Ajakiri Coyote: Õpirände mõju ja selle mõõtmise viisid

Allikas: ajakiri Coyote

Õpirände mõju ja selle mõõtmise viisid
Autor: Søren Kristensen, PhD

„Õpiränne, see tähendab riikidevaheline liikuvus uute teadmiste, oskuste ja pädevuste omandamise eesmärgil, on üks põhivahendeid, mille abil saavad noored parandada tööleidmise võimalusi ja kultuuridevahelist teadlikkust ning edendada oma isiklikku arengut, loovust ja kodanikuaktiivsust. Need eurooplased, kes on noorena olnud kasutanud õpirände võimalusi, kasutavad tõenäoliselt ka hiljem tööalase liikuvuse pakutavaid võimalusi.“
Nõukogu 28. juuni 2011. aasta soovitus („Noorte liikuvus”)¹

Õpiränne on Euroopa noorsoopoliitikas oluline meede, sest selles osalemine on seotud mitme soovitud õpiväljundiga, nagu eespool juba mainitud. Hindamine ja hinnangulised uuringud peavad kindlaks määrama, kas ja millisel määral õpiväljundid tegelike projektide ja programmide kaudu saavutatakse, aga see protsess on keeruline. Üldiselt saab õpirände mõju jagada kolme rühma. Kõigi kolme puhul raskendavad hindamist eri aspektid.

Allikas: ajakiri Coyote, autor: Siiri Taimla

• Kognitiivse loomuga teadmised, oskused ja pädevused on tihti otseselt nähtavad ning seega mõõdetavad. Nende hulka kuuluvad võõrkeele- ja kutseoskused. Saab korraldada katseid või neid oskuseid hinnata, võrrelda tulemusi tunnustatud skaalal või koolitusprogrammide õppekavadega. Mitmel juhul on võimalik neid tulemusi arvestada formaalse õppe osana.
• Keerulisemate õpiväljundite, nagu kultuuridevaheline teadlikkus, isiklik areng, loovus jt, hindamine on palju keerulisem. Selliste õpiväljundite määratlused on ebamäärased ning mõõtmisviisid hõlmavad keerulisi katseid ja/või mitme andmeallikaga hinnanguid (triangulatsioon), mida on formaalses kontekstis keeruline kontrollida.
• Viimasesse rühma kuuluvad väljundid on olemuselt emotsionaalse loomuga (st seotud hoiakute, uskumuste ja tunnetega) ning neid saab ainult siis kindlaks määrata või mõõta, kui jälgida osalejate käitumismustreid pikka aja jooksul pärast välismaalt naasmist. Tsitaadis mainitutest kuuluvad siia tööalane konkurentsivõime, kodanikuaktiivsus ja piirideülene tööjõu liikuvus.

Õpirände mõju hindamine

Liikuvusprojektide korraldajad on loomulikult huvitatud teadmisest, kas sätestatud õpiväljundid on saavutatud. Samuti on sellest huvitatud rahastajad. Tegevuste hindamine on tavaliselt üks tingimusi rahastuse saamisel. Kahe viimase õpiväljundite rühma puhul on oma edukuse ja selle määra otsene hindamine märkimisväärne proovikivi. Niisuguse ulmelise katsumuse ületamine vajab keerulisi ja aeganõudvaid meetodeid, milleks keskmise projekti vahenditest ei piisa. Veidi reaalsemast vaatepunktist lähtudes peame leppima kaudsete mõõtmisviisidega ja kasutama näitajaid, mis kirjeldaksid nähtuseid, mida on keeruline otseselt hinnata.

Näitajad on tegurid, mida saame mõõta ja jälgida. Need on seotud teiste raskemini hinnatavate teguritega, mille põhjal tahame järeldusteni jõuda. Uuringu käigus on oluline sellised näitajad kindlaks määrata ning otsustada, kas need sobivad ja on usaldusväärsed: kas need on seotud uuritava nähtusega ja millisel määral kajastavad mõõtmised tegelikkust. Et õpirännet saaks kasutada pedagoogilise meetmena, siis otsime selliseid näitajaid õpiprotsessi käigus ning keskendume teguritele, mis soodustavad oodatava tulemuse saavutamist.
Näiteks võime valida õpiväljundi „kultuuridevahelise teadlikkuse suurendamine“. Välismaal viibimine võib tuua kaasa nii negatiivseid kui ka positiivseid mõjusid, aga uuringutest teame, et teatud tegurid soodustavad kultuuridevahelist õppimist. Juba 1969. aastal püstitas Iisraeli psühholoog Amir kontaktihüpoteesi, mis toob välja kindla rühma näitajaid, mille abil saab hinnata, kui tõenäoline on konkreetse projekti käigus saavutada positiivseid kultuuridevahelisi õpiväljundeid. Amir² tõi välja need aspektid, mis peaksid parima võimaliku keskkonna tagamiseks esinema:

• võrdne staatus – kontaktiolukorras osalevatel pooltel peaks olema üldjoontes sarnane sotsiaal-majanduslik staatus, et nad saaksid üksteisega samastuda;
• eesmärkide koondumine – mõlema poole eesmärgid või huvid peaksid mingilgi määral kattuma, et tagada pooltevaheline kontaktide väljakujunemine;
• sobivad hoiakud juba enne kontaktiolukorda – enne kokkupuudet ei tohiks pooltel olla ülemäära negatiivseid hoiakuid teistest kultuuridest inimeste vastu;
• sobiv kontakti intensiivsus ja pikkus – kontaktiolukord peaks kestma kindla aja jooksul ega tohiks olla pealiskaudne;
• madalad kultuuritõkked – kultuuritõkked ei tohiks olla tegeliku kohtumise algul kuigi kõrged, sest see muudaks suhtluse võimatuks;
• sotsiaalne ja institutsiooniline tugi – kohtumine on korraldatud lõimitud institutsioonilise raamistiku piires ning esineb vastastikune tugi;
• asjakohane ettevalmistus – enne kohtumist koolitatakse osalejaid piisavalt nii keeleliselt kui ka kultuuriliselt.

Samalaadseid näitajaid saab ka teiste õpiväljundite puhul kasutada (või määratleda). Näiteks õpirändeprojektide puhul, mis keskenduvad osalejate tööalase konkurentsivõime parendamisele, saab kasutada mõnda neist näitajatest, aga osa tuleb asendada või oluliselt ümber sõnastada. Selliste näitajakomplektide väljatöötamine, mida saaks kasutada eri väljundite korral, on ülesanne teadlastele, keda abistavad noorsootöötajad. Et uurimistöö oleks kasulik, peab see põhinema teadmistel.

Allikas: ajakiri Coyote, autor: Siiri Taimla

Mida me teame ja mida ei tea õpirände kohta?

Aastate jooksul on tehtud hulk uurimistöid, mis näitavad selgelt, et õpiränne on tõhus pedagoogiline meede. Siiski on veel palju tööd ees, mille tulemusena täieneksid meie teadmised õppega seotud liikuvuse mõjudest ning sellest, kuidas neid saavutada ja mõõta. Praegu toetub liiga suur osa meie teadmistest üksikjuhtumitele ja mitte süstemaatilisele tõendusmaterjalile. Eeskätt vajab teadlaste tähelepanu kaks küsimust.

Esimene neist on nn pikaajaliste uuringute vähesus. Need on uuringud, mis jälgivad osalejaid pika aja jooksul (nt kümme aastat) ning püüavad leida seoseid õpirände kogemuse ja osaleja hilisema elu vahel. Enamik õpirändeprojekti hindamisi korraldatakse enam-vähem kohe pärast osalejate naasmist kodumaale. Nii lühikese ajavahemiku tõttu võib olla väga keeruline hinnata kogemuse tõelist tähtsust. Osalejad võivad järelaruteludel väita, et nad lähevad suurema tõenäosusega välismaale või hakkavad seal tööle tänu õpirändele, aga õpirände kogemuse tõhusust tööjõu vaba liikumise edendajana saab hinnata korralikult alles siis, kui märkimisväärne hulk osalejatest ka tegelikult läheb mingil hetkel oma karjääri jooksul välismaale tööle.

Teine suur probleem on õpirännet käsitleva mitmekesise teabe puudumine, nagu sihtrühmad, projektitüübid ja õpiväljundid. Üldjoontes me teame, mis töötab mõne rühma ja olukorra puhul, aga see ei pruugi kehtida teiste osalejate, projektitüüpide või õpiväljundite korral. „Vähemate võimalustega noored“ on hea näide selle kohta. Pingutustest hoolimata moodustavad sellised noored õpirändega seotud tegevustes endiselt vähemuse. Tõepoolest, mõne algatuse, mis oli algul mõeldud vähemate võimalustega noortele, on nüüd üle võtnud rühmad, kelle kasutuses on rohkem vahendeid³. Seetõttu on kaheldav, kuivõrd need kogemused tegelikult sobivad vähemate võimalustega noortele. See on valdkond, kus meie teadmistes on endiselt palju lünki ja põhjalikum uurimine on igati teretulnud.

Artikkel on tõlgitud ingliskeelsest originaaltekstist, mis ilmus noortevaldkonna ajakirja Coyote 24. numbris.

Viited:

1. http://eur-lex.europa.eu/legal-content/ET/TXT/?uri=CELEX:32011H0707(01)&from=EN
2. Amir Y. (1969), „Contact Hypothesis in Ethnic Relations“, Psychological Bulletin, kd 71, nr 5, Washington, USA.
3. Vabatahtliku tegevuse kohta välismaal võite lugeda Euroopa Liidu Regioonide Komitee uuringust „The Mobility of Young Volunteers“ (2009), mille on koostanud teadusasutus Public Policy and Management Institute.