Sakala ringkonna kodutütred avastasid DiscoverEU toel Euroopat

26. juuni õhtul alustasid neli Sakala ringkonna kodutütart ja üks NKK Tartu ringkonna noorliige DiscoverEU/Erasmus+ õppereisi Euroopasse, abilistena kaasas kogemustega reisikorraldajad Eda ja Anne. Alljärgnevalt saab tutvuda nende kogemuslooga.

I

Marsruut: Viljandi-Pärnu-Varssavi-Berliin-Leipzig-Köln-Brüssel-Mons-Pariis-Strasbourg-Berliin-Varssavi-Pärnu-Viljandi.

Meie väljasõit algas kõigil tegelikult erinevatest paikadest, kellel Tartust, kellel Abja-Paluojalt, kellel Paistust, kellel Viljandist; kõigil oli aga suund Pärnusse, et sealt edasi minna Varssavi bussile.

13 tundi bussiga sõita tundub jube ja tegelikult nii see oligi. Kuna sõitsime öösel, siis ei jäänud meil muud üle, kui mingitki moodi üritada magada. Ruumipuudus ja jahe õhk tegid selle muidugi palju keerulisemaks.

“See oli piin, ärme seda rohkem tee,” arvas Helena. (Tegelikult teeme küll). Positiivne oli aga see, et bussis ei olnud kõik kohad täis ning buss sõitis tegelikult üpris kiiresti.

Hommikul olime Varssavis ja peaaegu kohe tõttasime juba Berliini rongile. Sinna me sõitsime seekord ainult ümberistumiseks, sest eesmärk oli jõuda Leipzigisse.

Leipzig on linn, mille kohta muusikud teavad unepealt, et seal elas ja töötas pikka aega helilooja Johann Sebastian Bach. Tooma kiriku juures on tema monument ja Bachi muuseum. Seal tegutseb tänapäevalgi kuulus poistekoor. Kirikusse me kahjuks ei pääsenud.

Nii mööduski Leipzigis õhtu rahulikult, kõndisime lihtsalt vanalinnas ringi, nautisime ilusaid hooneid ja sooja ilma, kuniks seda jagus, sest umbes seitsme ajal hakkas vihma sadama. Uuel hommikul alustasime sõitu juba järgmisesse linna – Kölni.

Köln on üks Saksamaa vanematest linnadest, asutatud juba aastal 38 enne Kristust. Tõsi, siis polnud see veel linn, vaid germaanlaste asula. Provintsipealinnaks sai Köln alles aastal 50. Köln on kölnivee ehk odekolonni (Eau de Cologne) sünnilinn. Selle leiutas aastal 1709 Kölnis itaallane Giovanni Maria Farina). Sellest kuulsam on aga Kölni elaniku Wilhelm Mühlensi kölnivesi 4711.

Kõige suurem “Ohoo!” tuli aga siis, kui astusime raudteejaama hoonest välja ja meie ees kõrgus Kölni katedraal. See on ikka tõesti ülisuur ja väga uhke. Fotod kahjuks seda majesteetlikkust ja ilu edasi ei anna.

II

Kölnist järgmine sihtpunkt oli Brüssel. Seal alustasime pissivast poisist ja jõudsime sinna täpselt siis, kui teda riietati.  Pissival poisil on nimelt üle tuhande erineva kostüümi ja neid vahetatakse iga päev. Tol laupäeval oli tal seljas sinine – kollane tuust, nii et poissi ennast oli pea võimatu näha. Ja ega me sellest poisist väga kaugemale ei jõudnudki kui nägime šokolaadimuuseumi ning otsustasime sinna sisse astuda. Tutvusime šokolaadi ajalooga ja saime erinevaid fakte teada, näiteks et 20 grammi tumedat šokolaadi päevas mõjub vaimsele tervisele väga hästi. Muidugi saime erinevaid šokolaade maitsta.

Edasi liikusime Brüsseli raekoja platsile. See oli imeilus, kõik platsi ümbritsevad ehitised olid omaette kunstiteosed/vaatamisväärsused.  Õhtul läksime Bubble Planet elamuskeskusesse. Saime ennast jälle 5-aastastena tunda, hullates suures pallimeres ja hüpates täispuhutaval batuudil.

Järgmine linn oli Mons. Ilmselt enamus inimesi ei teagi, et Belgias asub selline linn. See on 100 000 elanikuga linn Belgia kaguosas. Seal olid ka kaevandused, mis on tänaseks suletud, nii et Monsi olukord on natuke sarnane meie Ida-Virumaaga. See, et arvestavat majanduselu seal enam pole, paistab igast otsast välja: hotelle on vähe, turistid sinna eriti ei satu, linn on suht kulunud välimusega. Keskväljak/endine turuplats ja kirik on ilusad. Seal on ka üks väike läikima löödud peaga pärdiku kuju ja kui tema pead paitada, siis pidid kõik unistused ja soovid täide minema. 2015. aastal oli Mons Euroopa kultuuripealinn.

Hotellidega on Monsis kitsas ja me ööbisime linnast mõne kilomeetri eemal hotellis Utopia. See asus ikka täitsa metsas. Esiteks me istusime Monsis bussi ja sõitsime umbes 6 km Monsist välja. Siis läksime maha ja meid ootas 2,1 km jalgsimatk kogu killavooriga metsa sisse hotelli. Ühtegi ühstransporti sinna ei läinud. Ühtegi jalgratturit ega jalakäijat me sel teekonnal ei näinud, küll aga sõitis meist mööda hulganisti autosid. Ja kui nüüd keegi ütleb, et Eesti on liiga autostunud maa, siis me ei saa vähemalt selle kandi elukorraldusele ligigi oma autovärgi poolest. Et liikuda, peab Monsi kandis olema igal perel vähemalt 1 auto, veel parem kui 2. Jalgrattaga ei sõida seal tööle mitte keegi, pigem kulgetakse nendega puhkepäeviti ohutus kohas kanalite ääres. Jalgsi ei kõnnita seal ammugi mitte.

III

Aga ega me Monsi niisama läinud. Me külastasime NATO SHAPE baasi. See ehitatud aastal 1967 ja see nägi välja täpselt selline, nagu olekski ehitatud aastal 1967. Kompleksi algatajaks on ameeriklased. Sellepärast on SHAPE kõrgeim ülemus alati Ameerika kindral. Peaväljakul on lipurivi 32 lipuga ja Eesti lipp asub Hispaania ja Ameerika Ühendriikide lippude vahel. Riigid on järjestatud nende prantsusekeelsete nimetuste järgi ja nii ongi l’Espagne, l’Estonie, les Etats-Unis.

SHAPE’is võttis meid vastu kolonel Allan Parv. Ta rääkis NATOst, SHAPE’ist, aga ka Eesti rollist NATO-s ja Eesti kaitseväest.

NATO SHAPE on täiesti omaette maailm, me ei oleks suutnud ette kujutada, et see on nii suur. Seal on olemas oma koolid, lasteaed, kino, kauplused, teatrid jne. Kohati oli tunne nagu me oleks sattunud simulatsiooni, sest kõik elumajad olid samasugused, igal pool käisid vormis mehed ja naised ringi.

Selles suures kompleksis on tänavate nimedeks NATO liikmesriikide pealinnad, ka Tallinn on esindatud. Kolonel Parv kirjeldas meile seal töötavate inimeste elukorraldust. Eestist minnakse sinna tööle üldjuhul 3 aastaks koos perega. Abikaasad saavad olla sel ajal koduperenaised (kui tahavad) ning lapsed käivad SHAPE koolis või lasteaias. Kulud katab Eesti riik.

Tuuri lõpus saime ka maitsta peahoone sööklas toitu, mida pakutakse kõigile sealsetele töötajatele. Suhtluskeeled on inglise ja prantsuse keel ning nii palju erinevate riikide sõjaväevorme ühel ajal ja ühes kohas pole me näinud mitte kunagi. Fotosid seal arusaadavatel põhjustel teha ei saanud, peale mõne erandi, nii et pildimaterjali me oma jutule lisada ei saa.

IV

Ees ootasid Prantsusmaa ja Pariis.

Pariisis oli meil üüritud apartement kesklinna lähedal. Ruumi oli lahedalt, oma köök oli, 2 vetsu-dušituba. Õhtul jõudsime veel poodi ja Anne tegi keedukartulit, paneeritud kanafileed, salatit… see oli väga hea. Keedukartuliga tundub Lääne-Euroopas üldse veidi kitsas olema. Põhiliselt pakutakse ikka friikaid või kartuliputru.

Ja on märgata, et linn valmistub suveolümpia mängudeks. Paljud kesklinna piirkonna tänavad on kinni, sinna ehitatakse tribüüne; neil tänavatel, mis on sõitmiseks, on kilomeetripikkused ummikud, ristmikud on umbes ja ükski normaalne inimene vabatahtlikult sinna ummikusse ei lähe.

Esimene täispikk päev ei kulunudki aga Pariisile, vaid me sõitsime hoopis Versaille’sse kaema kunagiste Prantsuse kuningate ja keisrite uhket elamist. Prantsusmaa ajalugu on üldse väga Pariisi keskne, sest tegemist on pikaajalise tugeva keskvõimuga riigiga. Need riigid, kus tugevat keskvõimu polnud, näiteks Itaalia või Saksamaa, mis ühinesid üheks riigiks alles 19. saj II poolel, on kultuuriliselt tunduvalt mitmekesisemad.

Aga tagasi Versailles’ juurde. Kullaga ja sametiga kaetud mööbel, peeglid, skulptuurid, imelised maalid. Seda kõike on nii palju, et pärast kahetunnist käimist on peas kõik sassis. Tõsi: ajalooõpikute kohustuslike piltide originaalid on need, mis jäävad meelde.

Versailles’ aed on suur ja väga hästi hooldatud. Igal pool on suuremad või väiksemad “salakohad”, purskkaevud, mängib Louis XIV aegne muusika.

Järgmise päeva põhipingutus oli Eiffeli torn ja Louvre’i loss. Olime piletid igaks juhuks varem ära ostnud, sest kohapealt ostes peab seisma sabas ja pileteid ei pruugigi saada. Kella 10 paiku olime Eiffeli torni juures ja alustasime kõndimist teisele platvormile. See ei olnud väga kerge, aga ega meil kuhugi kiiret ka polnud. Kui keegi veel ei tea, siis selle konstrueeris Gustave Eiffel Prantsuse revolutsiooni 100. aastapäevaks ja Pariisi maailmanäituseks. Tingimus oli, et see peab olema kergesti lammutatav, sest nii jubedat asja ei saadud ju ometi püsti jätta. Läks aga teisiti ja nüüd ei kujuta Pariisi vist mitte keegi ilma Eiffeli tornita ette.

Pärast seda oli meil natuke aega, nii et otsustasime vaatama minna Triumikaart, jalutada Champs-Elyseel ja süüa.

Triumfikaar (Arc de Triomphe de l’Étoile) on ehitatud revolutsioonisõdades ja Napoleoni sõdades hukkunute auks. Mälestusmärgi sise- ja väliskülgedele on kirjutatud prantslaste lahinguvõidud ja väejuhid. Triumfikaare võlvi all on I maailmasõjas hukkunud tundmatu sõduri haud.

V

Louvre on samuti uhke ja võimas. Seal kõikide maalide ja kogude imetlemiseks kulub tunde, ent millegipärast kihutatakse esimesena vaatama La Giocondat ehk Mona Lisat. Tegelikult on seal veel teisigi Leonardo da Vinci, aga ka muude maalikunsti ajaloo suurkujude, näiteks Raffaeli, Perugino, fra Angelica, Peter Paul Rubensi jt, teoseid. Samuti on seal Napoleon III eluruumide väljapanek, kus on samuti rohkesti uhkust. (Napoleon III oli Prantsusmaa president aastatel 1848–1852, Prantsusmaa keiser 1852–1871 ning Andorra vürst 1848–1871 ning Napoleon I vennapoeg.)

Kahe päeva jooksul ei jõua Pariisist näha pooltki seda, mida tahaks. Nii et on põhjust tagasi tulla. Mitte aga ainult Pariisi, vaid ka Reimsi, Lille’i, Lyoni, Toursi ja nii edasi.

Meie aga sõitsime edasi Strasbourgi. See on linn, kus saavad kokku Prantsusmaa ja Saksamaa. Kasutusel on mõlemad keeled, tõsi, saksa keel kõlab omamoodi dialektis. Arhitektuur meenutab suures osas Saksa heimat-stiili. Vanalinn ja katedraal on imelised. Aga ikkagi on tegemist Prantsuse linnaga. Eriti saime sellest aru õhtul, kui kohvikutes ja pubides kanti üle jalgpalli EM matše. Seda sakslaste traagikat kui kaotati Hispaaniale, oli kurb jälgida, ent kui Prantsusmaa võitis Portugali (tõsi, penaltdega), siis oli terve Strasbourgi kesklinn pidu täis. Lauldi „Marseljeesi“. Seoses sellega meenus et Prantsusmaa hümni „Marseljees“ ongi Rouget de Lisle kirjutanud Strasbouris.

V

Edasi Berliin. Sellele linnale on II maailmasõda ja omaaegne jagunemine Lääne- ja Ida-Berliiniks tugeva jälje jätnud. On näha, et sõja ajal sai linn kõvasti pihta ja aastakümned Saksa DV koosseisus olemine arhitektuurile just kaasa aidanud pole. Vaatasime Brandenburgi väravaid, Riigipäeva hoonet, Berliini müüri memoriaali, jalutasime Spree ääres ja vaatasime, kuidas hollandased ja türklased õhtuseks jalkamatšiks valmistuvad. Jalgpallistaadionile arusaadavalt kõik see rahvas ei mahtunud ja eks see oli kallis lõbu ka. Brandenburgi väravate juures olid püsti pandud ekraanid, mille juurde siis fännid kogunesid ja kaasa elasid. Meie ööbimiskoht oli hollandlaste kohtumispaigaga samas majas ja seda oranžide pidu, mis öösel võidule järgnes, oli väga huvitav jälgida.

Ja oligi aeg sõita tagasi Varssavisse, seal istuda bussi, et tagasi koju sõita.

Mida me õppisime? Räägitakse küll ühisest Euroopast, kuid tegelikkuses on iga riigi kultuur väga erinev. Näha otse neid kultuuriväärtusi, mida oleme suures osas näinud vaid pildi vahendusel, on ikka võimas tunne. Õppisime planeerima ja aru saama, kuidas olla õigel ajal raudteejaamas ja leida õige perroon. Õppisime ka seda, kuidas valida ööbimispaiku: millised on kriteeriumid, et seal oleks mõnus ööbida ja süüa. Saime aru, et tärnil ja tärnil on vahe. Saime praktikat Google maps’i kasutamises. Ja veel üks tähtis asi: saime keelepraktikat. Enamasti saab Euroopas siiski õnneks inglise keelega hakkama, aga tegelikult ei jookse ükski võõrkeel mööda külge maha. Seda tõestas meile Eda, kes Saksamaal rääkis saksa keelt, Belgias ja Prantsusmaal prantsuse keelt ja Poolas vastavalt vajadusele kas inglise või vene keelt. Aga ka oma inglise keele oskusega saime kenasti hakkama.

Igal juhul paneb selline kahenädalane reis proovile ka omavahelised suhted, õpetab väitlema, oma seisukohta avaldama ja kui vaja, kompromisse tegema.