7 min
Lianne Teder
Olenemata valdkonnast annavad rahvusvahelised mõõdikud võimaluse võrrelda ennast teiste riikidega, jälgida trende, hinnata süsteemide toimimist ja teha tulemustest lähtuvalt korrektuure. Milliseid mõõdupuid noorsootöös õpitu hindamiseks kasutatakse ja kuidas Eesti nendes võrdlustes välja paistab?
PISA tulemused panevad meid uhkust tundma oma riigi ja siinse haridussüsteemi üle. Viimase PISA testi tulemuste järgi on Eesti 15aastaste õpilaste teadmised maailma tipus ja Euroopas absoluutses tipus. Sageli kipume omistama selle edu vaid üldhariduskoolile, ehkki haridusseaduse järgi hõlmab meie haridussüsteem ka huvikoole, laiemalt võttes ka noorsootööasutusi ning nendes toimuvat mitteformaalõpet. See paneb küsima, kas võime PISA tulemusi kasutada ka mitteformaalõppe kohta info kogumiseks. Lihtne vastus on, et võime küll, kuna PISA põhieesmärk on hinnata õpilaste kompetentsust, mitte seda, millistes keskkondades, vormides või viisidel on see kujunenud.
Traditsiooniliselt hinnatakse PISA käigus 15aastaste õpilaste teadmisi ja oskusi funktsionaalses lugemises ning matemaatilist ja loodusteaduslikku kirjaoskust. Testide tulemused ei kajasta otseselt ei põhikoolile seadusega pandud ülesande täitmist ega hariduse eesmärgi saavutamist laiemalt, samuti ei tuvasta teadmiste ja oskuste omandamise konkreetset konteksti, kus lõimitud hariduses on just koolile antud roll omandatu formaalseks arvestamiseks.
Kas võime PISA tulemusi kasutada ka mitteformaalõppe kohta info kogumiseks. Lihtne vastus on, et võime küll, kuna PISA põhieesmärk on hinnata õpilaste kompetentsust, mitte seda, millistes keskkondades, vormides või viisidel on see kujunenud.
Eestis on haridusseaduse kohaselt hariduse, sealhulgas huvihariduse üks eesmärke kujundada seadusi austavaid ja järgivaid inimesi. Noorsootöö siht on noorsootöö seaduse kohaselt mitmekülgselt arenenud isiksus. Noorsootöö olemuseks on suures osas mitteformaalne õppimine, mis erinevalt kooliõppest eesmärgistatakse ja sisustatakse noore enda poolt noorsootöötaja toel, toimub noore vabal tahtel väljaspool perekonda, tööd ja tasemeharidust ning on seega kooliõppest variatiivsem ja mitmekesisem keskkondade, teemade ja meetodite osas. See teeb ka mitteformaalõppes omandatu väljatoomise üldharidusega võrreldes keerulisemaks.
Ometi on mitteformaalõppel ühiskonnas oma koht ja roll, näiteks võib see olla alternatiiviks kooliõppele. Tallinna Ülikooli uuringus tuuakse välja, et mõnes valdkonnas on mitteformaalõppele riiklikult seatud kindlad eesmärgid või ootused (nt andekuse arendamine) või kindlaks määratud sihtrühmad (nt riigikeele õppijad). Püüe mitteformaalõppes omandatut kirjeldada käib koos vajadusega õpitut tunnustada samaväärselt või võrreldavalt formaalõppes omandatuga. Seda ilmestab hästi varasemate õpingute ja töökogemuse arvestamise ehk VÕTA süsteem, milleks on loodud juhend ka üldhariduskoolile, ehkki enam on see levinud kutse- ja kõrghariduses.
Tõe kriteerium on praktika
Hariduse eesmärgist lähtudes võib PISA tulemusi käsitleda protsessi (mitte tulemuse) mõõdikutena. Nii võib olla asjakohane kasutada mitteformaalõppe näitajatena samas vanuses noorte juba omandatud kodanikupädevusi. Üks selline pädevus on otsus tegutseda
vabatahtlikuna kogukonna või ühiskonna heaks. Kuna praktika on tõe kriteerium, saamegi vaadata noorte osaluskäitumist, mida on mõjutanud haridussüsteem selles sisalduva noorsootöö ja mitteformaalõppega.
Eesti 15aastased noored on ühiskonnateadlikumad, teevad vabatahtlikku tegevust keskmisest enam, ent seisvad enda ja oma eakaaslaste huvide eest vähem.
Iga nelja aasta tagant läbiviidavas PISA testis on kogutud andmeid ka õpilaste finantskirjaoskuse kohta. Hiljutises OECD raportis väidetakse, et 2018. aasta finantskirjaoskuse testis sisaldus õpilastele ka küsimus osalemise kohta vabatahtlikus tegevuses testi tegemisele eelnenud 12 kuu jooksul. Seda ei ole ei varasemates ega hilisemates küsimustikes küsitud. Vabatahtlikus tegevuses osalemine võis olla seejuures kas kooli vahendatud või mitte. Eesti õpilastest osales vabatahtlikus tegevuses kogukonna heaks pisut üle poole (umbes 52%) õpilastest. Selle tulemuse põhjal asetusime 20 riigi hulgas seitsmendale kohale. Konkreetsemalt kodanikuhariduse näitajaid, sealhulgas noorte osaluskäitumist kajastavad PISAga samas vanuserühmas regulaarselt läbiviidava rahvusvahelise uuringu ICCS tulemused. Kuna Eesti on selles uuringus püsivalt osalenud, saab ka sealt teavet haridussüsteemi trendide kohta, mille põhjal on võimalik süsteemi osi parendada. ICCSi 2022. aasta tulemuste kohaselt on Eesti noored ühiskonnaalaste teadmiste poolest 24 riigi võrdluses neljandal kohal. Kuigi uuringus leiti, et paremate ühiskonnaalaste teadmistega õpilased on enesetõhusamad, jäävad Eesti noorte hinnangud enesetõhususele kodanikuna teiste riikidega võrreldes pisut alla keskmise. Enesetõhususena mõisteti selle uuringu kontekstis muu hulgas oma sotsiaalse grupi eest seismist, oma seisukohtade kaitsmist ja meediateadlikkust.
Kokkuvõttes on Eesti 15aastased, kaheksanda klassi noored uuringu järgi ühiskonnateadlikumad, teevad vabatahtlikku tegevust keskmisest enam, ent seisvad enda ja oma eakaaslaste huvide eest vähem. See teadmine võib olla hea suunanäitaja mitteformaalõppe sisu ja eesmärkide seadmisel.
Vabatahtlik tegevus kasvatab noorte enesekindlust
Rahvusvaheliselt võrreldavate mõõdikute juures on oluline mõista nende sisu ja tagamaid, et mitte treenida noori üksnes õigesti vastama, vaid toetada terviklikult nende mitmekesist arengut. Noort ümbritsevad õpikeskkonnad ei peaks omavahel võistlema – need on erinevad, kuid teenivad sama eesmärki.
PISA 2018. aasta testiga kogutud andmete analüüs näitas, et vabatahtliku kogemusega õpilased on enesekindlamad: nad usuvad, et tulevad toime ebatavaliste olukordadega ja on suutelised kohandama oma käitumist pingelistes situatsioonides või uutes kultuurikontekstides, näiteks ületama suhtlemisraskused teisest kultuurist inimestega. Seejuures ei olnud vahet, kas vabatahtlikus tegevuses osaleti kooli suunamisel, omal algatusel või mingil muul ajendil. Näiteks on Austraalias leitud, et noorena vabatahtlikus tegevuses osalenud täiskasvanute palk on hilisemas elus kaheksa protsendi võrra kõrgem kui neil, kes kooliajal vabatahtlikuna ei tegutsenud.
Noort ümbritsevad õpikeskkonnad ei peaks omavahel võistlema – need on erinevad, kuid teenivad sama eesmärki.
Mitmes uuringus on ilmnenud ka muud vabatahtlikust tegevusest tulenevad kasud: paremad tulemused koolis, vähem käitumisprobleeme, parem vaimne ja füüsiline tervis. Vabatahtliku tegevuse käigus õpivad noored tundma töökeskkonda, loovad sotsiaalseid sidemeid ning onjulgemad oma karjääriplaanide tegemisel. Väljaspool kooli noorsootöös või mitteformaalõppes osalemise kasu on ilmnenud ka teistes uuringutes. Näiteks 2023. aasta Eesti Inimarengu Aruandes leiti, et kaheksanda klassi noorte hulgas tunnevad suuremat autonoomsust ja enesetõhusust need, kes osalevad huvihariduses. Huvihariduses osalevad noored on ka rohkem rahul klassisiseste suhetega ja neid iseloomustab keskmisest suurem kooliheaolu. Kui võrrelda koolis ja sellest väljaspool huvitegevuses osalejaid, siis oli just viimastel tugevam positiivne seos kooliheaoluga.
Ettepanekuid uuringute täiendamiseks
Noore inimese tervikliku arengu seisukohalt on oluline, et teda ümbritsevad keskkonnad täiendaksid üksteist, ei vastanduks ning oleksid seadnud keskmesse noore huvid ja vajadused teda igakülgselt toetades. Artiklis nimetatud rahvusvahelistest uuringutest kogutud andmed noore kompetentside kohta on info, mida saavad kasutada haridussüsteemi eri osalised, et toetada noore kujunemist aktiivseks ja oma potentsiaali kasutavaks kodanikuks.
Mitmes uuringus on ilmnenud ka muud vabatahtlikust tegevusest tulenevad kasud: paremad tulemused koolis, vähem käitumisprobleeme, parem vaimne ja füüsiline tervis.
Nii oleks ehk aeg teha ettepanekuid rahvusvaheliste uuringute täiendamiseks, et saada enam teavet formaal- ja mitteformaalhariduse lõimingu toetamiseks. Näiteks võib pärast PISA testi täitmist, kui õpilased täidavad küsimustiku oma suhtumisest õpiharjumustesse või õppemetoodikasse, küsida ka koolivälise mitteformaalõppe (huviringid, noortekeskus, noorteühendus, malev, laager, noortevahetus vms) kohta. Või paluda noorel tuua näiteid, kuidas ta väljaspool kooli omandatud teadmist, oskust või kogemust on saanud kasutada kooliõppes. Väljaspool kooli toimuva mitteformaalõppe tähtsust noore arengu toetamisel, mõju noore edasijõudmisele koolis, aga ka PISA testi tulemustele ei tohiks alahinnata, kuid seda saab nähtavaks teha selle kohta andmeid kogudes ning kooliõppega võrdväärselt tunnustades. Tunnustamine sisaldab seejuures nii isiklikku, sotsiaalset, ametlikku kui ka poliitilist märkamist, milleks rahvusvaheliste uuringutega kogutud andmed võiksid head tõenduspõhist alust luua.
Lianne Teder on noortevaldkonna koolitaja ja Arengutoetajate ühingu liige.
Illustratsioon: Sofi Ümarik