Renata: "Suurimaks varanduseks kogu selle kaheksa aasta jooksul on ilmselt need inimesed, kellega koos erinevaid projekte olen teinud." — Erasmus+ ja Euroopa Solidaarsuskorpuse agentuuri noorteprogrammide keskus

Teksti suurus

Ülisuur

Suur

Keskmine (vaikimisi)

Kontrastsus

Kontrastne

Tavaline

Renata: “Suurimaks varanduseks kogu selle kaheksa aasta jooksul on ilmselt need inimesed, kellega koos erinevaid projekte olen teinud.”

Olles uudishimulik, avatud uutele kogemustele, sotsialiseerumist armastav ja reisida ihkav noor, ei ole tagantjärele vaadates mu jaoks isegi üllatav, et jõudsin Erasmus+ projektideni. Hetkel enam ei mäleta kuidas ma esimese projekti leidsin – tean vaid seda, et see esimene projekt oli paljuski elumuutev.

2015. Inglismaa, Asha keskus. Koht, mida ilmselt paljud erasmuslased südamelähedasena hoiavad. Minu esimene projekt. Minu esimene kokkupuude mitteformaalse õppega ja üleüldiselt ainulaadne kogemus. Meenutan seda ainult heade tunnetega. See oli vaid algus. Nüüdseks, kaheksa aastat hiljem, olen käinud enam kui kümnes erinevas noortevahetuses ja koolitusel ning olen saanud isegi ise koolitaja rolli proovida. Minu reisimist ihkav hing on saanud toidetud nii paljudel eri viisidel. Ma usun, et mul oleks kõige lihtsam mõelda asjadele, mida ma ilmselt ei oleks kunagi kogenud, kui ma poleks neis projektides käinud või oleks nende asjadeni läbi mõne teise elu keerdkäigu jõudnud.

Ma poleks ilmselt:

● novembrikuises mägises Rumeenias tossudes ja teksades Karpaatides matkanud
● saanud tuttavaks ja ülimalt lähedaseks leedukatega, mis viis omakorda selleni, et õppisin leedu keele ära, armusin Leetu ja leedukatesse, tegin seal magistrikraadi omandades oma vahetussemestri ja tunnen end siiani Vilniuses kodusemalt, kui Tallinnas
● külastanud Süüria pagulaskriisi tipphetkel Türgis piiriäärset pagulaslaagrit, mis pani mul elupildi väga paika
● aidanud Sloveenias ühes Horvaatia ja Itaalia piiri ääres asuvas kommuunis yurti ehitada
● veetnud suurepärast aega roosilõhnalises Agrose külas Küprosel ja käinud Limassolis peopaadiga merel
● saanud võimaluse igal hommikul otse Põhja-Makedoonia Ohridi järve ujuma minna
● näinud Sint Maarten saarel Maho rannas lennukeid maandumas
● külastanud lugematul arvul väikesed linnasid, külakesi ja kohti eri riikides, kuhu tavaturistina oleks pigem harv juhus sattuda

Eeltoodud nimekiri on vaid imepisike ülevaade igasugustest (esimestest) kogemustest, mida Erasmus+ projektid mulle pakkunud on. Minu kogemustepagas on justkui nagu Hermione väike kott, mis mahutas üüratult ja täis ei saanud kunagi. Samas aga tunnen, et suurimaks varanduseks kogu selle kaheksa aasta jooksul on ilmselt need inimesed, kellega koos erinevaid projekte olen teinud. Suurepärane on see, et Erasmus+ noortevahetused ja koolitused on minu kogemuse järgi miski, mis ühendab inimesed terveks eluks. Sa veedad
nädal-paar, mõnikord kauemgi, nende inimestega ja peale seda võib juhtuda, et te ei suhtle ega näe aastaid, aga ühel hetkel, kui te uuesti räägite või näete, poleks nagu seda aega vahel olnudki. Ka eestlastega on mul nendes projektides alati super kogemused olnud. Eks ikka on alguses seda eestlaslikku endale hoidmist ja veidi vaiksem olemist, aga andke vaid üks päev ja meiegi avame end üksteisele ja siis juba teistele. Mõned, kellega aastaid tagasi kuskil projektis koos olime, on mul siiani väga head sõbrad. Erasmus+ on lihtsalt midagi, mis mingil viisil jääb alati sinuga. Või noh… minuga vähemalt küll.