Noorte rongiseiklus: 7 riigi jagu emotsioone vähem kui kahes nädalas

Juulikuu viimasel päeval alanud ja 12 päeva väldanud rongireis viis klassiõed Maileen Muttiku ja Aveliis Kase seiklusesse, mida nad soovitavad kõigile, kes hindavad reisimise puhul ehedaid ja spontaanseid emotsioone. Ainsa etteheitena iseendale ja praktilise soovitusena teistele, toovad nad esile reisi jaoks võetud liiga lühikest ajajoont.

Reisimiseks ja maailma avastamiseks on kümneid erinevaid viise, rongiga kulgemine on eestlaste jaoks pigem tundmatu pinnas. Nii oli see ka sõbrannade Maileeni ja Aveliisi jaoks, sest nende varasem rongikogemus piirdus peaasjalikult tuttava oranži liikuriga, nagu enamikel kaasmaalastel. Rongireisi mõtte said nad DiscoverEU programmi võimalustest kuuldes ja kui neil õnnestus lisaks tasuta rongipassile pälvida ka Rail Balticu reisistipendium, siis polnud enam kahtlustki – selle suve seiklus tuleb rongis.

Tegelikult polnud neil varasemast üldse pikema reisi planeerimise kogemust, seda enam tundus 7 riiki läbiv avantüür, mille täpne plaan visandati vaid paari päevaga, päris suure väljakutsena. Aga nagu asjaosalised ise ütlevad, siis leppisid nad algusest peale kokku, et mistahes ka ei juhtuks või teele ei satuks, võtavad nad selle tänuga vastu ega hakka muretsema, veel vähem paanitsema. Nii ka läks, ootamatusi tuli reisil ette kamaluga, aga tüdrukud ei lasknud ühelgi neist ennast liigselt kõigutada.

Kontrastsed sihtkohad

Kui olla läbinisti täpne, siis mahtus reisi 12 päeva sisse koguni 8 riiki, sest seiklus algas ja lõppes Riia lennujaamas, aga Lätti sõitsid tüdrukud autoga ja lõunanaabrite rongiga nad kokku ei puutunud. Lennuk viis nad Šveitsi suurimasse linna Zürichisse, mida Maileen iseloomustab sõnadega turvaline, täpne ja puhas. Arvestades reisi edasist kaootilisust oli see hea algus, sest Šveitsis ei jää ükski transpordivahend hiljaks, kõik kulgeb täpselt ja plaanikohaselt, lisaks on selles heaoluühiskonnas kõige mugavamad ja puhtamad rongid.

Zürichist edasi liiguti Lõuna-Prantsusmaale Marseillesse. Seda nimetavad tüdrukud vastuoluliseks paigaks, kus kohtuvad lummavad loodusvaated ja räpane suurlinnaelu, aga kontrastidest hoolimata peavad mõlemad seda reisi parimaks elamuseks ja põnevaimaks paigaks. Ainult ülivõrdes hinnanguid jagub neil Calanquesi rahvuspargile, mis jääb linnast pisut eemale ja mille kohta Aveliis ütleb, et teist nii ilusat kohta vist polegi varem näinud. Marseille linnavaateid soovitavad nad nautida ka vaaterattalt, mis võib tunduda turistikas, aga annab sellest hiiglaslikust mereäärsest kuurortist parima kiirülevaate.

Rongireisi järgmine peatus oli Monaco –  väike, uhke ja eristuv, nagu kirjeldab Maileen. Kui keegi plaanib rongiga Monacosse minna, siis toovad tüdrukud välja, et nende teele jäänud vaksalitest oli Monaco ainus, kuhu ei saanud jätta hoiule pagasit ja hoolimata sellest, et reisiti mõõduka kandamiga, tegi palav ilm ja mitte just kõige siledam maastik selle tassimise siiski ebamugavaks. Samas kompenseerisid maailma uhkeimad jahid, villad ja kaunis loodus selle kuhjaga ja Monacosse läheksid nad igal juhul tagasi.

Ööbima Euroopa kalleimasse paika siiski ei jäädud ja sõideti õhtul rongiga Sanremosse. Seda tuntud Põhja-Itaalia kuurorti peavad reisisellid oma seikluse kõige külalislahkemaks paigaks. Maileen märgib, et sellel linnal oli eriline hingamine, inimesed olid rõõmsad, tänavatel kõlas naer ja laul, kõikjal mängisid igas eas lapsed. Itaalia rongid võivad olla küll kõige vähem viisakad, seinad grafitikunstist tulvil ja inimesed panna oma saabastes jalad rongiistmetele, aga sellest hoolimata tundsid tüdrukud, et on selles riigis oodatud ja hoitud. Hilinemine on muidugi omaette teema, ükski transpordivahend ei püsi Itaalias graafikus. Vahemereäärne kaootilisus ja järgmise sihtkoha üleujutused panid tüdrukuid tegema ka ainsat suuremat plaanimuutust, sest öörongist jäädi maha ja Itaalia peatus pikenes ühe öö võrra Triestes, kus algselt ööbimisplaani polnudki.

Üleujutustest põhjustatud plaanimuutused

Kui senine teekond kulges läbi vana Lääne-Euroopa, siis edasi liiguti Balkanile, mis ägas just sel ajahetkel rajude vihmasadude ja mastaapsete üleujutuste all. See mõjutas ka reisiplaani, sest ühistranspordi graafikud olid paigast ära ja näiteks Bledi ei saanudki rongiga päris kohale. Ljubljana tervitas reisijaid pideva sajuga, aga sellest ei lastud end häirida ja ajalooliselt põneva vanalinna kirikud, linnus ja teised vaatamisväärsused saidki sellevõrra põhjalikumalt üle vaadatud. Sloveeniasse valiti ka järgmine sihtpunkt – looduslikult lummav Bled, mida paljud inimesed nime järgi ei teagi, aga kui nähakse postkaardivaadetega fotosid, siis tuleb paik kohe tuttav ette. Pisut pettumust valmistav oli ehk turistide tohutu hulk, aga koht on väisamist väärt, teist nii maalilist järve Lõuna-Euroopast vist ei leia.

Järgmine reisisiht oli Split Horvaatias, mis oli algse plaani kõige-kõigem ootus ja mis võlus ilusa looduse, palmidest pikitud promenaadi ja mägedega. Samas märgib Maileen, et kuigi neile Split väga meeldis, siis Lõuna-Prantsusmaa jättis isegi sügavama mulje ja pigem läheks teist korda tagasi Marseille piirkonda avastama. Balkanimaade viimane peatuspunkt oli Zagreb – uhke, vana ja roheline linn abivalmite inimestega. Paraku on seal praegu paljud tuntud vaatamisväärsused renoveerimisel ja nii mõndagi jäi seetõttu nägemata, aga seda enam võib eeldada, et ehk järgmistel aastatel on Zagreb sihtkohana parem kui varem.

Kui sellega pidigi algselt reis ja rongiseiklus lõppema, siis Zagrebist mõistlikul moel otse Riiga tagasi lennata ei saanud ja tüdrukutele tekkis poolkogemata 10 tundi lisaaega Norras. Rongiseiklus poleks rongiseiklus kui nad poleks otsustanud täita selle aja rongisõitudega Oslost välja, lähedal asuvatesse väikestesse linnadesse, mistõttu saavadki nüüd tüdrukud öelda, et rongide tase, mugavus ja keskkonnasõbralikkus ei jää Norras Šveitsile kuidagi alla, pigem isegi vastupidi. Pärast Lõuna-Euroopa kaootilisust ja lärmakust tundus Norra rahu nagu kojujõudmine.

Rongi aken on nagu televiisor

Esmakordselt rongireisilt naasnuna on Maileenil ja Aveliisil jagada hulganisti emotsioone, aga ka soovitusi teistele rändajatele. Rongi liikumisvahendina soovitavad nad mõlemad mitmel põhjusel – esiteks on see mugavam kui lennuk või buss, teiseks saab hulga elamusi ja vaateid kätte läbi rongiakna nagu televiisorist ja kolmandaks on tegu kõige keskkonnasõbralikuma reisiviisiga. Neile endilegi üllataval kombel ei sattunud nad kogu reisi jooksul kordagi nii ülerahvastatud rongi, et poleks saanud istekohta, täpsemalt öeldes õnnestus neil suisa kõigil kordadel ka kokku istuma saada. Maileen märgib, et kui lennuki aknast näed päikest ja pilvi, siis rongi aknast merd, mägesid, metsa ja lavendlivälju. Lisaks hindab ta seda, et rongis saab istuda üksteise vastas, paljudes rongides on mugavad lauad ja reeglina saab oma istekohas ka telefoni laadida, mis on tempoka seikluse puhul ülioluline. Mis noori pigem üllatas, oli asjaolu, et vaid osades kiirrongides oli WiFi, mida meie siin Eestis peaksime elementaarseks. Küll aga olid paljudes rongides ekraanid, mis annavad hea ülevaate sellest, kus oled ja millal maha pead minema.

Rong on ka tutvuste sõlmimiseks väärt koht. Maileen ja Aveliis kohtasid reisil päris omajagu teisi sarnasel moel rändavaid noori, eriti palju oli neid Sloveenias ja Horvaatias. Seejuures kohtasid nad inimesi alates Soomest kuni Brasiiliani, nii neid, kes olid samuti algajad reisisellid, kui neid, kes olid juba mitmendat korda või mitu kuud järjest reisil olnud.

Interraili pass teeb reisimise võrdlemisi lihtsaks ja mugavaks, rongile saab hüpata põhimõtteliselt igal ajal ja ka pikki plaane pole tarvis ette teha. Just sel põhjusel soovitavad Maileen ja Aveliis valida võimalusel juba eos selliseid ronge, kus ei pea istekohta ette reserveerima, sest nii on lihtsam teha reisiplaanis muudatusi. Ka majutuse võiks broneerida vaid esimesteks öödeks, et anda spontaansusele rohkem võimalusi.

Kuidas teha plaani ja mida pakkida kotti?

Tüdrukute olulisim soovitus on varuda reisiks rohkem aega või võtta ette vähem sihtkohti. Nende reisi trajektooriks oleks olnud kolm nädalat ideaalne, 12 päeva tegi programmi üsna tempokaks, aga kuna mõlemal olid ka muud plaanid ja mõte minna reisima koos tekkis alles vastu suve ja võrdlemisi ootamatult, siis valiti ainus võimalik ajaaken, mis mõlemale passis. Esimeste kohtadena valiti välja Horvaatia ja Monaco, kogu ülejäänud plaan joonistati  nende ümber. Kuna mõlema noore näol on tegu looduslastega, kes eelistavad parke ja metsi suurlinna melule, siis pikiti trajektoorile teadlikult kohti, kus saab ka mõnusalt loodust nautida.

Reisida võiks tüdrukute soovitusel seljakotiga, kui selg vähegi kannatab. Kaasa tuleb pakkida lahtised sissekantud jalanõud ja mugavad riided. Arvestada tasub, et isegi kui väljas on pööraselt palav, siis rongid on reeglina jahedad. Ühtlasi soovitab Maileen kotti pista raamatu, olukorraks, kus tekib pikem ootepaus ja tahaks telefoni akut säästa.

Maileenil ja Aveliisil on reisipisik igatahes sees, mitmesse kohta tahaks tagasi minna. Ette soovitavad nad planeerida võimalikult pika reisi aja, aga mitte reisi detaile. Kui minna suhtumisega, et plaanimuutused on okei ja ootamatused vürtsitavad reisi, on keeruline ebaõnnestuda. Kindlasti võiks jääda meelepärastesse paikadesse pikemaks ja arvestada, et samme tuleb kümneid tuhandeid, lisaks võiks ennast juba ette meelestada nii, et iga ilmaolu – olgu siis kõrvetav palavus või jahutav vihm – on teretulnud ja annabki rohkem mänguruumi üllatusteks.