega! Aitas võtta häbi ja pinged maha ja õppejõud oli toetav. Keegi ei mõistnud hukka, üheskoos oli mega hea õppida ja kogeda.“ Me ei teinud seejuures mitte midagi muud, kui võtsime aja, et hinnanguid andmata märgata ja vajaduse korral leppida. See ongi suurimaks abiks tabudest ja kompleksidest vabanemisel ning tähtsaim võti seksuaalsuse, soo ja seksiga seotu käsitlemisel noortega.
Lii Araste on kogukonnahariduse ja huvitegevuse õppekava programmijuht Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemias.
Illustratsioon: Masha Kanatova