Marta noortevahetuse kogemuslugu: see oli mu elu üks parimaid otsuseid

Olin just alustanud õpinguid uues koolis ja tundsin, et kõik on kuidagi üksluine ja igav, iga päev tundus sarnane ja tundsin, et vajan oma ellu mõnda seiklust. Siis meenuski mulle,et olin kunagi kahe aasta eest käinud oma kooliga  noortevahetusel Poolas, mis oli ülivahva kogemus.

Pärast selle meenumist, otsustasingi hakata erinevate organisatsioonide kodulehtedel tuhnima ja lootsin, et ehk leian mõne võimaluse mis mulle sobiks. Ei pidanudki kaua otsima, kui leidsin ühe noortevahetuse Rumeenias, mis sobis mulle imeliselt. Mõtlesin, et mis mul ikka kaotada on ja täitsin sooviavalduse ära.

Minna või mitte?

Tegelikult olin kindel, et mind sinna ei valita, kuna olin  juba erinevate projektidega välismaal käinud. Ühel päeval muusikatunnis istudes aga tuli mulle e-kiri, mis ütles, et osutusin valituks. Olin nii õnnelik ja elevil. Aga samas valitses minus ka suur hirm, et kas saaksin ikka seal hakkama ja äkki mulle ei meeldigi seal. Kahtlesin, kas peaksin võimalusest haarama ja minema või võimalusest loobuma. Kui sellest uudisest oma vanematele rääkisin, ütlesin nad kohe, et peaksin kindlasti minema ja kinnitasid, et mul pole millegi pärast vaja muretseda. Saanud oma vanematelt kinnitust, kirjutasingi agentuurile, et olen nõus minema.

Ja peale seda ei läinudki kaua mööda, kui olin juba lennujaamas, ootamas oma lendu. Tundsin korraga nii palju erinevaid emotsioone, olin nii elevil, kuid samas mingi hirm oli siiski minu sees alles. Lennukisse istudes sain aru, et enam tagasiteed pole. Rumeeniasse jõudes tundus kõik nii ebareaalne ja tore. Kuid minu rõõm jäi üürikeseks, kui me enda ööbimiskohta jõudsime. Oma peas olin arvanud, et magame mõnes uhkes hotellis, kuid tegelikkuses minu unistused purunesid, kui nägin, et koht, kus me ööbime, ei näinud välja nagu uhke hotell, vaid meenutas pigem mõnda mahajäetud sara. Sellel hetkel sain aru, et olin enda eeldused ja lootused veidi liiga kõrgele upitanud ja kõik ei pruugigi nii plaanipäraselt kulgeda. Hotelli sisse minnes olid mind ehmatavad emotsioonid juba vaikselt laabunud ja sain aru, et tegelikult pole kohal häda midagi.

Kohene klapp

Toas hakkasin asju lahti pakkima ja magama sättima. Kuna mu toakaaslast veel kohal ei olnud, eeldasin, et ta jõuab järgmisel hommikul. Keset ööd aga kuulsin, kuidas keegi tuppa sisenes, olin alguses tohutus hirmus, kuna olin keset Rumeeniat üksi toas ja hirmutas mõte, et äkki on see hoopis mingi varas on. Selgus aga, et mu toakaaslane oli kohale jõudnud ja mul langes kivi südamelt. Minu suureks õnneks oli mu toakaaslane imetore ja saime kohe alguses juba hästi läbi. Rääkisime veel sel ööl pikalt üksteisega juttu ja mul oli ka võimalus kohtuda tema reisikaaslastega. Järgmisel hommikul kohtusin juba ka teistega ja edaspidised päevad veetsin juba ülejäänutega rääkides, karaoket lauldes, naerdes ja kes teab, mida kõike veel tehes.Tundsin, et tegin  õige valiku noortevahetusele tulemisega ja nautisin seda täiel rinnal.

Ootamatu ehmatus

Nüüdseks hetkeks oli noortevahetus juba omadega poole peal ja kõik oli sujunud enam-vähem hästi. Kuid siis ühel õhtul löödi meie toa rõdu uks katki. Olin paanikas ja ei teadnud, mida edasi teha. Kas minna oma grupijuhi õlale nutma või teiste osalejate käest lohutust otsima. Lõpuks tegin ma mõlemat ja kõik laabus hästi, kuid šokk oli siiski suur. Tagantjärele leian, et see on lihtsalt üks naljakas mälestus ja tore lugu, mida jagada. Peale seda läks noortevahetus imeliselt edasi, ja tundsin, et see oligi see, mida mul vaja oli. Sain inimestega veelgi lähedasemaks ja veetsin nendega parimat aega. Võisin see hetk juba kindel olla, et see oli üks mu elu parimaid otsuseid ja need mälestused, mis lõime, jäävad elu lõpuni mu südamesse ja neile on seal eriline koht.

Pisarad ja mälestused

Sel ajal sain ka aru, et tahan ka edaspidi end rohkem noortevahetustega siduda ja hakkasin kärmelt juba uusi seiklusi agentuuride lehtedelt otsima. Lõpuks oligi käes see kauakardetud kojuminek. Olin juba paar päeva enne lahkumist üsna kurb, et see seiklus hakkab lõpule jõudma, aga ma polnud valmis selleks, kui hullult ma seda lahkumist  üle elan. Kuna meie lennuk läks varahommikul  ja lahkuma pidime juba kella 4 paiku, hakkasime kõigiga hüvasti jätma õhtul.  Õhtul polnud mulle reaalsus veel kohale jõudnud ja ajal, kui kõik teised mu kõrval nutsid ja hüvasti jätsid, olin mina veel rahulik. Jätsin küll kõigiga hüvasti, aga tuju oli siiski selline, et see polnud piisav. Kui öösel meie takso meile järele jõudis mõistsin, et nüüd ongi kõik ja hakkasin juba enne taksose istumist lahinal nutma. Nutt ei lõppenud niipea, nutsin nii terve aeg taksos kui ka lennujaamas. Vahepeal sain oma emotsioonid juba enam vähem kontrolli alla ja lootsin, et mu hala ja nutt olid lõppenud, kuid kaugel sellest. Reisipilte vaadates nutsin vaheldumisi  ka lennukis, teel koju ja ka mitu päeva peale koju naasmist. Ma tundsin end tühjalt ja ei teadnud enam mida oma eluga peale hakata. Teadmine, et ma ei näe enam paljusi, kellega reisil nii lähedane olin, enam võib-olla kunagi. Mul võttis kaua, et sellest kõigest üle saada, kuid lõpuks leppisin sellega ja mõistsin, et mul on siiani alles mu kõige armsam Eesti tiim, kellega saan ka hiljem Eestis kohtuda.

Ühendav seiklus

Selle reisi Eesti tiim oli parim tiim, keda üldse endale tahta saaks ja olen niii tänulik, et neid kohtasin. Suhtlen siiani veel paljudega sealt noortevahetuselt ja olen isegi Hispaania tiimiga Hispaanias kohtunud! See reis õpetas mulle nii palju ja olen südamepõhjast tänulik kõigile, kes minuga koos selle toreda seikluse läbisid.