Katriin Kütt-Oad
Kas teadsid, et kaasates noori seksuaalhariduse andmisse, võid aidata kaasa ka demokraatia arendamisele, suurendada noorte akadeemilist võimekust, parandada nende karjääriväljavaateid ning suhteid eakaaslaste ja vanematega?
Terviklik seksuaalharidus on rahvusvahelise kokkuleppe järgi tõenduspõhine ja õppekavale tuginev protsess, mis käsitleb seksuaalsust korraga tunnetuslikus, emotsionaalses, sotsiaalses, suhtelises ja kehalises plaanis. See ei piirdu bioloogia ja haiguste ennetamisega, vaid algab juba varases lapsepõlves ning areneb edasi teisme- ja täiskasvanuikka, pakkudes vanusele vastavat teadmist. Rõhk on inimõigustel, soolisel võrdõiguslikkusel ja mitmekesisuse austamisel. Õpetus julgustab noori märkama ja vaidlustama kahjulikke soostereotüüpe ja võimunorme.
Tervikliku seksuaalhariduse saamine ongi võimestamise protsess. See ei ole üksnes teadmiste edasiandmine, vaid osalusvõimaluste loomine, kriitilise mõtlemise arendamine, õigustest teadlikuks muutumine ja eluks vajalike sotsiaalsete oskuste kujundamine. Võimestamine on ehk kõige ilmsem, kui ka noored ise saavad sõna sekka öelda, millest, kuidas ja mis vormis räägitakse, ning tunda, et nende kogemus on teadmise kõrval sama oluline.
Noortel on vääramatu õigus otsustada enda üle seksuaalsust puudutavates küsimustes, sest see on osa üldkehtivatest inimõigustest. Noori ei tohi siinkohal asetada õigustest väljapoole, ükskõik kui „üllal“ eesmärgil. Oma seksuaalse identiteedi leiab noor mitmekülgsete protsesside ja kogemuste kaudu, millest mõned võivad olla läbinisti positiivsed (ennast kehtestav, nauditav spontaansus) või negatiivsed (seksuaalne väärkohtlemine). Seetõttu on esmatähtis, et seksuaalharidus ja elukogemus kattuksid (teemaring katab inimeseks olemise kõiki aspekte, mitte ei tee seda valikuliselt). See võimaldab kogemuste adekvaatset refleksiooni ning lubab identiteedi loomist viisil, mis suurendab enesekindlust ja võimet ühiskonnas tõhusalt osaleda.
Terviklik seksuaalharidus kätkeb endas osalusvõimaluste loomist, kriitilise mõtlemise arendamist, õigustest teadlikuks muutmist ja eluks vajalike sotsiaalsete oskuste kujundamist.
Seksuaalhariduse jaoks sobilik nn turvaline ruum ei ole ühte tüüpi ega ühe meetodi põhine, vaid võib olla väga eriilmeliste kohtade ja sekkumiste võrgustik. Kõige sagedamini toimib turvalise ruumina kool. Kindel ja väga oluline roll on aga ka noorte- ja kogukonnakeskustel, muudel kogukondlikel keskkondadel ning üksikutel digiplatvormidel, mis jõuavad nendeni, kes koolist kõrvale jäävad või on muul viisil haavatavamad. Need paigad on noorte seksuaal- ja reproduktiivtervise seisukohalt tähtsad, sest loovad keskkonna, kus noor saab ilma hukkamõistu ja häbita küsida, arutada, kahelda ja otsustada.
Algoritmide ja eufemismide mõju
Eesti õppekavad katavad küll Maailma Terviseorganisatsiooni seksuaalhariduse standardites esitatud teemaringi, kuid noorte kogemus on sellest märksa ebaühtlasem. Tervise Arengu Instituudi 2021. aasta uuringus kirjeldasid noored, et koolitunnis räägitakse enim murdeeast, rasedusest ja seksuaalsel teel levivatest infektsioonidest, kuid palju vähem suhetest, suhtlemisest, nõusolekust ja naudingust – kuid just neid teemasid sooviksid nad ise rohkem arutada. Sageli piirdub tund loengu ja töölehtedega, mistõttu jääb vähe ruumi dialoogiks ja kogemuste mõtestamiseks. Seda lünka täidavad vestlused eakaaslastega ja sotsiaalmeedia, kus info ei ole alati süsteemne ega faktipõhine.
Lihtne on ka ära eksida ühismeedia tihnikusse, kus platvormid ise takistavad teaduspõhise ja sekspositiivse info levikut. Algoritmi kureeritud sisu toob kaasa keeruka probleemi: ühelt poolt kustutatakse ja blokeeritakse seksuaalhariduslik info, tembeldades seda näiteks pornograafiaks või “vaid täiskasvanutele sobivaks”, teisalt tõstetakse otsingutulemustes ja uudisvoogudes esile ebatäpne, klikipõhine ja sageli sensatsiooniline materjal.
Seksuaalse naudingu teema on selles dünaamikas kõige hapram: uuringud näitavad, et naudingut arvestav seksuaalharidus vähendab riskikäitumist, kuid sellele vastav sisu (nt emotsionaalsele, vaimsele ja kehalisele naudingule keskenduvad lood) märgistatakse üldjuhul kõige tõenäolisemalt sobimatuks.
Tavapärane on ka keelekasutuse piiramine. Seksuaalhariduslikus sisuloomes kohtab aina enam eufemistlikku või tsensuurist läbi pikitud keelekasutust, mis taas stigmatiseerib seksuaalsusega seotud teemaringi, sest nähtustest ja kehadest ei ole võimalik rääkida nende õigete nimetustega. See mõjutab nii väärtusi kui ka meie käitumist. Seetõttu ongi noorsootöös ja hariduses eriti oluline luua turvalisi aruteluruume, kus keerulisi sõnu ja kogemusi saab kartmata välja öelda ning koos lahti mõtestada.
Võimestamise võimalusi seksuaalhariduses
Ühest neidudega tehtud fookusgrupi uuringust jääb kõlama põnev soovitus, mis innustab katsetama põlvkondadeülese praktikaga, kus noortega liituvad aruteluringis ka täiskasvanud, mitte eksperdi, vaid kaaskogejana. Kõik osalejad saavad ausalt jagada oma lugu, soove, mõtteid, dilemmasid ning luhtumisi, kartmata hukkamõistu. Noore jaoks pakub see partnerlust viisil, kus usaldatakse tema refleksioonivõimet ja kriitikameelt ning ta pole üksnes kuulaja rollis. Täiskasvanule võib selline kohtumine tähendada nihkumist valmis vastuste jagajast kaasavastajaks. Oma siira elukogemuse jagamine loob väärtusliku õpivõimaluse ja noorte vaatenurk võib pakkuda uusi perspektiive. Selline turvaline, osati isegi teraapiline ruum saab tuua kogukonna liikmeid kokku viisil, mis lubab suurendada üksteise mõistmist. Noorsootöötaja või õpetaja vaatepunktist võiks sama põhimõtet kasutada näiteks vanemate-noorte ühisõhtute, noortekeskuse aruteluringide või väikeste projektikohtumiste kujundamisel, kus arutelu keskmes on seksuaaltervise küsimused.
Teine võimalus on noortelt noortele lähenemine läbimõeldud programmina, kus teismelised saavad võtta seksuaalhariduse tunnis, noortekeskuse vestlusringis, laagris või mõnel kogukonnaüritusel liidrirolli. Sellise programmi põhieesmärk on jõuda sihtrühmani viisil, mis tundub eakohane ja usaldusväärne: eakaaslased toovad arutellu eakohase keelekasutuse, huumori ja näited, mis kõnetavad, samal ajal kui sisu on koos valdkonda tundvate juhendajatega läbi mõeldud ja faktitäpne.
Noored võivad seejuures ise täiendada õppematerjale, kujundada harjutusi või panna kokku üritusi – olgu selleks töötuba, rollimäng, taskuhäälingu salvestus, noortekeskuse kampaania või kogukondlik üritus (näiteks „Sex Poetry Slam“), mis põimib meelelahutuse ja seksuaalhariduse. Sellised protsessid ei teeni ainult tervishoiu eesmärke. Noored harjutavad ka demokraatlikke oskusi – teistega arvestamist, rühmas otsuste tegemist, avalikku esinemist, kokkulepete sõlmimist ja tagasisidestamist – ning arendavad akadeemilisi pädevusi, nagu infootsing, argumenteerimine, tekstide ja visuaalide loomine. Nii võib noortelt noortele programm sobida noorsootöö raamistikku, kus formaalse klassiruumi ja traditsiooniliste õppematerjalide asemel ongi fookuses vestlusringid, ühisprojektid ja üritused.
Seksihullust seksiteadlikuks
Uuringud ei ole suutnud traditsiooniliste mõõdikute alusel (teadmised, väärtushinnangute muutumine, käitumismuutus) tõestada noortelt noortele lähenemise märgatavat mõju kogu sihtrühmale ehk kõigile osalevatele noortele. Kõige selgem kasu paistab välja nende jaoks, kes programme ise veavad – noored korraldajad, kes ongi seeläbi peamine sihtrühm. Intervjuudes on nad kirjeldanud identiteedi muutumist nn seksihullust seksiteadlikuks. Samuti on liidriroll aidanud mõtestada ümber suhteid vanemate, teiste autoriteetide ja eakaaslastega.
Programmi kaasatud noorte võimestamine suurendas nende akadeemilist võimekust ja eneseusku karjäärivalikutes. Loomulikult mõjutavad noore motivatsioon ja isiklikud põhjused programmiga liitumiseks tugevalt seda, kui palju nad kogemusest kasu lõikavad. Intervjuudes on selgunud, et kooli toetus (tundideks aja andmine, rolli tunnustamine) ning pere ja sõprade heakskiit tugevdavad positiivset mõju, samal ajal kui sõprade pilked või koduste skeptilisus võivad seda pärssida. Paljud noored seostavad programmist saadud kogemusi ka teiste käitumisvaldkondadega ning räägivad üldisemast tervisliku eluviisi teadvustamisest. Just see, et noor saab olla oma kogukonnas eeskuju, on üks selgemaid näiteid võimestamisest.
Noor on kui võimestumise koondkuju. Seepärast on teda ümbritsevatel täiskasvanutel – õpetajatel, noorsootöötajatel, lapsevanematel, tervishoiutöötajatel – oluline küsida, kuidas noort toetada, et tal tekiks suurem kontroll oma elu üle, ning hoiduda samas eelarvamuslike jõupositsioonide rakendamisest. Arutelud seksuaalharidusest on selleks hea proovikivi: kas noor saab ise teemade või reeglite puhul kaasa rääkida, kas ta saab küsitleda ja seada kahtluse alla talle pakutud norme?
Võimestav lähenemine võib avalduda näiteks noore suuremas kaasatuses kooli või kogukonna otsustusprotsessides, ühiselt kujundatud aruteluringides, üritustes või projektides, mis seovad seksuaalhariduse teema laiemate heaolu- ja õigusküsimustega. Sisuliselt on ju võimestamise ja võimestumise eesmärk heaolu ja eluga rahulolu saavutamine. Indiviidi tasemel tähendab see tahtepõhist teadmiste ja oskuste suurendamist, oma motivatsiooni ja potentsiaali avastamist ning sellise isikliku toetussüsteemi loomist, mis aitab eneseusku kasvatada. Kuigi noor on oma arengu tõttu loomuldasa selles protsessis, vajab ta ikkagi tuge – täiskasvanuid, kes on valmis osa võimust ära andma, alustades sellest, kuidas ja kellega räägitakse seksuaalsusest.
Katriin Kütt-Oad on Tallinna Pelgulinna Riigigümnaasiumi sotsiaalpedagoog ja seksuaalhariduse entusiast.
Illustratsioon: Masha Kanatova