Radikaliseerumise allakäiguspiraal – märkmeid ühe noore teekonnast sinna ja tagasi 

Tihti väidetakse, et Eestis pole noorte radikaliseerumine probleem, kuna meil pole suuri äärmusorganisatsioone ega massilist vägivalda. Prokuratuuris näeme, et see arusaam ei vasta tõele. Meie ülesanne on sellistes olukordades mitte ainult vaadata, kas noor rikkus seadust, vaid küsida, mida ta uskus end tegevat ja kes talle õpetas, et nii on õige. 

Prokuratuur on üha sagedamini märganud juhtumeid, kus alaealine on sattunud kontakti vägivaldse ideoloogiaga, mis õpetab põlgust ja kujundab vihale rajatud maailmapilti. Need ideed ei levi tänaval ega koolis, vaid veebikeskkondades, nagu Discord, Telegram või YouTube. Radikaliseerumine algab näiliselt süütult. Mängugruppides tehakse nalja relvade, rasside või naiste üle.Telegrami kanalites jagatakse „šokeerivat tõde“ sisaldavaid vaenulikke ja vägivalda ülistavaid videosid. Noorele näib dehumaniseerimine loogilise vastusena isiklikele pingetele. 

Radikaliseerumine algab näiliselt süütult. Mängugruppides tehakse nalja relvade, rasside või naiste üle.

Lisan enda mõtete illustreerimiseks väljavõtteid intervjuust ühe noormehega, kes on radikaliseerumise allakäiguspiraali läbi käinud. Oma mõtteid jagades loodab ta aidata teistel noortel sellelt teelt hoiduda. 

Ühe noore lugu: taust ja enesemääratlus 

Kirjelda palun enda tausta ja nooruspõlve mentaliteeti. 

Kasvasin üles nii-öelda keskmises perekonnas koos väikse õe ja vennaga. Koolis tundsin end tihti saamatuna ning see jättis oma jälje mu enesehinnangule ja maailmapildile. 

Minu identiteet noorena oli tugevalt mõjutatud soovist olla kellestki parem. Ma ei tundnud, et oleksin kellelegi oma. Tagantjärele näen, et otsisin vabaduseihalust. Leidsin selle esimesena äärmuslikest allikatest – gruppidest, kes andsid mulle tunde, et ma olen osa millestki, et mul on mingi missioon. 

Veebisuhtlus pole iseenesest ohtlik. Oht tekib, kui vestlustesse satub end tõrjutuna tundev noor, kes hakkab kriitikata vestlustes levitatavaid ideid omaks võtma. Eestisse on jõudnud rahvusvahelised liikumised, nagu paremäärmuslikud ja noortele suunatud Active Club või FKD. Nende sõnum on tihti üks: „tõeline mees seisab enda eest jõuga“. 

Veel ohtlikumad on õiglase missiooni ideega looritatud liikumised. Üks selliseid nähtusi on Tesaki kultus, mis sai alguse Venemaal Maksim Martsinkevitši juhtimisel. Tema vägivaldsed pedofiilide paljastamise videod sotsiaalmeedias elavad edasi ideoloogilise pärandina, kus omakohtu, alandamise ja vaenamise kaudu kujundatakse õigluse jaluleseadmise narratiivi. 

Eestisse on jõudnud rahvusvahelised liikumised, nagu paremäärmuslikud ja noortele suunatud Active Club või FKD. Nende sõnum on tihti üks: „tõeline mees seisab enda eest jõuga“. 

Eestis on esinenud juhtumeid, kus noored on korraldanud niinimetatud pedohunt’e. Neid aktsioone korraldatakse väidetavalt ühiskonna kaitseks, kuid jõu näitamise tegelik sisu on vägivaldne enesekehtestamine ja „õigustatud“ võimu näitamine. 

Nii saab kriitilise piiri ületanud noorest vaimse trauma ohver. Selline väär eneseõigustamine vähendab kontakti iseenda tegelike vajaduste ja tunnetega: hirm, segadus, võimujanu, tähelepanuvajadus. Need emotsioonid asenduvad kontrolli ja karistamise näilise selgusega. Inimlikkus muutub teisejärguliseks ja asendub lõpuks kiskjalikkusega. 

Väljavõte: maailmavaate kujunemine 

Kuidas sattusid paremäärmuslike vaadete juurde? 

Ma olin noorena väga huvitatud ajaloost, eriti natsiajaloost. Käisin tihti sotsiaalmeediaäpis Discord, kus enamiku ajast suhtlesin parempoolse vaatega inimestega tänapäeva maailma sündmuste teemal, ja see kasvatas minus radikalismi. 

Kas oli mõni konkreetne sündmus või inimene, kes mõjutas su vaadete kujunemist? 

Kuna ma olin noorena hästi palju sotsiaalmeedias, jäi mulle silma üks USAs tegutsev ideoloog ja tema juhitud Ameerika äärmusrühmitus, aga enamasti vaatasin Hitleri poole. 

Kuidas sa suhtusid neisse, kes sinu maailmavaadet ei jaganud? 

Paremäärmuslike vaadetega kaasnes vaenulik ja stereotüüpne suhtumine eri ühiskonnarühmadesse. Rahvusvähemusi nägin ohuna kultuurilisele puhtusele. LGBTQ+ kogukonda suhtusin põlgusega, pidades neid ebanormaalseks. Poliitilisi vastaseid käsitlesin reeturitena. 

Sekkumine sellistes olukordades ei saa olla ainult karistav. Prokuratuur hindab iga juhtumit eraldi. Kui on näha, et noor ei ole veel ohtlikku maailmavaadet lõplikult omaks võtnud, vaid katsetab piire ja otsib kuuluvust, siis eelistame karistusele nõustamist, lepitust ja koostööd tugivõrgustikega. 

Kõige olulisem on saada aru, kas noorel on tahe muutuda. Kui see on olemas, siis sellised mõjutusvahendid ei ole noorele kingitus, vaid panevad ta tugevalt proovile. Seega vajavad väljakutse vastu võtnud noored emotsionaalset tuge: olgu see õpetaja või mentor, kes teda ei hülga, vaid usub noore võimesse muutuda. 

Väljavõte: mõjutusvahendid 

Millist tüüpi mõjutusvahend sulle määrati? 

Hakkasin iga kuu käima prokuratuuris erikonsultandi juures rääkimas natsiideoloogiast ja sellega seotud teemadest. 

Kuidas sa mõjutusvahendisse suhtusid? Kas see tundus pigem karistus või võimalus? 

Pigem võimalus, kuna olin karistamata ja soovisin jätta endast head muljet. 

Kuidas on see kogemus sind mõjutanud? 

Hakkasin rohkem keskenduma tulevikuplaanidele ja ma ei hoolinud enam poliitikast. 

Kas oled pärast seda midagi kahetsenud? 

Otsest vastust mul sellele küsimusele pole, kuna proovin vähem mineviku peale mõelda, aga ma ütleks lühidalt, et jah, olen küll. 

Prokuratuur pole aga kõikvõimas. Meie võimalused sekkuda piirduvad seaduse ja menetluse raamistikuga. Seetõttu on oluline, et noort ümbritsevad inimesed märkaks ohumärke enne, kui ideedest saavad teod. Vajame kogukonda, kus osatakse küsida, mis toimub äärmuslikult käituva noore hinges. Kui noor läheb samasse keskkonda, kus teda varem ei mõistetud, siis võib see tehtud töö nullida. Muutuseks on vaja ka täiskasvanute valmidust alustada noorega suhte loomist täiesti algusest. 

Vajame kogukonda, kus osatakse küsida, mis toimub äärmuslikult käituva noore hinges. 

See on ühiskonna vastutus. Me ei saa oodata, et moonutatud maailmapildiga noor oskab iseseisvalt radikaliseerumise traumast paraneda. Me ei saa jätta teda üksi, sest „ta peaks ise oma vigadest õppima“.

Üksi ei saa ühiskondlikke väärtusi kasvatada. Need kujunevad suhtluses meid ümbritsevaga. 

Seega peame ühiskonnana endalt küsima, kas me päriselt kuulame noori. Ja kui nad on eksinud, siis kas meil on julgust andestada ja pakkuda tagasiteed? 

Väljavõte: tulevikuväljavaated 

Kuidas sa näed oma tulevikku? Kas poliitika või aktivism on endiselt osa sinu elust? 

Praegu ei näe ma poliitikat ega aktivismi oma tuleviku keskse osana. Vähemalt mitte sellisel viisil, nagu see kunagi oli. Ma soovin keskenduda rohkem enesearengule, tööle ja õppimisele. Kui peaksin kunagi ühiskondlikult aktiivsemaks muutuma, siis kindlasti mitte vastandumise kaudu. 

Mida sa soovitaksid teistele noortele, kes võivad praegu kalduda äärmuslike ideoloogiate poole? 

Soovitaksin noortel mitte otsida lihtsaid vastuseid keerulistele probleemidele. Tihti pakuvad äärmuslikud ideoloogiad mustvalgeid seletusi, mis tunduvad alguses lohutavad, aga tegelikult viivad veel suurema segaduse ja vihani. 

Me ei saa oodata, et moonutatud maailmapildiga noor oskab iseseisvalt radikaliseerumise traumast paraneda. Me ei saa jätta teda üksi, sest „ta peaks ise oma vigadest õppima“.

Õnneks on radikaliseerumine viimastel aastatel pälvinud ajakirjanduse ja ühiskonna tähelepanu, sest lahendada saab ainult nähtavat probleemi. 

Samas toob nähtavus kaasa infomüra: üha sagedamini võtavad sõna inimesed, kelle arusaam radikaliseerumisest põhineb pigem Google’i otsingutel või sotsiaalmeediast kuuldud müütidel, nagu see, et radikaliseeruvad need noored, kes on juba varem olnud probleemsed. Sellega pisendatakse probleemi tõelist olemust või pannakse silt noorele, kellel käitumismustreid ei saa seostada radikaliseerumisega. Lihtsustatud käsitlused võivad tekitada valearusaama nii probleemi ulatusest kui ka selle lahendamise võimalustest. 

Radikaliseerumine mõjutab inimest sügavuti, see on mitmetahuline ja seega keeruline teema. Lihtsustatud käsitlused on küll kiiresti hoomatavad, kuid pole üldjuhul juhtumite lahendamisel tõepärased. Valdkonna tunnustatud eksperdid toetuvad seisukohtade kujundamisel ja inimeste aitamisel teadustöödele, süsteemsele praktikakogemusele ja interdistsiplinaarsele arusaamale. Noorsootöötajad peaksid olema teadlikud, et radikaliseerumise temaatika vajab kriitilist mõtlemist ning koostööd eri valdkondade spetsialistidega, et toetada noori võimalikult mõistvalt ja tõhusalt.

Vaid sagedastest kokkupuudetest noorte ja nende mõttemaailmaga ei piisa. Radikaliseerumise ekspertide ja psühholoogide vahel võib selles osas teatava paralleeli luua: valdkond näib tavainimesele pealtnäha lihtne ja loogiline, kuid eriala eksperdi jaoks on see detailne ja nüansirikas. Et inimest, eriti noort, päriselt aidata, on vaja adekvaatset kogemustepagasit. Samal põhjusel tuleks noorsootöötajal võimaliku radikaliseerumise kahtluse korral paluda tuge ekspertidelt Kaitsepolitseiametis, Politsei- ja Piirivalveametis, Siseministeeriumis või prokuratuuris. 

Noorsootöötajad peaksid olema teadlikud, et radikaliseerumise temaatika vajab kriitilist mõtlemist ning koostööd eri valdkondade spetsialistidega, et toetada noori võimalikult mõistvalt ja tõhusalt.

Radikaliseerumisest peab rääkima ausalt ja faktipõhiselt. Mida tõsisem on teema, seda suurem on kohustus eristada fakte hinnangutest. Noortega töötades ei saa me lubada endale lihtsustusi, sest iga ekslik arusaam võib maksta võimaluse kellegi jaoks midagi muuta.