11 min
Heidi Maiberg
siseministeeriumi nõunik
Illustratsioon: Romy Nõulik
Mida professionaalina ette võtta, kui töötatakse või soovitakse seda teha noortega, kes on omaks võtnud (ükskõik millise) ideoloogia äärmusliku tõlgenduse, või on hirm, et nad liiguvad selle poole?
„Aga juudid tapsid ju ka!“ Olen kulutanud märkimisväärse aja bakalaureuse- ja magistriõppest Tartu ülikooli usuteaduskonnas ainetele, mis on seotud juutidega. „Sissejuhatus judaismi“, „Vana Testamendi sissejuhatus“, „Vana Testamendi eksegees“, „Iisraeli aja- ja usundilugu“ ning kaks semestrit piibliheebrea keele õpet andsid algteadmised juudirahva aja- ja mõtteloost, keelest, kommetest ning uskumustest. Teadmised Paabeli vangipõlvest, piibliheebrea keele grammatikast või Viiendas Moosese raamatus üles loetud puhastest ja roojastest loomadest ei valmistanud mind paraku ette, kuidas vastata teismelisele, kes näitab klassiruumis viha märke ühe rahva vastu, kelle esindajatega ta pole ilmselt kunagi kokku puutunud.
Kui head kavatsused viivad halbade tulemusteni
Alustuseks üks õpetlik lugu sellest, mida tasuks vältida. Kultuuri, hariduse ja äärmusluse piirimaadele keskenduvad uurijad Christer Mattsson ja Thomas Johansson vestlesid kahe Rootsi kooli õpetajate ja vilistlastega, et analüüsida kooli reaktsiooni neonatsidest õpilastega toimetulekul ja valitud lähenemise mõju õpilastele.[1] Mõlema sihtrühmaga vesteldi aastaid pärast sündmuste toimumist.
Sarnaselt selle loo autoriga ei osanud haridustöötajad õpilaste muutunud riietusele, kõnepruugile ja käitumisele esmalt reageerida. Mõlemad koolipered vestlesid politseiga, politsei õpilastega. Meenutuste järgi algas justkui sõda kogu kooli halvanud neonatsistlikku ideoloogia levimise vastu, mille raames noorukid eraldati teistest eriklassi või saadeti koduõppele. Olukord justkui lahenes, enamiku heaolu oli kaitstud. „Erikohtlemise“ osaks saanud noorukid tõid täiskasvanuna aga välja, et mõistavad küll kooli lahendust, aga neid see ei aidanud, pigem oli mõju risti vastupidine. „Tundsin end üksikuna. Eriklassis see tunne aina süvenes. Tean, et olin neile keeruline õpilane, mistap mind mujale saadetigi. Samal ajal suunasid nad mind klassi, kus oli veel kolm sama maailmavaatega õpilast.“[1] Stigmatiseerivasse olukorda pandud nooruk kaotas võimaluse suhelda teisiti mõtlevate eakaaslastega. Lahendus vähendas õpilase silmis koolipersonali autoriteeti ja olukord päädis käitumise halvenemisega.
Vesteldes teadlastega valitud lahendustest, tõid tollased õpetajad välja teadmiste puudust ja ebakindlust radikaliseerunud noortega tegelemisel. Kuigi nad kasutasid sel ajal parimaid kättesaadavaid vahendeid, polnud lahendus piisav. Olukord on mõistetav, sest nagu praegu Eestis[2] ja Soomes[3], ei hõlmanud tollal Rootsi haridustöötajate, nagu ka teiste noortega töötavate inimeste ettevalmistus äärmusluse ennetamise, käsitlemise ega tõkestamise temaatikat.
Kaks soovitust radikaliseerumise ennetamiseks
Äärmusluse ennetamine on mitu korda lihtsam ja odavam kui radikaliseerunud inimese tegevuse tagajärgedega tegelemine. Et kuri karja ei tuleks, saab iga noortega töötav inimene järgida kaht soovitust.
- Luua radikaliseerumise ohutegureid ennetav keskkond
Noorega töötav inimene saab oma tegevust planeerides lähtuda põhimõttest, et ta loob keskkonda, kus:
- igal noorel on hea ja turvaline olla;
- igal noorel on usaldusväärne täiskasvanu või paar, kelle poole ta vajaduse korral saab pöörduda;
- kui nähakse, et noorel on mure, siis täiskasvanu sekkub ja aitab leida lahendusi.
Üks Mattsoni ja Johanssoni intervjueeritud õpetajatest mõistis, et kuigi nad proovisid parimat, polnud nad tegelikult noorte jaoks olemas. Ta sõnastas õppetunni järgmiselt: „Kui tulin kooli tööle, siis oligi tanksaabaste ja teatud jakkide kandmise, teatud bändide kuulamise kultuur. Rääkisime õpetajatega õpilastest, ent mitte õpilastega põhjustest, miks see nii on“;[1]
- noor saab ise oma identiteeti kujundada hoolimata sellest, millistest oludest või perekonnast ta tuleb;
- töötajatele ebamugavaid noori ei eraldata, vaid leitakse neid päriselt toetavad lahendused, kus noored on tegevustesse kaasatud;
- noosootöötaja aitab noorel mõista allikakriitilisuse tähtsust.
- Märkamine
On oluline, et noort ümbritsevas keskkonnas ei aktsepteerita vihaõhutavaid sümboleid, käitumisviise ega avaldusi. Kui neid aga märgatakse, tuleks nendele reageerida hukkamõistvalt.
Terrorismiuurija Noemie Bouhana sõnul viiakse äärmuslikest ideoloogiatest inspireeritud vägivallaakte ellu keskkondades, kus see on füüsiliselt, psühholoogiliselt või moraalselt aktsepteeritud.[4] Seepärast on oluline, et noort ümbritsevas keskkonnas ei aktsepteerita vihaõhutavaid sümboleid, käitumisviise ega avaldusi. Kui neid aga märgatakse, tuleks nendele reageerida hukkamõistvalt.
Noort ümbritsevad täiskasvanud saavad kuulata avatud meelega ja kahepoolseid suhteid hoides uurida, kuidas noorel läheb. Vestlustes tundlikel teemadel saavad nad lasta noorukil sõnastada, mis on tema jaoks maailmas valesti, ilma et ta hakkaks rääkima või kaitsma konkreetset ideoloogiat. Kui nooruk muutub töötaja suhtes ründavaks või solvavaks, võib lahenduseks olla noorega töötava inimese asendamine töötajaga, kellega noorel on sel hetkel lihtsam austusel põhinevat sidet luua.
On oluline, et kollektiivil oleks läbi mõeldud, kes noorega tegeleb, kuidas tema kohta omavahel infot vahetatakse, ning vajaduse korral võetakse ühendust Lasteabi või politseiga.
Deradikaliseerumisprogrammide aluspõhimõtted
Vahel võib esmaseks ennetuseks olla juba liiga hilja. 90ndatel hakkas ühes Norra väikelinnas kasvama noorte liitumine neonatslike organisatsioonidega. Politsei ja vanemate koostöös loodi sekkumine, kus noortega suhtlemiseks kasutati motiveerivat intervjueerimist, samal ajal pakuti vanematele grupiteraapia ja kovisiooni võimalust.[5] Sellest sekkumisest sai alguse esimene tänapäevane deradikaliseerumist[6] ja äärmuslikust liikumisest eemaldumist[7] toetav süsteemne tegevus ehk programm. Lähenemist kopeeris Rootsi, seejärel Saksamaa, kes sarnaselt otsisid lahendusi, kuidas toetada radikaliseerunud inimeste eemaldumist vägivallast.
Nüüdseks on deradikaliseerumist ja eemaldumist toetavad programmid mitmes riigis üks meede paljudest äärmusluse ennetamise ja selle vastase võitluse tööriistakastis. Tõenduspõhiseid lähenemisi ühendavad järgnevad põhimõtted.
- Vabatahtlikkus
Inimene hakkab sekkujatega koostööd tegema vabatahtlikkuse alusel. Mitte kedagi ei saa sunniviisiliselt muuta. Organisatsioonid, kes sekkumist pakuvad, reklaamivad end sageli demonstratsioonidel või virtuaalkeskkondades, kus nad jäävad äärmuslastele silma. Eriti alaealiste puhul võivad organisatsioonide poole pöörduda ka nende vanemad. Koostööle kedagi ei sunnita, inimesel endal peab olema motivatsioon muutuda.
- Mentorlus ja võrgustikupõhine lähenemine
Enamikus Euroopa ja Põhja-Ameerika riikides veavad sekkumisi mittetulundusühingud (MTÜd) koostöös riigipoolse rahastaja ja koostööpartneritega. Praegu pole standardiseeritud, milline peaks olema deradikaliseerumist ja eemaldumist toetava inimese väljaõpe ja pädevus. Üldjuhul teevad seda tööd sotsiaal-, noorsootööd, psühholoogiat või kultuuri- ning religioonilugu õppinud inimesed. Sageli on sekkujad ise endised äärmuslased.
MTÜ või riiklik sekkumist pakkuv organisatsioon selgitab koos inimesega välja ta abivajadused ja koondab inimese ümber võrgustiku organisatsioonidest, kelle tuge läheb eluga edasiliikumiseks vaja. Vahel on juhtumikorraldaja rollis kohalik omavalitsus või mõni riigiasutus, kelle üks partner on mentorlust pakkuv MTÜ. Olenevalt inimese abivajadustest ja riskihindamise tulemusest kaasatakse vajalikke osalisi, olgu tegemist politsei, vanemate, vaimse tervise eksperdi, haridusasutuse, lastekaitse, prokuratuuri, kriminaalhoolduse või vanglaga.
- Abivajajale kohandatud lähenemine
Et toetada usaldusliku sideme loomist, proovitakse inimene kokku viia töötajaga, kellega ta on võimeline samastuma soo, religiooni, rahvuse, keele või mõne muu tunnuse järgi.
Iga inimene on erinev. Põhjused, miks keegi radikaliseerus, on erinevad. Seepärast luuakse igale indiviidile tema vajadustest lähtuv sekkumine. Koostöö sekkuja ja teiste võrgustiku liikmetega peab põhinema usaldusel.
Pärast usaldusliku sideme ja omavaheliste kokkulepete tegemist (Kui tihti kohtutakse? Millist käitumist aktsepteeritakse ja millist mitte? Mis infot peab mentor politseiga jagama?) selgitatakse välja inimese abivajadused ja hakatakse vajalikku võrgustikku kokku panema.
- Meetodid
Deradikaliseerumist ja eemaldumist toetavate sekkumiste töömeetodid pole veel standardiseeritud. Seepärast sõltuvad abi pakkuvad meetodid peale inimese abivajaduse suuresti ka konkreetse organisatsiooni tööpõhimõtetest ja/või selle töötajate väljaõppest. Terapeudiks õppinud inimesed töötavad peamiselt traumade, mõttemustrite ja eneseregulatsiooniga, sotsiaaltöötaja väljaõppega spetsialistid rakendavad oma töös süsteemiteooriat. Endised äärmuslased on viinud oma paremäärmuslastest menteesid sünagoogi, et luua side nendega, keda on dehumaniseeritud, või lasknud neil teha geenitesti, et analüüsida nende „rassipuhtust“.
Alaealistega töötavad praktikud kasutavad peamiste meetoditena noortega koos ajaveetmist ja vestluseid nii nende kui ka pereliikmetega. Hea näide ajaga panustamisest on ühe Austrias töötava mobiilse noorsootöötaja lähenemine. Spetsialist töötas rändetaustaga noormehega, kelle kõik meessoost lähisugulased olid liitunud Süürias terroristliku organisatsiooniga ning keda prooviti samuti Süüriasse värvata. Nooruk määrati kaheks nädalaks käitumisraskuste tõttu koduõppele. Sel perioodil algas iga hommik nooruki jaoks noorsootöötaja koputusega, millele järgnes üheskoos poodiminek näksivarude täiendamiseks, noortekeskuses koolitükkide tegemine (tegelikkuses piljardi, jalgpalli ja kaartide mängimine). Noortekeskusele lisaks käidi koos poliitilistel meeleavaldustel, kus vesteldi maailmavaateliste küsimuste üle. Lähtudes praktiku ja noormehe omavahelistest kokkulepetest, pidi nooruk vestlustes õppima väljendama oma mõtteid viisil, mis austab kõikide inimeste õigusi. Omavahelise suhte ülesehitamisele investeeritud aeg tasus praktiku sõnul kuhjaga ära, sest kriminogeenses kandis elav ja värbajate huviorbiiti jõudnud noormees hakkas oluliste otsuste tegemiseks võtma temaga ühendust. Koos jõuti halbu otsuseid sageli ennetada.
Endised äärmuslased on viinud oma paremäärmuslastest menteesid sünagoogi, et luua side nendega, keda on dehumaniseeritud, või lasknud neil teha geenitesti, et analüüsida nende „rassipuhtust“.
Sekkumistega aidatakse inimest uue elu ülesehitamisel, uue mina loomisel. See on pikk ja keeruline protsess, mis suure tõenäosusega hõlmab tagasilangusi. Mentori ja võrgustiku abiga uue kooli, töökoha, sõpruskonna või hobide leidmine aitab täita vaba aega ja tuua ellu uusi perspektiive, mis aitavad samm haaval mõista, et maailm ei olegi mustvalge. Noori viib äärmusluse juurde sageli identiteedi- või kuuluvustunde otsingud, soov teha midagi olulist.
Seepärast peavad täiskasvanud aitama noortel vägivallavaba identiteedi loomisel leida viise, kuhu nad saaksid oma energiat suunata, et tegeleda neile muret tekitava probleemiga vägivallavabalt, nagu vabatahtlik töö mõnes organisatsioonis.
Noori viib äärmusluse juurde sageli identiteedi- või kuuluvustunde otsingud, soov teha midagi olulist.
- Mõju
Maailma esimese deradikaliseerumis- ja eemaldumisprogrammi looja Tore Bjørgo on öelnud, et deradikaliseerumine on üks radikaliseerumisprotsessi osa.[8] Paljud inimesed on deradikaliseerunud ja eemaldunud äärmusorganisatsioonidest iseseisvalt. Üksikutest huntidest või lojaalsetest võitlejatest on saanud inimesed, kes on elu ümber pööranud ega vaata enam metsa poole. Võrgustikupõhiste, inimese vajadustest lähtuvate sekkumiste olemasolu ja kättesaadavus aitab protsessi soovi korral kiiremini alustada ja lõpuni viia. Süsteemsete sekkumiste lühikese ajaloo ja indiviidipõhise lähenemise tõttu pole saadud uurida, millised meetodid täpselt töötavad ja miks.
Paika pole ka pandud, millised on kõige paremad sekkumise hindamise tööriistad või meetodid.[9] Küll aga on praktikud välja toonud, et sekkumine on nii indiviidile kui ka ühiskonnale kasulikum kui sekkumata jätmine.
Riikliku sekkumismudeli ootuses
Mitme nädala vältel tundides toimunud vestlused aitasid mul mõista, et juute maha teinud nooruki elus on toimunud olulised muutused. Sinna on tekkinud täiskasvanud meesfiguur, kes vaatab dokumentaalfilme, kus tema sõnul teadlased räägivad „õigest ajaloost“. „Ja nad on ju päris teadlased, seega see on tõsi!“ arvas nooruk. Ta jutt ei arenenud vägivaldseteks tegudeks ja mõne aja pärast see teema kadus. Nii aga alati ei lähe.
Süsteemsete sekkumiste lühikese ajaloo ja indiviidipõhise lähenemise tõttu pole saadud uurida, millised meetodid täpselt töötavad ja miks.
Praegu pole Eestis riiklikku sekkumismudelit, mida rakendada, kui kellelgi on vaja tuge äärmuslikust mõttemallist või seltskonnast eemaldumiseks. Kuna vajadus on nüüdseks tekkinud, on see sekkumismudel loomisel osana riiklikust radikaliseerumise ennetamise tegevuskavast. Sekkumismudeli olemasolust või puudumisest hoolimata on tähtis, et noortega kokkupuutuvad inimesed oleksid teadlikud äärmuslusega seotud protsessidest, prooviksid neid ennetada, oskaksid märgata võimalikke ohte ning annaksid oma muredest Lasteabile või politseile teada. Probleemide ilmnemise korral on aga oluline õppida juba teiste tehtud vigadest, mitte lükata abivajav noor kõrvale, vaid anda talle võimalus ja koht olla teiste hulgas.
Viited
[1] Mattsson, C., Johansson, T. (2020). The hateful other: neo-Nazis in school and teachers’ strategies for handling racism. British Journal of Sociology of Education, 41(8), lk 1–15.
[2] Kilp, A., Maiberg, H. (2022). Preparedness of Estonian Teachers to Tackle Extremism in a Classroom: A Systematic Review of Empirical Studies Published in Estonian Journal of Education (2013–21). Górak-Sosnowska, K., Markowska-Manista, U. (toim), Non-Inclusive Education in Central and Eastern Europe: Comparative Studies of Teaching Ethnicity, Religion and Gender. Bloomsbury Publishing.
[3] Vallinkoski, K., Koirikivi, P.-M., Malkki, L. (2021). ‘What is this ISIS all about?’ Addressing violent extremism with students: Finnish educators’ perspectives. European Educational Research Journal, 21(5), lk 778–800.
[4] Bouhana, N. (2019). The Moral Ecology of Extremism: A Systemic Perspective.
[5] Daugherty, C. E. (2019). Deradicalization and Disengagement: Exit Programs in Norway and Sweden and Addressing Neo-Nazi Extremism. Journal for Deradicalization, 21, lk 219–260.
[6] Deradikaliseerumine on sotsiaalne ja psühholoogiline protsess, mille tulemus on suhtumise muutumine ja uue identiteedi kujunemine.
[7] Eemaldumine on protsess, mille käigus terrorirühmituse, äärmusliku liikumise, jõugu või kultuse liige otsustab lõpetada oma sideme organisatsiooniga.
[8] Bjørgo, T. (2008). Processes of Disengagement from Violent Groups of the Extreme Right. Bjørgo, T. ja Horgan, J. (toim), Leaving Terrorism Behind. New York: Routledge.
[9] Maiberg, H. (2025). Evidence or Instinct? An Overview of International Exploration of the Impact Assessment Practices of Intervention Providers Supporting Leaving Extremism. Journal for Deradicalization, 42, lk 36–86.