Island – sotsiaalse vastutuse, koostöö ja võrdsete võimaluste maa

Lennuk maandus tugeva tuisu sisse. Sel hetkel kahtlesime sügavalt oma soovis jalga Islandi pinnale tõsta. Tagasiteed aga ei olnud ja üsna peagi sai selgeks, et ettearvamatu ilm on osa Islandi maagiast – niisamuti ka hea toit, sõbralikud inimesed ja inspireerivad ideed.

Ma olen üks tavaline tüdruk, kes on sündinud ja kasvanud Raplas ja nagu paljud selle linna lapsed juba varasest noorusest, jooksnud laulustuudio ja muusikakooli tundide vahet. Üheksa aastat tagasi lõpetasin Rapla Vesiroosi Gümnaasiumi ja otsustasin humanitaarvaldkonnas jätkata. Asusin TÜ Viljandi Kultuuriakadeemias õppima pärimusmuusikat. Ülikooli lõpuaastatel läksin paariks kuuks Kehtna Kunstide Kooli õpetajat asendama, ent nüüd olen juba teist aastat seal plokkflöödi ja pärimusringi juhendaja. Eelmisel kevadel liitus meie kool “Huvikoolide Kaasamise ja Arengu Programmiga”, mille eesmärk on avardada huvihariduses pakutavaid võimalusi ja teha need kõigile noortele võrdväärselt kättesaadavaks. Eelkõige esitati meile küsimus, kuidas saab huvikool kaasata riskinoori ja neid, kes pole veel huviharidusse kaasatud?

Olles ise suure osa oma lapsepõlvest ja teismeeast veetnud huviringides, tean ütlust “Kes teeb, see jõuab!” hästi. Tihti kipub olema nii, et laps, kes juba käib mõnes ringis, käib igal pool, ent need, kes ei käi – ei käigi kusagil, kuigi just nemad vajaksid huviringi toetavat keskkonda kõige enam. Islandi näite varal saab kinnitada, et hästi korraldatud huviharidussüsteem vähendab oluliselt noorte riskikäitumist (alkoholi, tubaka ja uimastite tarvitamist). 18 aastaga on Reykjavikis vähenenud noorte riskikäitumine 80% võrra. Kohalik omavalitsus on seadnud prioriteediks, et igal lapsel oleks vähemalt üks õppetööväline huviring. 2014. aastal oli huvitegevusse kaasatud 99% 6-9 aastastest, 86% 13-15 aastastest ja 68% 16-18 aastastest. Kuidas on Islandil huvitegevus ja noorsootöö korraldatud, käisimegi õppevisiidi raames uurimas.

Kõige olulisem idee, mida ma sealt kaasa tõin, peitubki ülaltoodud statistikas. Huviharidus on iga lapse õigus ja privilleeg, veel enam, ühiskonna vajadus. Panustades õppetöö välistesse tegevustesse panustame tervesse ja jätkusuutlikku ühiskonda ning ennetame või vähendame kriminogeenset käitumist. Ka lihtne talupojamõistus ütleb, et toetada huviringi on odavam kui pidada üleval vangi.

Mõistagi on kaheldav, et kõik lapsed tahaksid laulda ja viiulit mängida. Muuseas, Eesti mõistes muusikakoole Islandil ei olegi, küll leidub aga muid huviharidust ja noorsootööd ühendavaid vorme. Üks sellistest on keskus nimega “Músik og Mótor”, kus üksteisega paralleelselt toimetasid filmi ja fotosuund, mootorite- ja mehaanikamaailm, ning bändiruumid ja stuudio. Enim vaimustas mind idee, kuidas esmapilgul erinevad valdkonnad montaažiruumis kohtusid. Nimelt sünnivad noorte ühistööna lühifilmid, mille tegemisse saavad panustada kõik erinevad suunad. Siit ka mõtteaine, milliseid lisaväärtusi saaks endagi õpilastega luua, kui teha koostööd noortekeskuse või teiste koolide ja organisatsioonidega.

Mitmesuunaline võrgustikutöö ja igakülgne koostöövalmidus, paistis seal teistegi asutuste puhul silma. (Võib-olla on see islandlaste kultuuriline eripära, sest üksi kivi otsas istudes sa ju tõepoolest ellu ei jää.) Igal juhul tundus mulle harjumuspäratu, et huvikool kasutab põhikooli ruume ja noortekeskus gümnaasiumi omi. Olgugi, et institutsioonid on erinevad, on lapsed ühised ja see on kõigi prioriteet.

Siit kasvabki välja järgmine oluline märksõna – sotsiaalne vastutus- ja seda kahel erineval tasandil. Esiteks on täiesti tavapärane, et ettevõtted panustavad suurel määral haridus- ja sotsiaalvaldkonda. Külastasime Islandi Riikliku Ülikooli haigla psühhiaatria osakonda ning nende tegevuste maja. Sealne muusikatuba koos suurepärase instrumentaariumi ja helitehnikaga ning kunstituba kõikide vahenditega on sisustatud täielikult erainvestorite toel. Samuti ka kohvik, kus kliiniku patsiendid ise ka töötavad ja teenindavad. Ka avalikesse spordikeskustesse saavad kliiniku patsiendid tasuta, sest sport aitab depressiooni ja psühhoosiga võitlejaid. Muuseas, patsiente nimetatakse kliinikus hoopis klientideks, et mitte rõhutada pidevalt nende haigust. Ja ka kliinik ise on tegelikult tavaline eramaja õdusa sisustuse ja igapäevases rõivais töötajatega. “Kui depressiooni, skisofreeniat või psühhoosi kogenud noor viia “hullumajja”, võib see tema haigust ainult süvendada,” selgitavad noored mehed, kes kliinikut juhivad. Väga palju noori ja just noori mehi on sotsiaalvaldkonnas tööl. Ja siit jõuangi teise tasandini, läbi mille sotsiaalne vastutus Isandil väljendub – me kõik oleme võrdsed.

Veel enne kui me Hitt Husidi nimelisse noortekeskusesse jõuame, märkan linna peal mitmeid puuetega noori, kellel on toredad noored saatjad. Eesti noorsootöö seaduses on kirjas, et noorsootöö peab olema kättesaadav kõigile noortele. Kui paljud noortekeskused on aga tegelikult avatud ka puuetega noortele sh. ka vaimupuuetega noorele? Hitt Husid on noortekeskus Reykjaviki südalinnas, kus kõrvuti “tavaliste” noortega toimetavad ka puuetega noored. Veel enamgi, üks osa neist “tavalistest” noortest on puuetega noorte saatjaks ning see loobki võimaluse kõigil võrdväärselt osa saada noortekeskuse tööst ja tegemistest. Proovisin uurida, kus peituvad sellise tolerantsuse juured. “Aga me kõik oleme ju võrdsed!” vastati mulle enesestmõistetavalt. Kui paljud meist, eestlastest, võtavad enda kõrval olevat puudega inimest võrdväärselt? Täna, 17. mail, oli saate “Puutepunkt” kolmesajas, kuid ka viimane saade, sest saatesarjaga jätkamiseks puuduvad ressursid. Saatejuht nentis, et käidi koputamas küll erinevatele ustele, ent lahendust ei leitud. Kus on meie sotsiaalne vastutus? Soome valis end eurovisioonile esindama vaimupuuetega noorte bändi ja ei häbene seda. Meie aga veel häbeneme, sest nõukogude ajal häbeneti. Islandil sündis uut moodi mõtlemine koos uue põlvkonnaga ning noorelt-noorele programmidega, millest ka need sotsiaalvaldkonnas töötavad 30ndates mehed on läbi kasvanud. Tahaksin loota, et sarnased programmid (näit. Tugiõpilaste Oma Ring Eestis ja Vanem Vend Vanem Õde) annavad ka Eestis hoogu ühiskonnas toimuvatele muutustele.

Kogu see Huvikoolide Kaasamise ja Arengu Programm, (hellitavalt HUKK-AP), pani mind mõtlema neile sotsiaalsetele lisaväärtustele, mida huvitegevus arenevale isiksusele ja ühiskonnale tervikuna pakub. Tänu sellele programmile jõudis minu teadvusesse, et huvikoolide tööpõld on märksa laiem, kui ainult need tragid lapsed, kes ise meie uksele koputavad. Meie võimalus ja vastutus on jõuda ka nende noorteni, kes ei oska või mingil põhjusel ei saa huvitegevuses osaleda. Igaüks ei pea saama muusikuks, küll aga iseendaga toime tulevaks kodanikuks. Iga puudega laps ei pea saama baleriiniks, aga tal peab olema võimalus olla osa kogukonnast. Igaüks meist, saab võtta sotsiaalset vastutust ja kujundada ka Eestist koostöö ja võrdsete võimaluste maa.

Autor: Mari Tammar