Huvitegevus ei ole ainult andekate noorte jaoks
„Huvikoolide Kaasamise ja Arenguprogrammi“ ehk HUKK-AP avaseminar oli päev täis mõttelende inimestelt, kes usuvad, et huvitegevusel on väärtust ning sisulist arutelu, kuidas huviharidus saaks olla kaasavam ja toetada väga erineva taustaga noori.
Seminari avas Riigikogu kultuurikomisjoni liige Liisa Pakosta, kelle sõnul on huvitegevus andunud talle palju julgust ja positiivsust ning aidanud tal elus edasi jõuda. Näiteks oli Liisa nooruspõlves tegus Loomadesõprade Ühingu liige. „Kui teil on ettepanekuid, kuidas Eesti huvihariduse rahastust senisest paremini ja süsteemsemalt lahendada – nii, et see toetaks võimalikult hästi noori ja eriti riskioludes noori – siis ootan väga teie ettepanekuid,“ ütles Liisa Pakosta. Huviharidusel on tema hinnangul ülimalt oluline roll, et noorest kasvaks tulevikus ennast hindav, oma potentsiaali tundev ja rahulolev „suur inimene“.
Eesti Puuetega Inimeste Koja peaspetsialist Anneli Habicht jagas oma erialast ja isklikku kogemust puuetega noorte osalemisest huvihariduses koos tavanoortega. „Huviring on see koht, kus mu laps saab olla oma eakaaslastega, kellel ei ole puuet ja kus ta tunneb end vabalt,“ rääkis Anneli intellektipuudega tütre kogemusest skulptuuriringis. Samas peab Anneli erivajadustega noorte kaasamisel väga oluliseks juhendaja valmisolekut. „Õpetaja on põhiline õnnestumise eeldus. Ta peab olema valmis proovima ja selle käigus õppima.“ Ka rõhutab Anneli, et huvitegevus ei peaks alati rõhuma tulemusele, vaid tähtis on ka protsess. „Sileda kassikuju asemel on tähtis see, et lapsel on pärast ringi rääkida lugusid, mis huvikoolis juhtus ja see, et ta nautis seal olemist ja tegutsemist,“ arvab ta.
Eripedagoogi haridusega Tartu LV noorsooteenistuse peaspetsialist Anne Õuemaa avas seminaril laiemalt riskinoorte käsitlust noorsootöös. „Ma ei ütle teile kindlalt, kes on riskinoor ja mis on teda takistavad tegurid. Iga inimene võib keskkonnas, millega ta harjunud ei ole, tunda end ebakindlalt ja ohustatult.“ Noorele osaks saavad takistused võivad Anne sõnul olla nii füüsilised (nt ligipääsetavus), sotsiaalpsühholoogilised (nt eelarvamused või ebakindlus) või hoopis metoodilised (seotud juhendamise ja juhendaja päevustega). „Kutsun üles, et HUKK-AP projektiga võiksime proovida muuta huvitegevuse keskkonda nii, et tulla vastu noorte vajadustele. “ Anne peab huvitegevust noore elu suunajana ülimalt olulseks, sest näeb, et tegevused, millega inimene end seob, hakkavad tema saatust määrama. „Meil on lõpmatu arv uksi, mida avada ja noored vajavad nende valikute tegemisel suunavat kätt,“ rääkis Anne.
Seminaripäev jätkus paneeldiskussiooniga teemal „Kas ja kuidas sobivad kokku riskinoored ja huviharidus“. Kõik panelistid olid ühel meelel, et huvitegevus on oluline kõigile noortele ning selleks, et kaasata neid noori, kes täna huvitegevusest kõrvale jäävad, on vaja mõttelaadi muutmist, meetodite mitmekesisust ja juhendajate pädevuste arendamist.
Euroopa Noored Eesti büroo juhataja Reet Kost rõhutas kõigile noortele võrdsete võimaluste loomise ja märkamise vajadust. „Oluline on märgata ja aidata neid lapsi, kelle vanemad ei otsi neile aktiivselt võimalusi või ei saa oma lastele huviringe lubada,“ ütles ta. Pärnu Kunstikooli direktor Kristel Kallau peab kõige suuremaks väljakutseks mõtteviisi muutust. “Peame loobuma mõtteviisist, et huvikool on ainult andekatele lastele, kes hakkavad kohe Tšaikovskit mängima,“ ütles Kristel ja lisas, et näeb, et see muutus on ühiskonnas juba vaikselt idanemas. Viljandi Huvikooli direktor Anu Peiel peab riskinoorte huviharidusse kaasamisel väga olulisemaks juhendajate põhjalikku ettevalmistust ning arvas, et lastega tuleb tööle hakata juba väga noores eas ja just koostöös koolidega. Anne Õuemaa aga rõhutas analüüsi vajadust. „Me peame uurima, kes meil täna huviringis käivad ja kes ei käi ning proovima välja selgitada, kas on mingi takistus, mille peaksime kõrvaldama, et ka neid noori kaasata,“ sõnas Anne.
See, et muutust on vaja ja tegutsema peab, koorus välja kõikidest kõnedest. Järgmise sammuna tutvustaski HUKK-AP projektijuht Marit Kannelmäe-Geerts võimalust panna kokku huviharidustiim ja liituda arenguprogrammiga, et neid muutusi oma kodukohas ellu viima hakata. „Meile on oluline, et kahe aasta pärast oleks meil mitmeid häid praktikaid, mis toimivad ja mida ka teistega jagada saab,“ ütles Marit. Mariti sõnul on Eesti tänase huvihariduse suur probleem just see, et tehakse küll head tööd traditsioonilistes tegevusvormides, aga uuenduslikke lahendusi ja meetodeid on vähe. „HUKK-AP programm püüab saavutada just seda, et huvihariduses pakutavad võimalused oleksid mitmekesisemad ja just sellised, mida vastavad erinevate noorte huvidele ja vajadustele.“
Seejärel jagas Pärnu Kunstikooli direktor Kristel Kallau inspireerivat lugu, kuidas huviharidus ja üldharidus Pärnus ühte sammu astuma hakkasid. „Leidsime, et kui huvikooli tuleb erivajadustega laps, siis on huvikooli õpetaja hädas.“ Lahendus leiti koostööst. „Sotsiaalpedagoog toob lapse huvikooli ning tema roll on olla lapsele tugiisikuks ja suhelda perekonnaga. Huviringi juhendaja tegeleb lapse toetamisega uute oskuste ja teamiste omandamisel,“ kirjeldas Kristel toimivat tööjaotust. Tema sõnul on Pärnus aastate jooksul välja kujunenud tugev ja üksteist toetav võrgustik. „Kui mul tekib huvikoolis probleem, siis tean kohe kellelt abi saan.“
„Iga kord peab õpetaja tõstma olukorra sellele tasemele, mida inimesed on väärt. See peaks olema iga õpetaja kreedo tundi minnes,“ ütles teatriõpetaja Virko Annus, kes alustas oma etteastet ukulele saatel. Virko peab huvikooli õpetajat pedagoogiks selle sõna kreekakeelses mõistes ehk „orjaks, kes saadab õpilast tema teel“. „Olen olnud igasuguse riskikäitumise juures teades, et see toimub ja see tuleb noortel ära proovida, aga samas olles kindel, et mina olen nende jaoks olemas ja saan neid aidata ja toetada, kui jama tekib,“ kirjeldas Virko.
Päeva viimases ettekandes rõhutas Haridus- ja Teadusministeeriumi noorteosakonna juhataja Anne Kivimäe, et huvikoolides tehtav on Eestis tohutu väärtus, mida ei mõista täna ei avalikkus, poliitikud, lapsevanemad ega sageli ka tegijad ise. „Huvikoolide tähtsust noorte jaoks ei tohi alahinnata ja meil on vaja seda mõju rohkem esile tuua,“ ütles Anne. Tema arvates ei tohiks karta, et ühele sihtgrupile (nt riskinoored) või eesmärgile (nt kõrgem professionaalsus) suurema rõhu panemine, võtaks kuskilt mujalt midagi ära. „Absoluutselt kõik vaatenurgad võidavad, kui tunnustamist, väärtust ja mõju on noorte elus rohkem. HUKK-AP saab aidata leida täiendavaid võimalusi, kuidas huvikool saaks olla edukas,“ usub Anne.
Vaata ka pilte meeleolukast seminaripäevast!
Samal teemal 
