Kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab!

Küsis ja toimetas: Karin Öövel

Kuidas sündis idee ja soov teha Erasmus+ strateegilise koostöö projekti „Inclusive Youth Work“?

Tartu tasandil on meil olnud see idee juba alates 2018. aastast, kui kohalike omavalitsuste koostöögrupis seati eesmärgiks senisest tõhusam erivajadustega noorte kaasamine. Tartu Noorsootöö Keskuse rolliks sai hakata koostöögrupi tegevusi ellu viima ja kui ma 2018. aasta keskel organisatsiooniga liitusin, siis Erasmus+ programm paistis hea võimalusena teha midagi kaasamise nimel veel lisaks koostöögrupis planeeritud tegevustele.

Projektile andis tõuke see, et noorsootöötajatest ei olnud keegi sellisel tasemel kaasamisega varem kokku puutunud. Üldiselt satuvad noortekeskustesse n-ö keskmised noored, kes on küll erineva taustaga ja erinevatest koolidest, aga väga vähe liikumis-, nägemis- ja kuulmispuudega noori. Kui erivajadustega noorte kaasamise teema päevakorda tuli, siis kerkisid esile noorsootöötajate hirmud, mis tulenesid vähesest kokkupuutest selle sihtgrupiga. Oli palju lahtisi küsimusi, et kuidas see käib ja mida täpsemini tegema peab. Sellest sündiski idee tuua kokku partnerid erinevatest riikidest, kel on erivajadustega noortega töötamise kogemus ja üksteiselt õppida.

Millist lisandväärtust näed selles projektis rahvusvahelisel koostööl?

Suurim väärtus oli see, et nägime väga erinevaid perspektiive, kuidas partnerid kaasamise nimel tegutsevad ja saime iga riigi kogemusest õppida. Näiteks Armeenia partner Armavir Development Center koordineerib erivajadustega laste keskust, kus nad teevad nii rehabilitatsioonitööd kui ka ühistegevusi lastele ja noortele. Kuigi me teadsime kaudselt nende töö sisu, siis tuli meile ikkagi üllatusena, kuivõrd erinev on nende keskkond kaasamiseks ja võimekus näiteks mingite vajalike vahendite hankimiseks. Neil tuleb palju ise leiutada ja meisterdada ja nende kogemusest õppimine oli kindlasti huvitav. Peatselt pärast projekti käivitumist pidime kahjuks ühe partneriga koostöö katkestama erinevate arusaamade tõttu: Sloveenia eraülikooli asemel kaasasime uue organisatsiooni Gruusiast, kellel on samuti huvitavad kogemused noorte kaasamise valdkonnas.

Projekti tulemused sündisid kõigi partnerite koostöös ja nende vajadustele tuginedes. Näiteks koolituskäsiraamatu sisu ehitasime üles partnerite vajadustest lähtuvalt ja seetõttu on see üsna universaalne, keskendudes peamiselt väärtustele, avatusele ja valmisolekule võtta vastutust. On küll oluline teada peamisi põhimõtteid töös erivajadustega noortega, näiteks et ei saa seista kurdi inimese selja taga, kui temaga räägid, aga lõpuks taandub kõik sellele, kui avatud ja valmis kaasama noorsootöötaja on. Oluline on lihtsalt mitte eeldada, vaid küsida.

Pole oluline tunda täpselt kõiki erivajadusi, olgu see nägemise langus või midagi muud, sest me kõik oleme erilised oma kindlate vajadustega.

Millise muutuseni soovisite selle projekti lõpuks välja jõuda?

See, mida me projekti alguses planeerisime ja ette kujutasime ei olnud päris sama, mis lõpuks välja kukkus. Ma arvasin alguses, et tulemuseks võiks olla midagi hästi praktilist, mis annab konkreetseid teadmisi iga erivajaduse kohta, aga kokkuvõttes meie loodud materjal seda infot plaanitud mahus ei sisalda, sest see polnud üldse tegelik vajadus. Esialgseks sooviks oli luua koostöös ühine koolitusmoodul, kuid selle olemus muutus ja võttis lõpliku kuju koolituskäsiraamatuna. Teine oodatud tulemus oli grupp või kogukond nendest noorsootöötajatest, kes said projekti käigus koolitatud ja nende jätkuv omavaheline suhtlus ja kogemuste vahetus. Kolmas eesmärk oli teadlikkuse tõus meie oma inimeste ja partnerite seas ning kogukonnas laiemalt, et kaasatuse teemat rohkem esile tõsta.

Kõik eesmärgid said täidetud, aga protsessi käigus projekti fookus siiski oluliselt muutus.

KOV koostöögrupi raames võeti Tartus selge siht kuulmis-, nägemis- ja liikumispuudega noorte kaasamisele. Meie Erasmus+ projekt läks aga protsessi käigus laiemaks, sest tahtsime rahvusvahelise projektiga katta mitut teemat korraga ja meil olid vabamad käed võtta juurde lisaks erivajadustega noorte kaasamisele ka laiem tänavanoorsootöö ja riskinoorte kaasamise teema. Koostöögrupi tegevused on olnud paralleelne protsess ja loogiline kombinatsioon Erasmus+ projektiga. Esimene võimaldas meil teha tihedamat koostööd erivajadustega noorte organisatsioonide ja õppeasutustega kohalikul tasandil ning teine pakkus uut teadmust ja koostöövõimalust rahvusvahelisel tasandil. Edu peitub suuresti nende kahe tegevuse kombinatsioonis.

Millised olid projekti tegevused helikoptervaates?

Projekt algas 2019. aastal rahvusvahelise partnerite kohtumisega. Seejärel leidis aset õppevisiit Armeeniasse, kus saime tutvuda erinevate asutustega, mis tegelevad erivajadustega noortega. Kolmas projekti põhitegevus oli seminar Gruusias, kus arendasime koolitusmaterjali sisu ehk panime paika konkreetsed vajadused, õpiväljundid ja struktuuri, et lõpptulemus vastaks kõikide partnerite soovidele ja ootustele. Kui see sai tehtud, siis hakkasime meetodeid koguma ja käsiraamatu sisu kokku kirjutama ning valmistasime selle põhjal ette koolitust Poolas. Poolas toimunud koolitusel käisid iga riigi noorsootöötajad, kelle ülesanne oli praktiseerida ja anda tagasisidet käsiraamatule ning selle põhjal tegime materjalis muudatusi ja täpsustusi. Viimase asjana lasime käsiraamatu kujundada ja seejärel korraldas iga partner oma riigis projekti tulemuste tutvustamise ürituse online’is. Projekti lõppu planeeritud rahvusvahelise partnerite kohtumise jätsime Covid-19 tõttu ära, aga seda asendasid regulaarsed Zoomi koosolekud. Edaspidi on meil meeskonna siseselt veel kavas mõned koolitused, sest inimesed vahetuvad kiiresti ja vaid väike osa noorsootöötajatest sai võimaluse rahvusvahelistes tegevustes osaleda.

Selles mõttes on koolituskäsiraamat hea materjal, et see ei eelda tegelikult ühelgi koolitusel osalemist ja selle järgi saab ka individuaalselt õppida ja sobivaid meetodeid kasutada.

Mis oli projekti elluviimisel suurimaks väljakutseks?

Ma olen tagasivaates mõelnud, et minu jaoks on Erasmus+ koostööprojekti juures märksõnaks paindlikkus. Kui on selge eesmärk ja probleem, millega tuleb tegeleda, siis saab neid asju paindlikult kujundada nii, et jõuda välja sellise tulemuseni, mis vastab esialgsele vajadusele. Kui see projekt ei oleks tulnud reaalsest vajadusest, siis me poleks jõudnud välja sinna, kuhu me jõudsime. Me oleks jäänud ilmselt kinni minu kui projektikirjutaja arusaamadesse ja mina ei teadnud projekti kirjutamise hetkel, milline see sisu lõpuks olema peab. Tuleb otsida lahendust sellele, mida reaalselt vaja on, mitte olla kinni taotluses lubatud asjades. Alati saab läbi rääkida ja leida uus tee. Näiteks meie projekti puhul oli väljakutseks ühe partneri vahetamine: kui partner ei anna lisandväärtust ja ei püüdle sama eesmärgi poole, siis pole neil mõtet projektis jätkata.

Iga väljakutse on ületatav, kui olla paindlik ja lähtuda vajadustest.

Mida pead kõige olulisemaks saavutuseks?

Kui ma lõpuks selle käsiraamatu kastist välja võtsin, lahti tegin ja oma nime seal nägin, siis oli uhke tunne küll, et nii suur töö on ära tehtud. Isikliku poole pealt pean saavutuseks seda, et ma ühel hetkel julgesin tunnistada, et ma ei saa sellega täielikult üksi hakkama ja vajan kedagi väljastpoolt lisaks, et see projekt jõuaks välja sinna, kuhu vaja. Protsessi oli algusest peale väliseksperdina kaasatud Pille Kriisa. Hiljem kaasasime õpirännete läbiviimise toetamiseks ka Elo Lättemägi, kes tõi omalt poolt juurde tänavanoorsootöö perspektiivi. Mul oli küll oma pilt sellest projektist, aga tegelikult peab olema avatud ja otsima laiemat pilti, mis aitab eesmärgile lähemale. Mina ja ka kõik teised, kes olid projekti kaasatud, oleme selle protsessi käigus tohutult õppinud. Erasmus+ koostööprojekt on selline protsess, et kui ma juba teaksin kõike, siis ma ei kirjutaks seda projekti. Ma võin arvata, et ma tean lahendust, aga kui mul oleks see lahendus, siis poleks ilmselt seda projekti reaalselt vaja. On ülisuur saavutus jõuda erinevatest arusaamadest lõpuks kokku selleni, mis on kõikide arvates oluline ja vajalik. Protsessi käigus nägime vaeva, et jätta kõrvale isiklikud soovid näha koolituskäsiraamatus mingeid spetsiifilisi teemasid.

Lõpuks jõudsime kompromissi ja arusaamani, et projekti tulemus peab katma kõigi vajadusi ja olema selline kõiki rahuldav tervik.

Mida soovitaksid teistele, kes soovivad oma organisatsioonis kaasamist suurendada?

Põhiprintsiip on see, et ära eelda midagi, muidu on asi juba eos luhta läinud. Alati tuleb enne küsida, see on põhiline. Kui sa arvad, et sa tead, siis tea kohe, et sa ei tea. Tegevusi ei saa teha noorte jaoks, vaid noortega koos. Oluline on aru saada igaühest individuaalselt, et mis on kellegi jaoks hea. Võib-olla polegi abi vaja või on vaja hoopis teistsugust abi kui sa eeldad. Suhtle ja küsi, mida see noor konkreetselt tahab ja ole olemas. Avatus, suhtlemine ja valmisolek tegutseda on põhiline võti, et olla lahendustele orienteeritud.

Alati on midagi halvasti, aga oluline on lahenduste poole püüdlemine ehk kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab.

Mis puudutab Erasmus+ ja Euroopa Solidaarsuskorpuse programmi, siis noortekeskuse tavaline külastaja hetkel pigem ei jõua projektidesse. Me ise pakume erinevaid väljundeid küll võimalikult paljudele, aga see protsess on keskmise noortekeskuse külastaja jaoks tohutult pikk ja keeruline. Lisaks on rahvusvahelise projekti elluviimine noorsootöötaja jaoks kurnav ja paljud neist ei ole kokku puutunud taotluse kirjutamisega. Sellest tulenevalt tegimegi Tartu Noorsootöö Keskusele Erasmus+ akrediteeringu, mille raames on meil plaan korraldada rohkem noortevahetusi ja kaasata sinna just neid noori, kes ei saa nii lihtsasti endale projekti leida ja välismaale minna. Tahtsime, et taotlemise protsess käiks kiiremini, lihtsamini ja et noorsootöötajad saaksid keskenduda taotluste kirjutamise asemel oma põhitööle. Lisaks planeerime akrediteeringuga projektides järgida loogikat, et aktiivsemad ja vanemad noored panustavad rohkem projekti kirjutamise ja läbiviimise protsessi, andes noorematele noortele võimaluse lihtsalt osaleda ja kogemus saada.

Akrediteeringu mõte on viia programmid noortele lähemale ja kaasamist suurendada. Soovitan seda võimalust ka teistele organisatsioonidele, kes tahavad programmides osalevate noorte ringi laiendada.

On sul soovitusi ka neile, kes alles kaaluvad oma esimese projektiga alustamist?

Minu arvates on oluline olla Erasmus+ ja Euroopa Solidaarsuskorpuse agentuuri kontaktisikuga pidevas suhtluses. Kui palju asju ma olen küsinud ja läbi rääkinud! Kõik projektid on nii erinevad, et siin vist ühte õiget teed ei olegi. Tuleb arutada ja nõu küsida. Ma pole siiani veel ühtegi etteheidet kuulnud, kõik on alati orienteeritud lahendustele. Seda tasub teada esimest korda koostööprojekti tegema hakates, et kõiki detaile ei pea algusest peale teadma.

Tegelikult ei saagi keegi kunagi nii spetsiifilisi detaile kõiki teada ja sellest pole midagi!

Kui tunned rohkem huvi kaasamise teema vastu Erasmus+ projektides, siis loe lisa Noorteprogrammide keskuse kodulehelt või tutvu värskelt ilmunud Euroopa ülese kaasatuse ja mitmekesisuse strateegiaga.