Kennert aastast vabatahtlikuna Prantsusmaal: tegemist oli elumuutva kogemusega, mida ma ei vahetaks millegi vastu

Kennert Viirmaa on üks neid noori, kes tundis, et polnud pärast gümnaasiumi lõpetamist kohe valmis haridusteed jätkama. Küll aga soovis ta puhverajaga midagi kasulikku peale hakata, mis üksiti murraks välja tavapärasest mugavustsoonist ning avardaks silmaringi. Seetõttu otsustaski ta minna välismaale vabatahtlikuks. Alljärgnevalt saab lugeda tema kogemuslugu.

Minu Erasmus+ teekond sai alguse juba tegelikult 10. klassis, kui liitusin keskkoolis rahvusvaheliste suhete mooduliga. Kogu keskhariduse omandamise aja vältel olin sedavõrd aktiivne õpilane, et mul avanes mitmel korral võimalus minna välismaale õppereisile. Tänu sellele kogemusele ei olnud minu jaoks Eestist lahkumine nii raske.

Minu viimasel lähetusel Horvaatias, 12. klassi sügisel, tutvustati mulle Euroopa solidaarsuskorpuse olemust. Teadsin koheselt, et tahan teha just seda vahelduseks formaalsele haridusele- õppida võõrkeelt väljaspool klassiruumi ning omandada erinevaid teadmisi ja oskusi, mida välismaal elamine ja töötamine pakub. See tundus põnev ja silmaringi avardav.

Prantsuse keel

Sihtriigi valimine ei olnud mulle raske, sest sesmärk oli enda prantsuse keele algteadmised proovile panna ning selgeks saada kolmas võõrkeel. Seega otsisin projekte Prantsusmaalt. Alguses oli kogu protsess väga aeglane, kuna oli mitmeid organisatsioone, kellelt ma vastust ei saanud. Otsisin endale sobivat võimalust kaks kuud, kuni lõpuks leidsin selle, mis mulle meeldis ning sain sealt ka positiivse vastuse. Nimelt, kandideerisin organisatsiooni Punase Rist, kus minu peamine missioon oli koos teise vabatahtlikuga külastada koole, et õpetada lastele, kuidas läbi viia elustamist ja reageerida õnnetuse korral. Lisaks sain abistada kohalikus toidupangas. Minu jaoks oli väga oluline, et projekt oleks pikaajaline, sest soovisin tundma õppida võõrast kultuuriruumi sügavamal tasandil ning saada nii palju keelepraktikat kui vähegi võimalik.

Eesti värske pilgu läbi

Alguses oli uude elukorraldusse väga raske sisse elada. Kõik oli minu jaoks võõras. Minu kaasvabatahtlikul Riccardol, kes tuli Itaaliast, oli sellevõrra veidi lihtsam, sest Itaaliat ja Prantsusmaad ühendavad lisaks paljudele kultuurilistele sarnasustele ka romaani keele taust. Kui olin jõudnud mõne kuuga uues keskkonnas kohaneda, tundsin eestlasena, nagu oleksin aegruumis kakskümmend aastat tagasi lennanud. Kord üleliigse raiskamisena tundunud paberkandjal asjaajamine muutus ühtäkki minu uueks reaalsuseks. Järjest enam hakkasin hindama enda kodumaa digitaalset arengut.

Kultuuriruumilised väljakutsed

Olles Pärnust pärit, oli harjumatu elada Prantsusmaal linnas, kus tänavad on suvisel ajal rahvamassidest tühjad ning valdav enamus poodidest puhkuse või turistide vähesuse tõttu suletud. Saabudes oskasin vähesel määral prantsuse keelt, seega oli mul alguses keeruline inimestega suhelda. Vaatamata raskustele, ei olnud ma nõus minema kergemat vastupanu teed, üritades ennast inglise keeles arusaadavaks teha. Viibisin pidevalt prantsuskeelses keeleruumis ning et tänapäeval on suur osa igapäevaelust kolinud internetti, vahetasin ümber ka enda nutiseadmete keelesätted. Olen enda üle tõsiselt uhke, sest minu eesmärgiks oli omandada keeletase B2 prantsuse keeles, mida ma ka enda järjepidevuse ja motivatsiooniga tegin. Sooritasin juunikuu alguses rahvusvahelise keeleeksami DELF tulemusele 83/100. Peamiselt olid mulle õpingute ajal suureks abiks minu kolleegid, kellega mul tekkis sügav sõprussuhe.

Rääkides kolleegidest, siis sattusin kokku südamlike inimestega, tänu kellele sain Prantsusmaal reisida ja kogeda nende kultuuritavasid. Saime veeta koos toredaid hetki ning kvaliteetaega ka väljaspool töökeskkonda. Saades osa töökaaslaste eraelust ning olles osa Punase Risti perest, tuli ette kordi, kus tundsin ennast tõelise prantslasena. See muutis mind väga rõõmsaks ja tänulikuks. Olen selle nimel palju vaeva näinud, et võõrasse kultuuriruumi vastu võetud saada. Ilma keeleoskuseta ei oleks see kindlasti olnud võimalik.

Koolitused

2023. aasta septembrist kuni sellest järgneva aasta alguseni olin peamiselt hõivatud keeleõppe, sisseelamise ja missiooni väljaõppega. Jaanuarikuus alustasime Riccardoga täiesti iseseisvalt koolides käimist, mida pidime tegema prantsuse keeles. Pärast igat koolitust tuli meil laste õpetamine järjest paremini välja. Harisime lapsi erinevate teadmistega, näiteks, kuidas kõrvaldada võimalike ohte õnnetuspaigast, milliste numbrite abil helistada hädaabisse, missugusesse asendisse paigutada teadvusetu kannatanu ning kuidas vabastada lämbuva inimese hingamisteid. Õpetasime neile lisaks ka südamemassaaži tehnikat ja defibrillaatori käsitsemist. Tundsin enda üle uhkust, sest tegime midagi, millel on tähendus ja mis on päriselt oluline. Meie poolt läbiviidav programm oli jaotatud nii, et iga lastegrupiga kohtusime ühe nädalase vahega kokku kaks korda. Mõlemal korral veetsime kohapeal kolm tundi. Kooliaasta lõpuks olime käinud 14 erinevas haridusasutuses ning lisaks aitasime ka enda mentoril läbi viia täiskasvanutele mõeldud koolitusi.

Sõjapõgenike abistamine

Soovin jagada ka enda nädala pikkust humanitaarmissiooni kogemust Põhja-Prantsusmaa linnas Calais. Nimelt, meile Riccardoga pakuti veebruaris võimalust koos Punase Ristiga abistada sõjapõgenikke ning muudel põhjustel enda kodumaalt lahkunud isikuid, kes soovisid põgeneda Inglismaale. Kuna tegemist on seadusevastase piiriületusega, võtavad paraku meeleheitlikuks muutunud pagulased ette sageli eluohtlikke teekondi, et sihtriigini jõuda, kas siis näiteks täispuhutava paadi abil või ronides kaubikutesse. Meie ülesandeks oli pakkuda pagenduses olevatele abivajajatele võimalust helistada enda kodumaale, et võtta ühendust oma perega. Tihtipeale tuli ette olukordi, kus sõdivatesse riikidesse ühenduse katkemise tõttu kõnesid teha polnud võimalik. Tegime veel ka ennetustööd selleks, et inimesed oleksid enne Inglismaale minekut ees ootavatest riskidest teadlikud. Kohapeal jagasime meeskonnaga tasuta meditsiinilist ja psühholoogilist abi, pakkusime suhtlemisvõimalusi ja enda seltskonda, lauamänge, kuuma jooki, hügieenitarbeid ning võimalust laadida enda nutiseadmeid ja ennast pesta.

Pärast nende ajutiste elamistingimuste nägemist on mul olnud raske võtta midagi iseenesestmõistetavalt. Lisaks Euroopas elamisele vaba Eesti kodanikuna, hakkasin tänulikkust tundma ka varasemalt enesestmõistetavalt tundunud võimaluste eest, nagu endale sobival ajal telefoni laadimine, veega tualett ja duši all käimine.

Olümpiamängud

Punase Risti vabatahtlikuna sain osaleda ka 2024. aasta Pariisi olümpiamängudel, seega lõppes minu teenistus eriti suurejooneliselt. Kokku veetsin Pariisis võistluste ajal nädal aega korraldusmeeskonna liikmena. Minu peamiseks ülesandeks oli sõita Pariisis minibussiga erinevatesse kohtumispaikadesse, kuhu oli tarvis toimetada esmaabi meeskondi. Kui parasjagu polnud transpordiga abi vaja, pakkusin abi toitlustuse poolel, täites sel hetkel vajalikke ülesandeid. Minu õnneks jäi mul teenistuse kõrvalt vaba aega, et erinevaid olümpiamängude vaatamisväärsusi avastada. Olles sage Pariisi külastaja, osutus mulle suureks üllatuseks leida olümpiamängude ajal palju inimtühje tänavaid ning suures linnapildis vähe rahvast. Turistid olid kogunenud peamiselt paikadesse, kus toimusid olümpiamängudega seotud üritused. Elanikke oli vähe, kuna paljud oli mängude ajaks linnast lahkunud.

Vaadates tagasi sellele aastale, olen enda üle eriti uhke, et olenemata kõikidest raskustest, millega pidin silmitsi seisma, eriti alguses, ei mõelnud ma kordagi alla andmisele ning projekti katkestamisele. Õppisin ennast selle kogemuse kaudu põhjalikumalt tundma ning arvan, et see aitab mul kindlasti teha tulevikus enda jaoks sobivaid valikuid ja langetada olulisi otsuseid. Tegemist oli minu jaoks elumuutva kogemusega, mida ma ei vahetaks millegi vastu. Olen tänulik, et julgesin, vaatamata sotsiaalsele survele kohe peale gümnaasiumi ülikooli õppima minna, võtta enda jaoks vajalik puhveraeg, mille käigus kasvasin ja arenesin isiksusena ja sain ka selgema teadmise oma tulevase eriala valikuks.