Mirtel: “Reisi jooksul sain veelgi kinnitust, et areng toimub mugavustsoonist väljas.”

Minu Interraili seiklus sai mõneti alguse juba pärast passi võitmist – olles enda sõpruskonnast
ainus, kes selle sai, hakkasin DiscoverEU Facebooki grupist endale kohe reisikaaslast otsima.
Kuna suure reisisellina on Mandri-Euroopa juba mitmeti ära nähtud, otsustasin rongidega reisida  hoopis inglise keelt kõnelevatele Briti saartele ehk Iirimaale ja Suurbritanniasse. Samuti oli sealse piirkonna plussiks kiire, mugav ja tihe linnadevaheline rongiühendus, kus ei läinud istekohtade reserveerimist vaja. Välja pakutud plaan sobis ka poolakale Evelynile, kellega koos hakkasime reisi planeerima. Nimelt, enne teele asumist ostsime ära lennupiletid, broneerisime öömajad ja meelelahutuse ning installisime telefoni Google Mapsi offline-kaardid – seda kõike ebameeldivate ootamatuste vältimiseks. Enda keskmise suurusega seljakott-kohvrist ei saanud välja jätta ka Inglise adapterit, akupanka ega tabalukku, viimast hostelis ööbimise juhtudeks.

Dublini pärlid

Reis hakkas pihta augusti teises pooles, mil võtsime lennukitega suuna esimese sihtkoha Dublini poole. Kuna Iirimaa on saareriik, millel puudub rongiühendus mandriga, oli DiscoverEU kaudu kõigil rongipassi omanikel võimalik sinna tasuta lennupileteid taotleda. Riigi pealinnas nautisime kohalikku arhitektuuri ning vaatamisväärsuseid nagu Dublini loss, püha Patricku katedraal ja Trinity kolledž. Hea ilma korral on jalutamine parim viis Dubliniga tutvumiseks – seda tegime ka meie ning päeva keskpaigaks näitas sammulugeja juba 15 000 sammu. Lisaks jõudsime külastada ka Iirimaa Rahvusgaleriid, mille tuntuimateks asukateks olid Picasso, Monet’ ja Caravaggio teosed. Samuti tutvusime rahvuslikust Iiri muusikast kõlava kohaliku pubikultuuriga, millest enim paistis silma baar The Church, mis asus kirikus – tõeliselt omapärane lahendus.

Teine peatuspaik oli Belfast, mis asub Põhja-Iirimaal Suurbritannias. Selleks hüppasime hommikusele rongile, mis viis meid kahe ja poole tunniga mugavalt saare teise otsa. Esmakordne rongipassi kasutamine möödus viperusteta. Veidi vihmase ilma tõttu alustasime linna avastamist Püha Georgi turust, kus oli väga lai ja mitmekülgne valik nii erinevaid nipsasjakesi kui  rahvusvahelisi toite – kindlasti külastamist väärt paik. Seal täheldasime, et Põhja-Iirimaa on hinnaklassilt tunduvalt odavam kui Iirimaa (vähemalt Dublin): kõhu sai täis maitsvalt ning rahakotisõbralikult. Edasi suundusime Belfasti linnahalli ja püha Anne’i katedraali juurde, mida imetlesime nii seest kui ka väljast ning poodlesime taaskasutuspoodides. Õhtu saabudes pöördusime tagasi Dublinisse, et järgmine päev sealt Šotimaa pealinna Edinburghi lennata.

Kultuur ja loodus

Edinburgh on Šotimaa tuksuv süda – seda ka minu jaoks, sest kindlasti oli see linn reisi üks ägedamaid ja müstilisemaid paiku. Keskaegse ilme ning harrypotterliku maiguga läbi ja lõhki üllatusi täis koht, mille peaksid kõik inimesed elu jooksul ära nägema. Seetõttu asusime linna jõudes kohe seda ka avastama. Kõndisime ringi rahvast tulvil kesklinnas ning heitsime pilgu mäekünkale püstitatud Edinburghi lossile. Edasi võtsime suuna Dean Village’i poole ehk oja kaldale rajatud imeilusa Edinburghi linnaosaga. Sellele on iseloomulik vohav rohelus ja värvilised majad. Kogu küla läbis rada, mida mööda tegime pooletunnise jalutuskäigu. Uut päeva alustasime kohalikus kohvikus einestamise ning salapärastes vinüüli- ja raamatupoodides ringi luusimisega. Seejärel ronisime Calton Hilli kõrgendiku otsa, millelt avanes kaunis vaade nii kogu linnale kui ka antiiksele Arthur Seati vulkaanile.

Lisaks oli see populaarne koht vaba aja veetmiseks, kuna künkal võis silmata mitmeid naerusuised seltskondi, kes ajasid omavahel juttu ning sõid-jõid head ja paremat. Tagasi vanalinna jõudes võtsime isegi karbitäie Hiina toitu ja seadsime sammud suure ja päikselise Meadow’ pargi poole, kus lugesime raamatut, kuulasime klappidest muusikat. Õhtupoolikul külastasime Šotimaa rahvusmuuseumi, mis oli üks paljudest Suurbritannia muuseumitest, mille sissepääsu eest ei pidanud maksma. Muuseum ise aga oli oma interaktiivse ülesehituse poolest meeldejääv nii väikestele kui suurtele külastajatele – sai sõita vormel 1 autoga, teha geneetilisi eksperimente ning saata õhku kuumaõhupalli.

Palju muuseume

Uuel päeval oli meil kavas jõuda Loode-Inglismaal paiknevasse Liverpooli, kuid enne tegime mõnetunnise peatuse Yorkis. Jalutasime 4,2 km Yorki linnamüüril, imetledes ilusaid vaateid ajaloolistest ehitistest, näiteks Yorki püha Peetruse katedraalist. Seejärel jõime uhke välimusega vanalinna kohvikus jahutavat jääkohvi ja sõime kosutava võileiva. Poodlesime ka väikestes butiikides ning külastasime rahvast pungil šokolaadimuuseumit. Seepeale võtsime rongiga sihi enda öömaja poole Liverpoolis. Linna endaga tegime tutvust alles järgmisel päeval, mil patseerisime mööda Alberti dokki, kus võis näha nii The Beatlesi kui ka Billy Fury skulptuure. The Beatlesi kodulinnas ei saanud üle ega ümber ka nende muuseumist, kus võis näha näiteks John Lennoni prille, George Harrisoni kitarri ja rekonstrueeritud legendaarset Caverni klubi. Lisaks käisime vaatamas sealset Hiinalinna, kus resideerub Euroopa vanim hiinlaste kogukond, ja Liverpooli katedraali, mis on suurim religiooniga seotud ehitis Suurbritannias ning suuruselt kaheksas kirik maailmas.

Maailmapärand

Järgmisel päeval külastasime Bristolit, kuid selleks pidime kõigepealt sõitma kolm ja pool tundi rongiga. Seljakotid seljas, võtsime ette värviliste majadega ümbritsetud jõeäärse jalutuskäigu läbi linna, sh nägime sealset püha Nikolai toiduturgu. Eesmärk oli jõuda Sea Wallside’ile, kust avanes kaunis panoraam Cliftoni rippsillale, Avoni jõele ja neid ümbritsevale rohelusele. Kuna ilm oli palav, ostsime kohalike elanikega kõrgendikul asuvast jäätiseautost jäätist ning nautisime päikesepaistet. Päeva lõpetasime Bathis, mis oli ka meie eelviimane peatuspaik. 100 000 elanikuga UNESCO maailmapärandisse kuuluva linna suurimad vaatamisväärsused olid hästi säilinud Rooma termid, omapärane Pulteney sild, lõõgastav Bathi spa ja üks suurimaid Georgi ajastu arhitektuuri näiteid Suurbritannias – The Royal Crescent. Samuti oli oluliseks turismimagnetiks ka inglise romaanikirjaniku Jane Austeni keskus ning tunniajase autosõidu kaugusel asuv maailmakuulus megaliitrajatis Stonehenge, mida külastasime ka meie. Oli tõsiselt huvitav ja võimas!

Reisiga finišeerisime Londonis, kus uudistasime ringi Rahvusgaleriis, nautides maailmakuulsaid teoseid van Gogh’lt ja da Vincilt. Samuti jalutasime rahvarohket Thamesi kallast mööda, silmates Westminster Abbeyt, Big Beni ja London Eyed – kuna olime varem metropoli paar korda külastanud, jätsime vaaterattal tiirutamise seekord vahele. Ka jõudsime nautida nii oravaterohke Hyde Parki vaba õhustikku kui ka Buckinghami palee luksuslikku ilmet. Hämaras külastasime Londoni meeleolukat Hiinalinna, kus jõime jaapanipärast mulliteed ning kolasime kohalikes poodides.

Reisi jooksul sain veelgi kinnitust, et areng toimub mugavustsoonist väljas. Paar aastat tagasi poleks olnud mõtteski ööbida hostelis 12 inimese ühistoas, kuid möödunud reisil oli see pigem reegel kui erand. Seal tutvusin eri rahvustest inimestega ning kuulsin põnevaid lugusid nende kodumaade kohta – kes teab, ehk kontaktid kogu eluks. Samuti oli uudne kogemus rongiga reisimine. Saime nautida kauneid vaateid nii Šotimaa rannikutest kui ka Inglismaa põldudest, veeredes ise samal ajal mugavalt ning keskkonnasõbralikult sihtkoha suunas. Kõikides rongides, millega reisisime, oli olemas wifi ja isiklik laadimispesa, tihti ka toidukäru, kust sai turgutuseks erinevaid vahepalasid osta. Endalegi üllatuseks ei täheldanud me kordagi, et rong oleks hilinenud – Briti saartel käis liiklus nagu kellavärk.